Marta Pulga varasemad dokfilmid on näiteks "Aasta täis draamat" ja "Kodumaa karjed". Enne Leelo Tungla filmi tegemist võttis ta teadlikult pausi.

"Eeelmine film "Räägi ära" oli Covidi ajal tehtud dokfilm inimeste kodusest isolatsioonist, mis oli väga rahvusvaheline koostöö ja mille produktsiooniprotsess läks nii keeruliseks, et selle järel mõtlesin, et ma ei tea, kas see rada on see, mida ma jaksan käia. Mõtlesin, et ma testin läbi selle asja, mida ma arvan, et paljud kultuuriinimesed endale vahel ütlevad: ma võiks ju ükskõik mis muud tööd ka teha," rääkis Pulk.

Ta tegi endaga kokkuleppe, et aasta aega ei alusta ühtki uut projekti. Pulk läks tööle ühte haridusfondi ja Tartu Ülikooli psühholoogiat õppima. "Psühholoogiaõpingud jäid küll lühikeseks, aga milles ma siis veendusin oma inimeksperimendi käigus oli see, et ega ilma kunsti tegemata ei saa ja ei taha," tõdes režissöör.

Leelo Tunglani jõudis Pulk enesele mentorit otsides. Ta puutus elus esimest korda kokku mentorlusprogrammidega ja tundis, et ka tema rajal võiks olla keegi kogenum, kes aitaks sammu seada.

"Kui ma hakkasin mõtlema, kes see olla võiks – mulle oli tähtis, et see oleks naisterahvas ja et sellel inimesel oleks väga pikk karjäär juba –, siis ma jäin filmivaldkonnas režissööri otsides tegelikult hätta. Moonika Siimets oli see, kes ütles, et miks mitte Leelo. "Leelo on väga käre mutt" – see oli see täpne ja väga armas sõnastus, mis minu jaoks oli väga üllatav. Aga kuidas sa lähed võõra inimese juurde, vabandust, te mind ei tunne, kas te hakkaks mentoriks? See on minu modus operandi, et kui on miski, millest ma aru ei saa, aga väga tahan, siis ma teengi filmi. Minu õppimisprotsess ongi läbi filmitegemise," rääkis Pulk

Leelo Tungal kohe "jah" ei öelnud ja võttis pisut mõtlemisaega. "Meie esimene kohtumine oli Pegasuses, istusime üle laua ja rääkisin talle ära, kes ma olen ja mis mõtteid ma mõtlen. Ehkki Leelo ütleb praegu, et ta oli tõrjuv, siis mina teda tõrjuvana küll ei tajunud. Ma sain aru sellest, et tal on vaja natukene mõelda, mis ongi väga loogiline. Ise ka ei ütleks esimesele matsile, kes kosja tuleb, et miks ka mitte," sõnas režissöör.

Täiskasvanuna tunneb Pulk Tungalt eelkõige läbi laulusõnade, kuid ta on üles kasvanud Hea Lapse ajakirja ja Tungla lasteraamatutega. Režissöör ütles, et pilt Leelost oli kui väga soojast ja positiivsest, aga ka väga poliitiliselt korrektsest versioonist. Palju oli teadmata.

Kui algselt ei olnud Pulgal plaanis teha filmi jaoks ühtki intervjuud ja ta tahtis olla kui kärbes seinal, sai üsna kiirelt selgeks, et sellist ühist elu tal Tunglaga olema ei hakka.

"Mõistsin, et portreedokumentaalide formaat ei luba Leelot kogu oma värvikirevuses lindile püüda, sest see, palju sa võttepäevi teha saad, on hästi piiratud. Kui me räägime filmidest, mis on jälgivad dokumentaalid, siis nende kõige olulisem komponent on aeg, mille sa veedad selle inimesega. Kui see aeg on nii piiratud, kui saad aru, et sind päris niisama tuppa ei lubata, ükskõik, mida filmima ja ükskõik, kuhu kaasa, siis see nõuab selgeid otsuseid ja kannapöördeid. Nii see läks meie puhul ka," nentis Pulk.

Pulk meenutas, et kui Leelo Tungal on televisiooni võttemeeskondadega harjunud – nad lähevad kiiremini ära –, siis filmitiim kippus kauemaks jääma.

"Seal sellist lepitamist natukene oli, aga ma arvan, et ennekõike on mingid piirid, kuhu sa saad inimesega jõuda, kuni sa oled temaga avalikel üritustel, avalikus elus. See on justkui see koht, kus tundus, et Leelo graafik on väga tihe, temaga võiks käia mööda neid koole ja lastega kohtumisi lõputult, aga see viis, kuidas jõuda selle filmiga sügavuseni, on teistsugune," ütles režissöör.

