Mart Saarma on olnud Eesti Teaduste Akadeemia presidendi ametis kohe neli kuud, samal ajal aga jätkab ta ka Helsingi ülikooli biotehnoloogia instituudi professorina, kus on töötanud juba 35 aastat. Praegu on Saarma elu enam-vähem pooleks Tallinna ja Helsingi vahel. "Nädalad on natuke erinevad, aga kui ma parafraseerin Soome mitmekordset olümpiavõitjat Matti Nykäneni, siis "fifty-sixty". Mul on siiski viis doktoranti ja viis järeldoktorit, nad vajavad juhendamist ja sellist tööd ei või päeva pealt katki jätta," ütles Saarna ja lisas, et see tundub talle ka väga loomulik, kui Teaduste Akadeemia president ei ole mitte endine, vaid aktiivselt töötav teadlane. Saarma sõnul on talle mitmeid kordi pandud ette kandideerida ühe või teise Eesti kõrgkooli rektoriks, ka on varem tehtud ettepanek kandideerida Teaduste Akadeemia presidendiks.

Eesti väiksust arvesse võttes on see loomulik, et meie teadlased kolivad töö tõttu mujale. "Teadus on siiski päris lai. Isegi kõige parema tahtmise juures me ei suuda kõiki teadusalasid ja -valdkondi katta. Kui mind huvitab mingi eriala ja ma olen absoluutselt veendunud, et ainult sellel erialal on minu tulevik ja seda Eestis ei ole, siis tõesti pole muud varianti, kui mujale minna," sõnas neurobioloog, kes teeb Helsingis samas tihedat koostööd eesti teadlastega.

Side Eestiga on Saarmal olnud kogu aeg väga suur – Helsingiga samal ajal on ta professor olnud Tartu ülikoolis ja hiljem Tallinna tehnikaülikoolis, Teaduste Akadeemia akadeemik on Saarma alates aastast 1990. "Ma ei ole päris kuu varjupoolel olnud," nentis teadlane.

Kui Saarma võrdleb aega, mil ta lahkus Eestist praegusega, siis muutused on tema sõnul olnud meeletud ja nende üle võib ainult uhkust tunda. "Soomega erinevusi on mõistagi, sest neil on olnud nii palju pikemalt võimalus olla iseseisvad, ehitada oma ühiskonda, teadust ja tehnoloogiat. Tingimused on seal endiselt juppjagu paremad, aga väga dramaatilisi erinevusi tänapäeval enam ei ole. 1990. aastala, kui ma Helsingisse läksin, mis salata, ma ootasin, et seal ootavad pudrumäed ja piimajõed, aga tegelikult nii ei olnud. 90ndatel Soomes ka rahaga väga lahedalt asjad ei olnud. Kohe tuli ju päris suur majanduskriis," meenutas Saarma.

Kuuldavasti on varasematel aegadel Teaduste Akadeemia presidendiametiga kaasnenud näiteks isiklik autojuht ja ametikorter. Saarma nentis, et tänapäeval on olukord kardinaalselt erinev. "Nõukogude ajal oli Teaduste Akadeemia sisuliselt teadusministeerium, mille alla kuulusid uurimisinstituudid ja presidendi alluvuses olid nad kõik. Nüüd on presidendi alluvuses 73 akadeemikut ja alluvuseks on seda raske kutsuda, pigem kolleegid. Üks hüve on, tõepoolest, seal Toompeal, Kohtu 6, kus meie äärmiselt kaunis maja paikneb, on teatavasti Ungern-Sternbergi, kelle maja see oli, endine tõllakuur, hobusetall ja kutsari korter. Mul on seal akadeemia poolt ühetoaline ametikorter. See on justkui see eelis. Kutsarit ei ole, ma olen ise iseenda kutsar. Aga ma kipun rohkem olema jalgrattakutsar kui autokutsar," ütles teadlane.

