Emakeelenädalal jõuab kinodesse režissöör Marta Pulga dokumentaalfilm "Leelo: Ükskord me naerame niikuinii", mis toob vaatajani Leelo Tungla värvika elukäigu ja avab põhjalikult armastatud lastekirjaniku mõttemaailma. Kultuuriportaalile antud intervjuus jagas Tungal värskeid filmimuljeid, aga arutleb emakeelenädalal ka meie keele tuleviku ja oleviku üle. 

Leelo,  te vaatasite äsja esimest korda ära iseendast tehtud värske dokfilmi. Astusite mõni minut tagasi kinosaalist välja.  Millised teie esimesed filmimuljed on? Võttis ikkagi silma märjaks?

Võttis küll jah. Laulupidu, eriti just isamaalised laulud, need võtavad alati silma märjaks. Midagi ei ole teha. Ma ei ole muidu suur vesistaja, aga see lihtsalt käib vist asja juurde. Ma ikka natuke kartsin seda filmi.   

Natuke? Te ju ikka väga pabistasite.

Jah. Marta (filmi režissöör Marta Pulk - toim.) on väga kena inimene, me olime ühel lainel ja ma usaldasin teda ja tegelikult ma ei kahetse. Aga natuke ma siiski kartsin, et see, mida nelja silma all räägitakse, ei pruugi olla ju see, mida ekraanil näidata. Võib-olla ma rääkisin midagi sellist, mida ei pea kõik teised, mulle tundmatud inimesed teadma. Samas ega mul ju midagi salata ei ole. Kui midagi üldse hukka mõista, siis ehk ainult seda, et kahes kohas filmis teen suitsu. Aga las ta olla.

Teie tütar Kirke ütleb ka filmis, et tahaks, et Leelo oma tumedamat poolt ka inimestele näitaks. 

Tuligi tumedam pool välja.

Suitsetamine? Ma mõtlesin, et ikka veel tumedam. 

Suitsetamine jah. Muid patte ei ole hinge peal. Martaga oli tore olla. Mulle meeldivad siirad inimesed. Kõigil meil on oma pahed ja omadused, mis teistele võib-olla ei meeldi, aga vähemalt olgu siiras. Seda ma küll ei oleks tahtnud, et minust oleks tehtud selline plakatlik, ainult laulupeotundega ja "rahvas kannab käte peal" film. 

Marta nägi selle filmiga kaks aastat vaeva. Kui kaua ta teid veenma pidi, et see õnnetu või õnnelik "jaa" kätte saada? 

Vist kuu aega. Ma ikka võtsin korralikult mõtlemisaega. Rääkisin Moonika Siimetsaga ja Moonika ütles, et ole nõus, Marta on andekas tüdruk ja ta on kindlasti sobiv. Ja siis lõpuks olin nõus.

Eks Marta tegi nähtavasti oma plaanides päris palju muudatusi. Tal oli näiteks pilt silme ees, et filmime, kuidas on laulupeole minek: lähen väravast välja, istun autosse ja keegi lehvitab, koer saadab teele. Aga seda oleks olnud nii keerukas teha, keegi oleks pidanud tagasi tulema, koera kinni panema ja nii edasi. Ja aega on niigi alati vähe. Nii et jah, siis tegime teistmoodi. Aga see plaanide muutmine vist käib asjaga kaasas. 

Kui palju te ise filmi sisu osas kaasa rääkida saite? 

Ei, ega ma ei tahtnudki. Me ikka kohtusime selle aja jooksul Martaga ja arutasime. Kuigi üks asi oli küll. Ma mõtlesin, et võiks olla filmis sees üks lastega kohtumine. Ja tuligi Luunja koolist kutse, nagu rusikas silmaauku, õigel ajal. Selle üle on mul küll hea meel, et see käik oli asja eest ja jõudis filmi ka. 

Kas seal filmis oli midagi üllatavat ka?

See koht, kus ma need metsaärikad kukele saatsin. Ma ei mäleta, et Marta oleks seda filminud. Aga tõesti, Maimu Bergki kurtis, et metsaärikad peavad teda ilmselt seniilseks vanamutiks, keda tahetakse alt tõmmata. Minuga siis samamoodi, et poetess kinkigu meile oma kümned ja sajad tuhanded, mida mul muidugi ei ole. Aga seda ma ei teadnud, et Marta seda filmis ka. 

See oli väga tore igapäevaelu hetk.

Tegelikult jah.

Kuidas üldse teie igapäevaelu praegu välja näeb? Meil on ju kõik asjad korraga – emakeelekuu, filmi esilinastus, lisaks veel raamatuaasta. Mis see teie jaoks tähendab?  