Pulka huvitas, kuidas Tungla positiivsus ja optimistlikkus püsib. "Minu arust see ei ole enesestmõistetav üheski eas, ma vaatan juba enda pealt, et ega inimesed ei lähe kuidagi vanusega helgemaks ja paremaks. Enamik inimese mõtetest, nagu psühholoogid teavad, on nagunii negatiivsed. Mida rohkem me küpseme, seda rohkem mingid mõttemustrid kinnistuvad," rääkis ta, lisades et Tungla oskus olla jätkuvalt soe, aktsepteeriv ja kõigi kohta alati hea sõna leida oli miski, mida ta tahtis õppida. "Teine pool oli see, et mitte ainult, kuidas sa rõõmsameelne oled, vaid kuidas sa Eesti vabariigis kultuuriloojana rõõmsana püsid, see oli mu lähtepunkt, ma arvan," sõnas režissöör.

Lisaks huvitasid Pulka erinevad rollid, mis naisel elus olla võivad. Ta rõhutas, et lisaks Tungla loomingule ei ole väiksem saavutus ka see, et tal on kolm äärmiselt andekat ja inspireerivat tütart.

"Mulle oli hästi tähtis see, et me hoiaksime selle filmi skoobi laiana. Ma küsisin iga intervjuu lõpus, mis oleks kõige suurem viga, mida saaks teha Leelo Tungalt portreteerides, sest mulle tundus, et kui tema lähedased inimesed peavad sellele vastama, siis sealt ma saan midagi, mida muidu võib-olla ei saa. Mulle väga meeldis, mida ütles Leelo vanim tütar Maarja Kangro: mõtle nii, et kui see film oleks meesterahvast, mis siis oleks teisiti. See on miski, mida ma kogu selle filmitegemise aja hoidsin kuklas, kuivõrd meie käsitlus inimesest erineb vastavalt tema soole ja et kui ma tahan rääkida inimese erinevatest rollidest, olgu see kunstniku, ühiskonnategelase, ema, naisena, kui palju hakkab mõjutama see, mida me inimeselt nendes erinevates rollides ootame ja eeldame ja kas ja kuidas me oleme õiglased," rääkis Pulk.

Selleks, et üks inimene kõigi nende ootustega ise positiivseks jäädes sammu pidada suudaks, on Pulga arvates vaja palju armulisust iseenda suhtes.

"Ma näen enda lähedaste ja kolleegide pealt nii palju seda, et kui inimesed üritavad olla 110 protsenti igal rindel, siis sa kukud läbi nagunii, sest see ei ole võimalik. Kui sul on viis rinnet ja sa tahad olla 110 protsenti igal rindel, siis sind peaks olema 550 protsenti ja seda ei juhtu," rõhutas ta.

"Mulle tundub, et hästi oluline on arusaamine, et me hoiame asju tasakaalus. See ei tähenda seda, et mul on kõik kogu aeg balansis, see tähendab seda, et ühel hetkel olen ma ühes kohas rohkem ja teises vähem, et me peame alati keskele kokku tulema. Selline kaastunne enese suhtes on ülimalt tähtis, sest kõige ohtlikum asi, mulle tundub, on hakata iseennast väga tõsiselt võtma. See käib kaasas sellega, kui sead ebarealistlikud standardid selle kohta, milleks üks inimene võimeline on. Kui sellist krampi ei ole, siis säilib inimeses mäng ja minu arust on see hästi tähtis," ütles režissöör.

Pulga sõnul oli filmi puhul katsumus leida tasakaal selle vahel, mis on tema kunstiline ambitsioon, mis on lugupidav ja vastuvõetav tema tegelasele ning kuidas selle kõigega suhestub vaataja.

"See on väga põnev egoharjutus ka režissööri jaoks. Ma muidu olen pigem harjunud asju tükkideks võtma. Kui ma mõtlen oma varasematele filmidele, siis pigem on nii, et ma ei taastooda üldiselt mingit juba olemasolevat narratiivi, vaid ma lähen küsimusega ja pigem võtan asju tükkideks. Leelo puhul – kelle huvides on lammutada Leelo Tungalt? Ma ei tea. Kirke Kangro, Leelo üks tütardest, ütles oma intervjuus sellise lause, et Leelo maailma sattudes sa muutud osaks tema universumist, tal on selline oma päikesesüsteem, tema on see päike seal keskmes. Kui sa sinna satud ja isegi kui sul mingil hetkel tekib tunne, et tahaks selle kõik kuradile saata ja öelda, et ma teen, mis mina tahan, siis sa päriselt ka ei saa, sest sa lõhuksid midagi, mis on suurem kui sa ise. Leelo puhul mulle tundub, et see tõesti nii on," rääkis ta.