Teadustulemuste rakendamine

Saarma peab enda kõige tähtsamaks Teaduste Akadeemia ülesandeks teaduse edendamist ja presidendina on tema olulisim ülesanne garanteerida, et Eesti teadus, olgu see siis alus- või rakendusteadus, oleks kõrge kvaliteediga. "Eesti on väike riik ja ma olen korduvalt rõhutanud, et meie edu sõltub sellest, kuivõrd kvaliteetne on meie teadus, kuivõrd kvaliteetne on meie haridus, kuivõrd kvaliteetne on meie toodang, teenused. Sellega me lööme maailmas läbi," on Saarma veendunud.

Kui alusuuringutes selgitavad teadlased asja olemust, üritavad leida seaduspärasusi ja mõtlevad välja uusi meetodeid ning tehnoloogiaid, siis rakendusteadused on need, kus alusuuringute tulemused ellu viiakse, et inimesed saaksid neid kasutada. "Näiteks mina avastan mingisuguse valgu ja näitan loomkatsetes, et see valk võiks töötada mingisuguse potentsiaalse ravimina. Mina ülikooli laboris ei suuda sellest ravimit arendada, selleks pole võimalust, ei tehnilisi ega ka rahalisi. Seda teevad firmad. See on juba rakendusteadus," selgitas neurobioloog, kelle sõnul on rakendusteaduste pool Eestis kahvatum kui alusuuringute tase.

"Kui ma vaatan Eesti alusuuringute taset ja võrdlen seda kasvõi endiste sotsialismimaadega, siis me võime väga uhked olla. Meie alusuuringute tase on mõnedel erialadel absoluutses maailmaklassis. Siin meie teadlased, teadusharidus ja ministeeriumid on teinud minu arvates suurepärast tööd," kiitis Saarma, nentides samas, et paljud alusuuringutes tehtud avastused on siiski jäänud rakendamata, millest oleks võinud palju kasu olla.

"Üheks põhjuseks on see, et alusuuringute poolt on väga hästi riik finantseerinud, rakendusuuringute poolt ja idufirmade arengut on riik aastate jooksul suhteliselt tagasihoidlikult finantseerinud. Nüüd on tekkinud väga positiivsed muutused. Praegu ma näen, kuidas see kogu aeg kasvab ja olukord paraneb. IT-alal on tegelikult asjad vägagi hästi. Seal on tekkinud väga edukaid firmasid, kes väga edukalt riigikassasse raha toovad," rääkis teadlane.

Saarma kolleeg Mart Ustav on toonud välja statistikat, mille järgi 2023. aastal laekus Euroopa patendiametile Eestist 71 taotlust, Soomest aga lausa 2336 taotlust. Sinna võib võrdluseks Saarma sõnul lisada veel näiteks, et Samsungi firma jättis samal aastal ametile 5100 taotlust. "See võib-olla viitab sellele ühelt poolt, et meil on neid n-ö teaduspõhiseid firmasid, kus patentidel on suur roll, vähe. Neid on Soomes palju rohkem. Nokia üksinda tänapäeval, ma oletan, teeb 700-800 taotlust, päris suur osa sellest numbrist. Teine asi on see, et need alusuuringud ülikoolides, kui leitakse, et neis on rakendamise potentsiaal, sellest on võimalik teha ravim või arvutiprogramm või mõni uus masin või meetod, ta on n-ö patenteeritav, ma arvan, et teadlastel ei ole olnud piisavalt motivatsiooni, et seda teha. Seal peaks olema ka mingisugune selge majanduslik motivatsioon. Ma võin öelda seda, et minu neurobioloogidest kolleegid Ameerikas, juhtivates ülikoolides, vaat et paariks loe, igal teisel on oma firma ja iga kümnes on miljonär," sõnas Saarma.