Mul on tõesti väga palju asju. Vahel meenutan Fred Jüssi õpetust, et vahepeal peab molutama. See on väga õige. Vahepeal peab mingi puhveraeg olema. Kuigi 10 või 15 aastat tagasi ma olin täitsa võimeline nii, et teen toimetuse töö ära, tulen koju, kirjutan, siis tõlgin… aga praegune aeg on vist natuke närvilisem. Igatahes multitasking või eesti keeles rööprähklemine ei tule enam välja. Ma tahan ühte asja korraga teha. 

Nüüd on elu mulle õpetanud, et ma pean vahel "ei" ütlema. Juba langeb nii palju asju kokku. Ei saa olla nii, et tuled koolist kohtumast ja siis lähed lasteaeda kohtuma ja siis tuleb esinemine. Eriti see nädal, mis lõpeb emakeelepäevaga. Mul on teaduste akadeemia kooridega esinemine, Kuristiku gümnaasiumis kohtumine, "OP-i" saade, filmilinastus, erilinastus… no kuidas sa siis ei lähe. 

Kas "ei" ütlemine läheb ajaga kergemaks ka?

Kui ikka väga häda on, siis lihtsalt peab ei ütlema. Või kui juhtub nii, et keegi on samal päeval juba kolmas tahtja ja pakub näiteks emakeelepäeva, mis on ammu kinni pandud. Või siis, kui on kõik paika pandud ilma sinult küsimata, siis on natuke kergem ära öelda. Mul on niimoodi ka olnud, et helistatakse ja öeldakse, et ootame teid ja kell 11 on kavas teie esinemine ja siis on veel algklassidele eraldi... Ma muidugi vastan, et mul on see päev ammu juba kinni, aga selline käitumine teeb küll vahel hinge täis. 

Aga väga toredaid kohtumisi on ka. Raamatuaasta puhul ma käisin hiljuti Tartumaal Tamme raamatukogus ja Ilmatsalu koolis ja mul olid nii head muljed. Küll oli kena seal! Laste reaktsioonist ja küsimustest sa saad aru, et neid päriselt huvitaski.

Ma olen olnud enda üllatuseks ka koolis kohtumisel, kus tagumised read olid kõik telefonides kogu aeg. Ei taha neile ju tüli teha. Miks ma pidin siis üldse tulema? Õpetaja ütleb küll, et neile öeldi, et ei tohi telefone võtta, aga mis sa teed. Ma saan aru, mu lapselapsed ka oleks kogu aeg telefonis, kui neid ei keelaks. Võibolla oleks ise ka, aga mul on endal õnneks vana hea Nokia. 

Te sõidate nii palju Eesti peal ringi. Kui tublid lugejad meie lapsed on? 

Päris palju lugejaid on ikka. Kuigi ma vahel meenutan seda, kuidas 4–5 aastat tagasi Aino Pervik, tark naine, küsis minu käest, et aga Leelo, kas sinu klassis kõik õpilased lugesid palju raamatuid? Ma ütlesin, et ei, ega kõik ei tahtnud. Ma mäletan, et mulle endale väga meeldis lugeda. Ma vahel jutustasin kohustusliku kirjanduse teoseid teistele ümber. Aino ütles, et tema käis minust 20 aastat varem gümnaasiumis ja ega siis ka peaaegu pooled ei tahtnud üldse lugeda. Nii et mis me nüüd ahastame siin!

Aga kui laste keelekasutusest rääkida. Wiedemanni keeleauhinna laureaat Tiit Hennoste ühes oma hiljutises intervjuus ütles, et kui üldse muretseda, siis meie teaduskeele püsimise pärast, aga noored on ju tegelikult kogu aeg slängis rääkinud. Mina ja teie oma koolipõlves täpselt samamoodi.

Jah, aga praegu on laste keeles ikka väga palju anglitsisme. Mu tütar näitas mulle ühele luulekonkursile  esitatud luuletust, mis lõppes nii: 

Kohustuslik kirjandus on nasty, 

parem teeks ma ulme-party. 

Kirjanikest tean only Tungalt,

teiste peale sügan kukalt.

Riim ei ole küll täiuslik, aga see ikka liigutas mind väga, et nimepidi lausa teatakse (muheleb). 

Teeb see teid murelikuks ka, et need anglitsismid nii juurdunud on?

Teeb küll. Oma laste puhul ma ei tulnud selle pealegi, et peaks neid lugema kutsuma. Kui ma mõne uue raamatu koju tõin, siis tüdrukud võitlesid raamatute pärast. Maarja sai tavaliselt vanema õigusega raamatu esimesena kätte, aga kui vahel Kirkel õnnestus esimesena saada, siis ta võttis raamatu ka WC-sse kaasa, et see ikka tema kätte jääks ja õde ära ei võtaks. 