Pulk on seadnud kõigi oma filmide puhul teatud piirid, muidu kipub ta enda sõnul amokki jooksma. Leelo Tungla filmi puhul õppis ta, kui oluline on loomingulisse protsessi planeerida ka ennustamatused.

"Me seadsime endale produtsendiga kohe eos väga selged piirid ja loomulikult mitte miski sellest ei klappinud lõpuks, vaid kõik tuli ümber mõelda. Selle frustratsiooni juures, kui sa saad aru, et pead kõik oma plaanid ümber tegema, mõtlesin, et okei, Marta, mis sa siit õppima pead, kuidas siis järgmine film teistmoodi teha," sõnas Pulk.

Monteerijast režissööriks

Filmi juurde tuli Pulk esmalt monteerijana. Ta on monteerinud näiteks Katrin ja Andres Maimiku "Kirsitubakat" ja Jaan Tootseni "Uut maailma".

"Ma läksin filmikooli 20-aastasena. Kolisin 1. septembri hommikul Pärnust, kaks kilekotti käe otsas, Tallinnasse . Ütlen ausalt, et minu jaoks see, milline peab üks režissöör olema, mida tal peab olema öelda, ma kuidagi ei kvalifitseerinud enda silmis selleks, et ma läheksin režissöörina filmikooli katsetele. See oli minu jaoks mõeldamatu, sest see standard mu enda jaoks oli nii kohutavalt kõrge," tõdes ta."

"Ma ei ütleks, et mul oli kohutav plaan olla monteerija, sest 20-aastasena mida sa saad aru sellest, mida see elugi tähendab, rääkimata seda, mida see elukutse tähendab. Mulle tundub, et ka see eriala kujunemine ja sellesse sisse kasvamine on tohutu protsess," lausus Pulk.

Ta nentis, et kippus end teiste inimeste projektide peal surnuks töötama, sest võttis kõike väga tõsiselt ja tõdes, et ta ei pruukinud olla oma režissööridele kõige parem partner.

"Minu kõige suurem väljakutse monteerijana tegelikult oligi see, et kuidas ma õpin mitte lihtsalt monteerima, mis on nii tehniline kui ka see dramaturgiline pool, vaid kuidas ma õpin olema partner oma režissööridele, sest alguses ma kindlasti ei olnud hea partner. Mäletan, kuidas meie õppejõud, väga kogenud monteerija, ütles ühel eksamil, et kui režissöör tuleb montaažiruumi ja tunneb ennast seal ka lollina, siis on asjad halvasti. Ma arvan, et minu põhiline õppetund oligi see, et kuidas ma õpin olema see partner, kes toetab. Sel hetkel, kui mulle sai see roll selgeks, siis ma tundsin, et mul ei ole enam õppida ja seal oli see murdepunkt, kus ma sain aru, et nüüd ma võin oma asju teha," ütles režissöör.

"Looming annab võimaluse igapäevaselt opereerida tähendustega. Kui sa oled sellega juba harjunud või seda maitsta saanud, siis kõik muu tundub lihtsalt võrreldamatult igavam," lisas ta.

Pulk meenutas filmioperaatori ja lavastaja Jüri Sillarti käe all õppimist, mis oli tema sõnul nagu balletikooli brutaalne lähenemine elule.

"Ma olen piisavalt mustvalge mõtlemisega, et Jüri narratiiv sellest, kuidas kõike tuleb võtta põhjani pühendumusega, oli minu jaoks tagantjärele natukene toksiline. Ma saan aru, kust see tuleb ja ma jagan väga kogu seda väärtussüsteemi, aga kui sa tegelikult istud 20-aastasena koolipinki ja sulle öeldakse kohe, et vaata vasakule ja paremale, kahe aasta pärast on üks neist surnud. Mulle tundus, et umbes selline oli see narratiiv, et mitte kõik ei pääse marjamaale, muist peab jääma karjamaale," lausus ta.

"Tol ajal oli lähenemine kunsti õpetamisele see, et kui sa valid selle elu, siis seal juures see inimeseks olemine ei olegi võimalik ega ette nähtud, mis ma arvan, et kui nüüd ringiga tagasi tulla, võib-olla viis mind selle Leelo filmini ka. Küsimus, et kuidas olla terviklik inimene selle looja rolli juures ja kõrval," rääkis Pulk. Ta tõdes, et see, kuidas vastata filmitegemise standardile, oli üsna armutu enesepiitsutamine. 