Ka Saarma omab neurobioloogina patente ja on loonud firmasid. Ta ütles, et inimeste aitamine on tal veres, sest mõlemad tema vanemad olid arstid. Teine suur tõuge on kogemus 1982. aastal Šveitsi teadlase laboris. "Mind lasti kuueks kuuks välismaale. Ma läksin Šveitsi Friedrich Miescheri instituuti ja sattusin sellise tuntud teadlase nagu Julian Gordoni laborisse. Minu silmade all laborijuhataja, Julian Gordon, kes õhtutundidel tegi natuke ise katseid, töötas välja niisuguse immunoloogilise meetodi, mille ta müüs 25 miljoni dollari eest Ameerika firmale Abbott. Ma nägin, kuidas inimene, tehes lihtsalt alusuuringuid, siis neid patenteerides ja litsentseerides, tegi väga palju kasu. Tema meetod on laialt kasutuses meditsiinidiagnostikas. See andis mulle konkreetse eeskuju, et nii peaks asju ajama. Kui sul on huvitavaid tulemusi, rakenda neid. Nii ma olen üritanud teha," lausus teadlane.

Saarma enda avastustest on talle praegu kõige armsam tema n-ö viimane lapsuke: uus valk, mis kaitseb inimese ajus närvirakke. "Teatavasti neuroloogiliste haiguste puhul need närvirakud känguvad ja surevad. Me siis mõtlesime, et äkki see meie leitud valk, mis normaalses elus hoiab närvirakke elus, aitab ka haigeid. Me tegime algul loomkatsed. Teatavasti hiirel, rotil, ahvil võib esile kutsuda niisugust katselist Parkinsoni tõve meenutavat olukorda ja näitasime, et tõepoolest, see meie valk aitab. Me otsustasime teha firma ja hakata selle pinnalt ravimit arendama," rääkis Saarma. Ravim on praegu kliinilistes katsetes ja kui kõik hästi läheb, algavad järgmisel aastal nn faas kahe katsed, kus patsientidel testitakse, kas sel on tõelist raviefekti.

Kui Saarma on oma töös teadlasena saanud teenistust, mis ulatub miljonitesse eurodesse, siis Teaduste Akadeemia eelarve on riigilt tulev 1,9 miljonit eurot. Tänavu seda, nagu ka enamustel muudel asutustel, veel kärbiti. "Meie suur jõud ei ole mitte rahas, vaid selles 73 Eesti väljavalitud, võib-olla kõige andekamas inimeses, kes on omal erialal maailma tipus. Võiks piltlikult öelda, et meil on 73 solisti, kes omal instrumendil on kõik maailma tipus ja minu ülesanne on panna nad orkestrina tööle, nii et sellest oleks kasu Eesti teadusele, majandusele ja rahvale. Nii seisab ka seaduses, mis on Teaduste Akadeemia kohta kirjutatud – me peame edendama ja esindama eesti teadust. Edendamise all mõtlen seda, et ma hoolitsen selle eest, et Eesti teadus oleks kõrge kvaliteediga ja kuna minu arvates rakendusteaduste osa on tagasihoidlikum, siis leian, et just seda peaks nüüd tugevalt arendama ja see peaks andma ka mingi aja jooksul väljundi Eesti majandusse," ütles neuobioloog.

Ehkki Teaduste Akadeemia presidendina on Saarmal nüüd teistmoodi kohustused, pole uudishimu oma valdkonna vastu taandunud, vaid pigem kasvab. "Janu on vaat et suurem, aga tuleb olla realist, tuleb vaadata reaalselt. Päevas on 24 tundi, olugugi, et kui vähe vanem oled, saad hakkama ka vähema ööunega, aga tegelik võime tööd teha kindlasti aastate jooksul väheneb ja selles suhtes peab olema realist. Ma olen sellega ka arvestanud ja nagu ma ütlesin, mul on laboris ka vanemteadurid ja nüüd, kui ma olen ära mitmed päevad nädalas, siis vanemteadurid täidavad minu rolli juhendajana. Teiselt poolt meil on nüüd tekkinud väga efektiivsed elektroonilised sidepidamisvõimalused," sõnas Saarma, kes peab enda sõnutsi kolleegidega Zoom'i ja Teams'i seansse igapäevaselt.