Aga ma ei tea, kuidas tänapäeval on. Võib-olla need lapsed, kes lugeda ei taha, äkki neile ei ole kunagi unejuttu loetud? Meie kodus oli eriline kompliment see, kui olid külalised ja lapsed tulid näitasid, et näe, sina võid meile täna unejuttu lugeda.

Raamat ikka oli lastel kogu aeg kaaslaseks. Aga siis ei olnud muidugi üldse arvuteid. Ma kahtlustan, et ma ise oleks tahtnud ka siis pigem arvutis olla. Ma praegugi raiskan aega. Vaatan Youtube'ist sõjauudiseid ja siis on närv ikka nii püsti, et sel õhtul enam ei taha midagi ei kirjutada ega lugeda. 

Olete te ise ka hakanud kuidagi teistmoodi kirjutama, et tänapäeva lapsed ikka lasteluule juurde tuleks? 

Ma ei tea. Ma olen küll proovinud rohkem meie rikast rahvalikku keelt luuletustesse põimida. Meedias ju ka – kui pruugitakse rahvalikku kõnepruuki, siis tihti valesti. Mingid stambid on tekkinud. Kirjad ei saabu kunagi postkasti, vaid potsatavad. Ja kui keegi kuskile sõidab, siis ta ei sõida ega rända, vaid põrutab. Ja kui kõik pruugivad neid samu väljendeid ühtemoodi, siis see vaesustab keelt.

Eks ma ikka koolikohtumistel ka proovin, kas lapsed tunnevad kõnekäände. Luunja koolis näiteks teati üsna hästi, aga siinsamas Tallinnas vahel ei teata. Võib-olla ei olegi anglitsismid nii väga probleem, vaid pigem keelerikkuse kadumine. 

Laisaks oleme läinud. 

Jah, just. Keelega mängimist on vaja. Ma praegu proovin pisematele üht keelemängude asja luua. Tahaks selliseid eksperimente teha. Mu viimane luulekogu "Laste maitse" on midagi sarnast natuke suurematele, aga ehk saab midagi pisematele ka välja mõelda. Et emakeel oleks olemas. Emakeelepäev on väga tore ja paljude kirjanike jaoks on sellest saanud emakeelekuu. Terve märtsikuu on igasugu sündmusi paksult täis. 

Mis need sündmused ja kohtumised kirjanikule annavad? 

Lapsed annavad väga palju vahvat tagasisidet. Nii mõnigi räägib midagi toredat. Ja kui ma olin veel Hea Lapse toimetaja, siis vahel pärast mõnd kohtumist on mõni laps hakanud ajakirjale kirjutama. Näiteks meie filmi plakati tegi Krõõt Tarkmeel, keda ma mäletan Saaremaa 5. klassi õpilasena, kes joonistas juba siis hästi ja on Hea Lapse vana kirjutaja. Selliseid lapsi ma kohtan siin ja seal ning need kohtumised teevad südame soojaks. Nüüd on muidugi kõik juba minust pikemaks kasvanud!

Kui nüüd üldse rääkida kirjaniku elust tänapäeva Eestis. Teie oma tütar, Maarja Kangro on kirjanike liidu juht. 

Oh, ma olin nii vastu sellele. Ma nägin, kui palju Tiit Aleksejev seal vaeva nägi. Ei ole meil kõik sugugi suured õlalepatsutajad. Ma ütlesin Maarjale, et ärgu kandideerigu. Aga Maarja on hakkama saanud. See on nii lai tööpõld. Väga palju muresid on seal. Aga tal on selgroogu! Ta on juba lapsest saati kange olnud. Ma natuke kardan küll, et kirjutada äkki ei jõua selle kõrvalt. 

Kui palju te kodus arutate selle üle, et mis tuge üldse kirjanik kirjanike liidust peaks saama? Mis teie jaoks oluline on?

Eks seal on ikka mõned toetused ja muidugi kirjanikupalk, millega tuli välja Karl Martin Sinijärv, kes, vaeseke, ise pole seda palka saanudki. Peaks ikka saama. See on nii oluline, et mingi aja oled rahaliselt muretu. Jõuab käsikirju koguda ja rahulikult tööd teha.