Individualism ja vaimne tervis

Leelo filmis on justkui ka miniportree 60-ndate põlvkonnast. Seal on arhiivikaadreid ja tuuakse välja, et elati väga kitsastes oludes. Ometi elu käis. Pulga sõnul ei saa sel ajastul elanud inimeste kogemusi võrrelda tänapäevaga.

"Ühest küljest me saame ikka elada ainult omas ajas ja meie kõigi subjektiivne reaalsus on selle inimese jaoks väga päris. Keda meist lohutab see, kui me ütleme, et Aafrikas lapsed nälgivad. Me kõik teame, et kusagil on kellelgi raskem, aga mida see sinu jaoks psühholoogiliselt tähendab – mitte midagi. Meie enda traagika on meie jaoks väga tavaline. Seega mulle tundub, et erinevates ajastutes võrrelda seda inimese kogemust nagunii ei klapi," ütles ta.

Pulk leiab, et toonane piiratud valikute maailm oli inimesele palju jõukohasem. "Nende piiride sees oli kuidagi turvalisem mängida. Tänases maailmas saan aru, et sul on teoorias kõik maailma võimalused ja kui sa neid ei teosta, siis sa oleks justkui ise natukene kehv inimene. See tegelikult on natuke brutaalne lähenemine," rääkis ta.

"Ja teine pool, ma olen päris kindel, kui palju lähedasemad olid inimesed teineteisele tol ajal. See, kui individualistlikus maailmas me täna elame, kui killustatud on meie inforuum ja teoorias me oleme ühendatumad kui kunagi varem, aga samas näitavad kõik uuringud seda, et me oleme isoleeritumad, me tunneme end üksikumana, meil on rohkem vaimse tervise probleeme. Mulle tundub, et see oli segu sellest, et esiteks on midagi, mille vastu ühiselt mässata või mingi ühine narratiiv, vabaduseiha ja ühine vastane alati mobiliseerib ja liidab. Teine külg on see, kui lähedased olid need päris inimsuhted, sest sul polnud neid millegagi asendada, sul polnud seda telefoni, mida välja võtta selle asemel, et teisega rääkida," nentis Pulk.

Kogukonnatunnet on jäänud üha vähemaks ja sellele tegi Pulga hinnangul karuteene Covid. "Kui sa mõtled sellele, et sellest kõigest on möödas viis aastat, enam pole ühtki piirangut, aga kas sa oled taastanud kõik oma sotsiaalsed ringid pärast seda? Kas kõik need suhted on taastunud? Mulle tundub, et jah, sellist igapäevast lähedast kontakti üldiselt jääb palju vähemaks," tõdes ta.

Režissööri jaoks on kogu soorituse kõrval tähtis olulise meelde tuletamine. "Mul on tulnud väga kaua õppida seda, et ükski film ei tule su hauale nutma," tütles ta ja lisas, et elule annavad tähenduse päris kontaktid ja need inimesed, keda sa pead oluliseks.

"See individualismi küsimus on minu jaoks nii seotud sellega, et me elame maailmas, kus teoorias on kõigil hästi võrdsed võimalused. Ei ole enam antud staatust, teoorias sul on kõik võimalused siin maailmas õnnestuda, aga see tähendab, et sa oled vastutav ka omaenda ebaõnnestumiste eest. Sul ei ole mitte kedagi süüdistada, isegi jumalat ei saa süüdistada väga ateistlikus maailmas. Kellelegi pole justkui jagatud kehvemaid kaarte, aga ometi me teame, et meil pole sama stardipositsioon. Me saame kodust kaasa erinevad väärtushinnangud, erineva tervise, erineva kognitiivse võimekuse ja kui me elame sellises maailmas, kus me mõõdame kõigi inimeste hakkamasaamist ühe mõõdupuu järgi, milleks on majanduslik edukus, siis mulle tundub, et see seab nii kummalise õnnestumise ja sooritamise pinge, mis ma ei ole kindel, et teeb kellegi elu paremaks," rääkis Pulk.

Viimasel ajal tegeleb Pulk palju usuküsimusega. Ta nimetab seda usudegustatsiooniks, kui käib sõbrannaga mööda pühakodasid, et mõista, mis on see koht, kuhu saab pidama jääda.