Saarma on nimetanud inimese aju tema kõige kaunimaks organiks. "Aju teeb kauniks see, vaadake, ta on ainult kaks protsenti meie kehakaalust, aga kasutab 20 protsenti meie keha energiast. See eesti rahva sõna, et on peast soe, on täiesti teaduslikult tõestatud väide, meil kõigil on pea soe, sest ta kasutab 20 protsenti energiat. Ja nüüd, kuulake, meie aju põhiline element on närvirakk. Meil on neid ajus kümme astmel 11. Peaaegu sama palju, kui on tähti Linnuteel. Iga ühe meie ajus on päris paras masinavärk, Linnutee. Erinevalt Linnuteest toimib meie aju niiviisi, et need närvirakud on omavahel füüsilises kontaktis. Iga närvirakk teeb keskmiselt tuhat kontakti teiste närvirakkudega. Ehk meil on kümme astmel 14 kontakti. Tuhat korda rohkem kui on tähti Linnuteel. See ei ole veel kõik. Kui me vaatame meie aju, siis meie mälu ja mõtlemine põhineb sellel, et need kontaktid muutuvad ajas ja ruumis. Mis tähendab seda, et meil on selline instrument, mille võimalused on sisuliselt lõpmatud," rääkis teadlane.

Ta on kasutanud närvirakkude töö kirjeldamiseks suudlemise metafoori: närvirakud justkui suudlevad üksteist. See on sünaptiline kontakt. "Potentsiaalselt võiks toimuda kümme astmel 14 suudlust. Kui palju neist reaalelus toimub, kas üks, kaks või viis protsenti, seda on väga raske öelda, seda me isegi ei tea veel," sõnas Saarma.

Saarma ütles, et kadestab jubedalt oma nooremaid kolleege, sest nemad saavad elada ajal, kui tõenäoliselt aju-uurimise kõige keerulisemad asjad selguvad. "Üks väga põhimõtteline küsimus, mis mind huvitab, on see, et teatavasti lõviosa meie närvirakkudest, nii ajus kui ka mujal, on sama vanad kui me ise oleme. Kui inimene on saja-aastane, siis tema ajus need närvirakud on olnud sada aastat. Kas see pole ime? Vererakud uuenevad mõne päevaga. Need on meil puutumatult sada aastat. Mind huvitab, et millised on need jõud, mis suudavad neid närvirakke nii kaua elus hoida," ütles neurobioloog ja lisas, et teine äärmiselt põnev teema on inimese teadvus. "Ega me tegelikult ei tea ka neid mehhanisme. Me teame võib-olla põhiprintsiipe, millel aju võime mäletada ja mõelda põhineb, nagu ma ütlesin, tekivad uued suudlused, uued sünaptilised kontaktid, aga mis see mehhanism seal taga on, see on endiselt teadmata, see on tohutult põnev," lausus ta.

Kui Parkinsoni ja Alzheimeri tõvele on Saarma andnud lootust leida ravimit, siis sellises ravimis, mis hoiaks inimest noorena elu lõpuni, julgeb teadlane kahelda. Taoline geneetiline katse tehti ümarussiga. "Seal lülitati välja kõik need geenid, mis kutsuvad esile ümarussi surma, ümaruss elas peaaegu kaks aastat pikema elu kui tavaline ümaruss. Kui inimesele seda ekstrapoleerida või üle kanda, siis võiks elada ju 200-aastaseks, võib-olla 220-aastaseks. See on good news. Vilets uudis on see, et see ümarussi pikendatud elu oli armetu. Paljud ütlevad, et täna sündinud lapsed elavad enamik 100-aastaseks. Ilmselt võime pikendada kognitiivseid võimeid, aga mitte radikaalselt," nentis Saarma.