Ja muidugi tsunftitunne. Mida vanemaks saad, seda olulisem see on. On rõõm inimestega kokku saada. Ja nii palju on uusi noori, keda ei tea, keda ei ole lugenud. Aga siis, kui järgmisel koosolekul tutvustatakse värskeid sisseastunuid, on see väga põnev. Ühtehoidmise tunne on tähtis. Ja muidugi see ka, et Pegasuse kohvikus on toit 25 protsenti odavam! (naerab)

Kui mina kunagi kirjanike liitu astusin, siis käis see veel nii, et liit tegi ise ettepaneku, et tulge esitage avaldus, astuge liikmeks. Ja Oskar Kruus, meie kassetikogude koostaja, tema ütles, et teie, Leelo, peaksite liikmeks astuma. Liidu kaudu sai autoostulube, kirjutusmasina linti, vist isegi korteriostu järjekorda. Ja siis ta ütles, et aga teate, teid maetakse tammepuust kirstus ja kirjanike liidu kulul (naerab).

See oli tema meelest kõige tähtsam! Ja siis ma viisin avalduse ära. Ma mäletan hästi, et see oli mu tütre Magdaleena ühe kuu sünnipäev, kui mulle tuli teade, et ma olen nüüd kirjanike liidu liige. Siis läks muidugi natuke aega mööda ja Oskar Kruus tuli Pegasuse kohvikus alandliku näoga minu juurde, et teate, Leelo, ma pean vabandama, tuleb välja, et tammekirstus maetakse ainult rahvakirjanikke. Ma muidugi vastasin, et siis on mureta. 

Ei tea, kas need hüved on säilinud tänaseks päevaks?

Ei tea. Oma hauaplats on vähemalt kirjanike liidul. Aga tänapäeval on see ka kõigil poliitikutel. Eks kõik devalveerub (naerab). 

Kui te ütlesite, et soovitasite Maarjal mitte kandideerida, siis kui palju teil üldse tütardega erimeelsusi on? Kui palju te vaidlete? 

Aeg-ajalt ikka vaidleme, aga mitte kurjasti. Kui täitsa ausalt öelda, siis ma viimasel ajal olen hakanud Maarjalt nõu küsima. Ma vahel ei ole päris enesekindel. Mulle paistab, et ma hakkan Anna Haavaks muutuma ja siis ma just hiljuti ühe viimase asja palusin Maarjal üle vaadata ja oh rõõmu, ta ütles, et täitsa korralik asi. 

Mis teid kirjutama paneb? Kuhu see kirjutamine nii tihedas graafikus üldse veel mahub?

Ma väga tahaks, et tuleks niisugune aeg, kus saaks lihtsalt kirjutada. Paar korda on olnud viimasel ajal nii, et tuleb vaim peale. See on kõige parem tunne. Aga kui sa oled lubanud midagi teha ja tähtaeg tuleb, siis lihtsalt peab. Sellisel juhul paneb tähtaeg kirjutama. Nagu ühes vene filmis öeldi "nada, Fedja". Vahel mõtlen küll, et see lai profiil ei ole sugugi hea asi. 

Te ütlesite ka enne, et vahel vaatate õhtuti Youtube'ist sõjauudiseid. Kui sõda algas, te kirjutasite ühe väga puudutava luuletuse. Tegelikult lausa terve tsükli. Kas sõda paneb teid kirjutama? Kui palju te jälgite seda kõike, mis praegu maailmas toimub? 

Muidugi ma jälgin. Pärast kahetsen, et olen end närvi ajanud. On küll tunne, et ajalugu kordub. Nii kangesti loodaks, et see kõik läheks paremuse poole. Ma tunnen, kuidas see sõda meid kõiki inimesi ikkagi rikub. Kuidas ma saan rõõmustada selle üle, et kuskil on korraga kakskümmend 20-aastast poissi surma saanud? Kuigi see on võib-olla Ukraina võit lahingus, aga samas need poisid ju pole ka tegelikult milleski süüdi. See on täiesti absurdne sõda.

Kui sõda algas, siis see viis mind täiesti rivist välja ja need luuletused tõesti tulid justkui iseenesest. Kõik iseenda mälestused tulid meelde. Minu onutütred küüditati samamoodi. Ema saadeti vangilaagrisse. Praegu jõuavad meieni uudistes kaadrid, kuidas väikestel Ukraina lastel on ratastega pisikesed kohvrid kaasas, kui nad kodust lahkuma peavad, aga sõjapõgeniku staatus on ju hirmus alati, ükskõik kui luksuslikesse tingimustesse sa ajutiselt ka ei läheks. 