"Selline suurema narratiivi puudumine või vajadus seda ise kogu aeg leiutada on mind ära tüüdanud ja mulle väga meeldiks hetkel integreerida mingi narratiiv, läbi mille maailma mõtestada. Ma mõtlesin viimati kirikus olles selle peale, et see on nii huvitav protsess, see on omane ka kino- ja teatrisaalile. Mis on jumalateenistus? Sama situatsioon, olgu see kinosaal, teatrisaal, miks mitte meditatsioonilaager. Sa oled inimestega koos, jagad ruumi ja te teete justkui ühte asja, aga igaüks kogeb mingit täiesti privaatset elamust, mõtleb mingeid täiesti privaatseid mõtteid. See on miski, mida sul lõpuni polegi võimalik kellegagi jagada, sa peadki jääma privaatseks. Mõned asjad on sellised, mis ei mahu sõnadesse, aga ometi seda tehakse koos. Mulle kuidagi joonistus, et see on selline metafoor elule endale. Me oleme koos, aga lõpuks sa sõidad ikka oma sõitu," sõnas Pulk.

Eelmise aasta alguses ilmus Vikerkaares Pulga tekst "Läbikukkumine", kus ta rääkis oma loo vaimse tervise lahenduste otsingul, kus ta lõpuks jõudis ATH-diagnoosini.

"See rännak oli mul ikkagi umbes 20 aastat, kui esimest korda peeti vajalikuks, et ma võiksin psühholoogiga rääkida, kuni selleni, kui ma sain teada, et asi on selles. See oli 20 aastat, mis ei tähenda, et ma oleksin kogu aeg mööda spetsialiste käinud, aga niimoodi pisteliselt. See tekst naljakal kombel oli motiveeritud sellest, et kui ma lõpuks oma diagnoosi sain, andis see väga palju head. See andis raamistiku, tööriistad, mingi arusaamise. Kõigil inimestel, kellel on vaimse tervisega mingeid väljakutseid, kõige olulisem on see, kui sa saad aru, mis sinuga toimub, siis kaob ära abitus, sest see on niivõrd võimestav," märkis ta.

"Teine pool, mis sellega kaasa tuli, oli asi, mis mulle üldse ei meeldinud. See oli selline enda ohvrina tajumine. See, et pagan, 20 aastat, kuidas mitte keegi ei näinud. Ma tean, et meie meditsiin on väga palju muutunud ja teadlikkus on tõusnud, diagnoosimine on muutunud. Aga mul oli mingisugune reedetusse tunne ja ma tundsin, et ma ei taha sellega elada. Kui Vikerkaare toimetaja pakkus võimalust sellel teemal kirjutada, siis ma võtsin seda natuke kui eneseteraapia võimalust, et kui ma kirjutan oma ohvrinarratiivi isendale lahti, siis see annab mulle mu jõu tagasi, et ma saan selle välja ja siis on sellega kõik," ütles ta.

Vaimse tervise probleemidega kimpus olevatele inimestele ütleb Pulk, et vaja on kohutavalt palju järjepidevust, sest lahenduste kättesaadavus on Eestis kehv ja muutub praeguste kärbete ajal veel kehvemaks.

"Me teame, et meil on vaimse tervise kriis, me teame, et meie noorte vaimne tervis on kehvemas situatsioonis kui kunagi varem, mu arust see on lubamatu ja õudne. Selleks, et saada tervisekassaga kaetud aega vaimse tervise spetsialisti juurde pead sa võib-olla üheksa kuud ootama. See on nii metsik. Ainuke asi, mida ma saan öelda, et ma soovin igale inimesele sellel oma rajal käimisel hästi palju järjepidevust ja usku," lausus Pulk.

Kultuurisoovitus. "Ma loomulikult soovitan minna kinno ja vaadata ära "Leelo: ükskord me naerame niikuinii". Tuletada endale meelde, kuidas on see lõbus, lahke nägu pähe teha ja ka raskel ajal rõõmustada. Aga et mitte ainult iseenda filmi soovitada, siis ma soovitaksin üht teksti. Ma õudselt vabandan, et seda ei ole olemas eesti keeles, ma loodan, et keegi selle ära tõlgib. See on Paul Fleischmani essee pealkirjaga "Why I Sit" ehk "Miks ma istun". Tegemist on psühhiaatriga, kes on Vipassana meditatsiooniga väga pikalt tegelenud ja kes on lahti kirjutanud selle, miks ta mediteerib. Selle teksti kõige sügavam tunnetus on see, et selleks, et saada ühendust ennast ümbritsevaga, sellega suhestuda adekvaatselt ja tähendusega, selle kõige võti on ikka kõigepealt vaadata iseendasse," soovitab Marta Pulk.