Vastuolud teaduses

Ühiskond ühtpidi loodab teaduselt palju, teisalt on teaduses eneses palju lahtisi küsimusi ja vaidlusi. Saarma sõnul areneb teadus kogu aeg edasi ja see, mis oli õige täna, ei pruugi olla õige enam homme. "Omal ajal, kui Faraday elektri avastas, siis ta tegi ettekande Kuninglikus Seltsis. Teatavasti Kuninglikus Seltsis tihtipeale käivad ka kuningliku perekonna liikmed ja kroonprints küsis, et söör, kas te oskate öelda, kas sellest elektrist kunagi ka tolku on. Faraday vastas, et sellele ma kahjuks ei oska vastata, aga ma arvan, et kunagi pannakse sellele elektrile maks. Kunagi teadlased arvasid, et maakera on lapik ja toetub kilpkonnade peale. See oli tookord teaduslik tõde. Nüüd see tõde on muutunud. Mõned asjad säilivad, mõned seaduspärasused, printsiibid säilivad. Tõenäoliselt geneetiline kood, millel põhineb kogu elav loodus, on universaalne ja püsiv, aga kogu aeg tulevad uued teadmised ja vastuoludes selgub tõde," ütles Saarma.

On valdkondi, kus mitte kõik teadlased ei jaga teaduslikust ekspertiisist tulenevat seisukohta. Näiteks, kas kliimasoojenemine on inimtekkeline. Saarma rääkis kliimamuutustest juba 2008. aastal. "Aastal 2008, peaaegu 20 aastat tagasi, olin Soomes Tanner Akadeemia president ja sel oli komme korraldada konverents mingil põletaval teemal. Mina korraldasin kliimasoojenemise konverentsi. Kutsusin sinna mitmeid rahvusvahelisi kõnelejaid, kaasa arvatud ka tookordse valitsuste vahelise kliimasoojenemise paneeli (IPCC) esimehe Rajendra Pachauri, kes pidas seal ettekande. Ma olen asjaga tegelenud nüüd peaaegu 20 aastat. Kui te minu seisukohta küsite, siis ma veelkord kordan, et mul ei ole põhjust kahelda enamike teadlaste arvamuses, et suur osa maakera kliima soojenemisest on inimtegevuse tagajärg. Samal seisukohal on ka IPCC," sõnas teadlane. Samas keelduvad maailma tippülikoolid, näiteks Cambridge ja Oxford, andmast ülikooli ametlikku arvamust teadusküsimustes, sest erinevatel professoritel on erinevad arvamused.

Et vastuoluliste teemadega korralikult tegeleda, on Saarma Teaduste Akadeemia presidendiks olemise ajal loodud terve rida komisjone. Üks neist on globaalmuutuste komisjon, mis tegeleb ka kliimamuutustega ja sinna on Saarma sõnul koondatud paremad spetsialistid. "Ma ei ole selle eriala mees, mul on oma arvamus, aga ma soovitan kuulata eelkõige neid inimesi, kes on selle ala tippspetsialistid. Neid meil on Eestis ja akadeemiaski," ütles ta.

Saarma sõnutsi on tervitatav, kui diskussioonides kõlavad erinevad seisukohad. "Ma viitan siin Platonile. Platon, muuseas, nagu võib-olla teate, pole mitte tema tegelik nimi, vaid tema hüüdnimi, see tähendab kreeka keeles laiaõlgne ja seda ta olevatki olnud, hästi suur. Kuna Sokrates palju ei avaldanud, siis tema kirjutas väga palju neid mõtteid, mida Sokrates ütles, üles. Tagantjärele on raske öelda, mis oli Platoni ja mis Sokratese oma. Tema ütleb seda, et tõde selgub diskussioonis. Minu meelest oleks väga suur viga mitte ära kuulata, mitte võtta diskussiooni neid inimesi, kellel on teistsugune arvamus. Kas kellelgi on tõemonopol, kas keegi teab absoluutset tõde? Miks me ära ei kuula neid, las nad esitavad oma tulemusi, las nad selgitavad. See on, ma arvan, normaalne. Ja siis kõik need, kes udujuttu ajavad, selguvad väga ruttu," arvab Saarma.