Mu lapselapsel oli sõber Miron, kes oli Harkivist siia tulnud. Õppis tasapisi eesti keelt ka. Poisid mängisid legodega, vahel kaklesid, aga üldiselt said ikkagi väga sõbralikult läbi. Aga nüüd nad läksid tagasi, sest muidu Mironi ema oleks kodumaal töökohast ilma jäänud. Praegu nad ikka helistavad meile ja räägivad, et kuidas neil seal on. Et ikka ei saa teid veel külla kutsuda, nende kirsse ja mureleid sööma. Nad on nii tänulikud eestlastele. Väga südamlikud inimesed.

Kas lastekirjanduses peaks selliseid tõsiseid teemasid puudutama rohkem? Sõda, surma. 

Võib-olla peaks. Minu isa ütles ikka, et lastega võib absoluutselt kõigest rääkida, aga sa pead mõtlema, kuidas seda teha. Ja mina ei ole leidnud sellist laadi, kuidas võiks sellest rääkida. 

"Seltsimees laps" on üks teos, kus te seda kõike olete puudutanud. 

Jah. Ja ma olen väga õnnelik ka, et sellest film sai. See on nii soojalt vastu võetud ka väljaspool Eestit. Venemaal ka. Praegu muidugi võib-olla ei tohiks seda rääkidagi, aga seal üks kriitik ütles, et see raamat peaks olema vene koolides kohustuslik kirjandus, et nad näeksid, kuidas Balti riikidesse tuli nõukogude võim. Ja isegi Soomes ühes koolis, neile oli kohutav üllatus, et meid on küüditatud. Ajalooõpetajagi ütles, et oi, millal teil see raamat ilmub, ma tahaks ka teada.

Lübeckis tulid inimesed tänaval juurde ja küsisid, kas tõesti eestlasi ka küüditati. Nad tõesti ei tea sellest üldse midagi, on ainult juutidega toimunud õudustest kuulnud. Aga siis mõtledki, et sõjaaeg, kõigil olid oma mured, kes see hakkas Baltimaade peale mõtlema. Väljapoole näidati ainult, et õnnelikud lapsed, kaelarätid kaelas, söövad ananassi ja tervitavad Stalinit. 

Räägime ühest teie suurest armastusest ehk laulupeost ka. Sel suvel ootab see meid jälle ees ja kõik Eesti segakoorid näevad praegu kõvasti vaeva, et Olav Ehala teie sõnadele kirjutatud laul "Sa oled ainus" hakkaks välja tulema. Aga te ise polegi kunagi kaare alla laulma sattunud? 

Ei ole jah. Mu lapsed on, ema on ka. Aga ise ei ole jah. Ainult spontaanselt, kui pärast kõik kaare alla kogunevad "Kodumaad" laulma. Mu ema armastas väga laulupidu. Ma rikkusin tal ühe laulupeo ära ka, sündisin täpselt samal ajal. 

Kas üldse on mõni laulupidu olnud, kus ei ole ühtegi teie tekstile kirjutatud laulu kõlanud? 

Sellel sajandil vist ei ole jah. See on nii vapustav. See on eriline tunne, kui sa vaatad seda rahvahulka ja mõtled, et need on kõik, nagu ütles Chalice, minu inimesed. Selline isamaaline tunne. Kõlab küll magusasti, aga nii on. Kõik on head üksteise vastu. Ja praegusel ajal eriti on sellist asja väga vaja. Et me kõik hoiaks kasvõi korraks ühte. Õnneks sinna polegi kaua aega enam jäänud. 

Jah, jõuame veel kõik laulud selgeks saada. Tuleme lõpetuseks tagasi jutu algusse. "Ükskord me naerame niikuinii" alguses te ütlete väga toredasti, et vaatasite noorena loodust ja mõtlesite, et kõigi asjade kohta on selge, miks nad on siia maailma loodud. Kasteheina kohta on selge, isegi karjakoera kohta on selge. Aga miks teie olete siia loodud, seda ei tea. Järgmisel aastal saab 60 aastat teie esikkogu ilmumisest. Kas nüüd on see vastus selgeks saanud? 

Valter Ojakäär pani viimase mälestusteraamatu pealkirjaks "Oma laulu me leidsime üles". Ju ma pean temaga ikka ühel nõul olema. Enne äraminekut peaks ikka selgeks tegema, miks ma siin olen. Kui sa midagi hooga teed ja asjas sees oled, siis ei ole mingit kahtlust. Kuigi aeg-ajalt ei ole kahtlus ka muidugi paha. Kõigil rinnetel peab sõdima. Sõdima ka selle nimel, et me emakeel ei jääks ainult köögikeeleks. Kuigi juba Anna Haava ütles, et "köögis seisab, ootab, ootab, meie armas emakeel". 

Aga näe, tema ajast siiani oleme kenasti vastu pidanud. 

Just. Ja eks peame edasi ka. Mis meil üle jääb. 

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.