Humanitaarteaduste olulisus

Ehkki Saarma on erialalt loodusteadlane, on tal kokkupuutepunkte ka kaunite kunstidega. "Siin tuli juttu Mart Ustavist. Mart Ustav oli minu klassivend esimesest klassist 11. klassi lõpuni. Mart Ustavi ema oli algkoolis meie muusikaõpetaja. Tema oli see inimene, kes lisaks kodule sünnitas armastuse muusika vastu ja eriti klassikalise muusika vastu. Võin nüüd ausalt üles tunnistada, et minu ema viis mind kaunis noore poisina Tartu ülikooli aulasse, mis tookord oli erakordselt populaarne kontserdikoht. Mina tihtipeale tukastasin. Aga mäletan, et kui mängiti Vivaldi aastaaegu, siis see jäi meelde. See oli selline esimene klassikalise muusika elamus, mis jäi minus kõlama. Hiljem on see mõistagi säilinud," ütles Saarma. Lisaks oli tema esimene abikaasa Estonia baleriin, kelle kaudu tekkis teadlasel suur austus balletti vastu. "Tol ajal Estonia teater, kui ma noor olin, oli Nõukogude liidu mõistes väga eesrindlik. Mai Murdmaa oma "Krati" lavastusega ja muuga tegi ajalugu," meenutas ta.

Ka Eesti Teaduste Akadeemial on üks humanitaarteadustele keskendunud uurimisasutus, nimelt Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, mis sai hiljuti rahvusvaheliselt teadushindamise komisjonilt negatiivse hinnangu. Teadustulemused on küll head, aga rahastuse tõttu puudub selge tulevikuvaade.

"See sama keskus, mis akadeemiaga on assotsieerunud, selle töötajad said vabariigi aastapäeval Eesti teaduspreemia. Ma juhtumisi olen selle riikliku preemiakomisjoni esimees. Ma võin nii palju öelda, et kui kolleegidega rääkida Underi keskuse premeeritud teadlastest, siis nemad ütlevad, et nad on meie rahvusvahelised superstaarid. Mis puutub sellesse devalveerimisse, siis tuleb sellesse vähe täpsemalt vaadata. Mina neid toetan ja tugevalt, sest nende teadusliku töö tase on tugev. Neid kritiseeris rahvusvaheline komisjon sellepärast, et neil ei olevat jätkusuutlikkust, mis tähendab seda, et neil ei ole sellist riiklikku rahastust, mis on täna, homme, kolme, viie, kümne ja 15 aasta pärast. Õnneks meie haridus- ja teadusminister on teinud selles suhtes minu meelest väga targa otsuse, peatanud selle ja tõenäoliselt tehakse nüüd uus hindamine," selgitas Saarma.

Saarma usub, et mida aeg edasi, seda enam humanitaar- ja sotsiaalteaduste tähtsus tõuseb. "Eestis rahastatakse võrreldes väga paljude Euroopa riikidega minu meelest sotsiaal- ja humanitaarteadusi siiski veel täiesti eesrindlikult. On selge, et kes siis muu kui meie ise hoolitseme oma rahvusteaduste eest. Samas, see peab olema hea kvaliteediga. Ma arvan, et see grantide süsteem ja hindamised on viis, mis tagab hea kvaliteedi," rääkis teadlane.

Kultuurisoovitus. "Minu kultuurisoovitus on raamat, mille pealkiri on "The Impossible Takes Longer", kus üks Kanada kirjanik on toonud kokku Nobeli preemia laureaatide arvamusi elu erinevate asjade kohta. Ma võtan endale julguse tsiteerida Nobeli preemia laureaati Richard Feynmani, kes ütleb, et füüsika – see on nagu seks, aga me ei tee seda mitte sellepärast, et saada järglasi, vaid seepärast, et see pakub suurt naudingut," sõnas Saarma.