Siret Campbell ütles, et näidendite lugemisest võib saada samasugust elamust nagu klassikalistest kirjandusžanritest, ometi ei ole see väga populaarne. "Näidendid on sageli selline töödokument, isegi kui see on täiesti valmis kirjutatud ja korralik kirjandusteos, siis millegipärast seda ei loeta. Kui ma mõtlen, kuidas ma ise näidendi kirjutamist õpetan, siis ma ütlen ka, et näidend ei ole kunagi lõppteos, lõppteos on lavastus. See kipub nii olema. Varasemalt muidugi on näidend kuulunud rohkem kirjandusžanrite hulka, aga ma pean ütlema, et Eesti kirjandusrahvas on näitekirjandust aina aktiivsemalt kõrvale jätmas," rääkis dramaturg.

Näiteks uuris ta põhjalikult Eesti raamatuaasta tegemisi ja kava, kust ei leidnud ühtegi näitekirjandusega seotud üritust, näitust, vestlust või muud tegevust. See tuli talle enda sõnul üllatusena. "Kui me mõtleme näidendist kui raamatust, millel on kaaned ja mis on paberi peale trükitud, siis jah, näidendeid on vähe, sest neid ei loeta, aga neid ei loeta võib-olla sellepärast, et neid on vähe ja see on selline nõiaring. Tegelikult on ju ka väga palju inimeste endi otsustada ja miks ma ütlen, et kirjandusrahvas on näitekirjandust kõrvale jätnud, see algas umbes viis aastat tagasi, kui Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital ütles, et näidendeid antakse raamatuna välja nii vähe igas aastas, et me ei anna enam iga-aastaselt näitekirjanduse auhinda," ütles Campbell.

Ta tõdes, et näidendiraamatuid antakse välja vähe – umbes kümne ringis, kuid see ei tähenda, et uut dramaturgiat sünniks vähe. "Uusi näidendeid sünnib aastas, ma pakun, 50 või 60, millest paremik ei jõua kaante vahele. Kuna keegi näidendeid ei loe, siis keegi näidendeid välja ka ei anna, välja arvatud Eesti Draamateater, kelle üheks missiooniks on ka lavastada repertuaaris olulisel määral eesti dramaturgiat. Draamateatril on oma näidendisari, aga kui uus näidend tuleb välja mõnes uues teatris ja uues koosluses, siis üldiselt kaante vahele see ei jõua. Kirjandusrahvas ütleski, et kuna näidendeid ei ole, siis ei ole kirjandust ja sellepärast anname auhinna iga kolme aasta tagant," sõnas dramaturg.

Kultuurkapitali auhind on ainulaadne, sest kuigi ka teatripäeval antakse välja algupärase dramaturgia auhind, on selle statuut laiem kui näidendid. "Algupärase dramaturgia auhinnale võivad kvalifitseeruda dramatiseeringud, lavastusdramaturgi tööd, näidendid ka. Kirjanduse sihtkapitali auhinna väärtuslik aspekt oli see, et hinnatigi näidendit kui kirjandusteost, aga nüüd sellel enam otseselt fookust ei ole," nentis Campbell.

Kuigi näidendeid lugeda ei saa, korvab Campbelli sõnul selle võimalus teost teatrisaalis istudes kogeda. Samas ütleb ta, et näidendite lugemises võib peituda väärtuslik kogemus. "Näitekirjandus ongi väga mitmepalgeline ja kui me mõtleme teatritekstidest, siis see ei ole ainult näitekirjandus. Teatritekstid võivad ka olla mingid stsenaarsed plaanid ja ma täiesti saan aru, et selle lugemiskogemus ei ole väga põnev kellelegi, kes pole selle lavastusega seotud, see on pigem arhiivmaterjal. Hiljuti toimus meil dramaturgia konverents ja me kutsusime Ivar Põllu rääkima teemal, et mis on näidendi koht 21. sajandi teatris. Ivar Põllu tuli ja ütles, et temal on igav. Näidendid on igavad. Selles on ka võib-olla osaline tõde. Ma arvan, et Ivar Põllule lavastajana ei paku pinget sellised klassikalised näitemängud nagu me teame, aga tegelikult näidend on väga mänguline vorm, see saab olla palju enamat kui me arvame. Ma julgustan alati näitekirjanikke olema vormiga mängulised, sisuga mängulised ja võib-olla siis Ivar Põllul ei ole ka enam igav," rääkis dramaturg.

Campbell usub, et on näidenditekste, mida iga inimene võiks olla lugenud, isegi kui ta ei ole käinud neid teatris vaatamas. Osa tekste leiab tema sõnul kooli kohustuslikust kirjandusest, täiskasvanuna võiks aga nende juurde tagasi tulla. "Ma arvan, et iga inimene võiks olla mõnda Shakespeare'i näidendit lugenud. Ma ei mäleta, millal loeti "Hamletit" ja "Romeot ja Juliat", ma arvan, et see oli ikkagi üsna õrnas eas, võib-olla 14-,15- või 16-aastaselt. Ma arvan, et nende näidendite juurde tasuks tagasi tulla ka täiskasvanuna, sest võib-olla koolinoorel ei ole sellist elukogemust, silmaringi, mõttemaailma. Selle väga vana näidendi teemad küll ei aegu, aga vorm on võib-olla veidi võõras või võõrastav. Tasub täiskasvanuna tagasi tulla ja need üle vaadata," soovitas ta.

Dramaturg nentis, et ei pea ainult klassikuid lugema. "Kui ma mõtlen uuemast eesti näitekirjandusest, siis ma tooksin välja Martin Alguse "Väävelmagnooliad", mis on väga põnev näidend, väga teraval ja puudutaval teemal, kindlasti tasuks lugeda ka Priit Põldma näidendit "Kotka tee taeva all", ütles ta.

Tänavu möödub 170 aastat August Kitzbergi sünnist, kelle "Libahunt" kuulub meie teatriklassikasse. Kui "Libahunti" peaks praegu mõnes Londoni teatris lavastama, tuleks Campbelli arvates teksti mingil määral ikkagi kohendada. "Ma arvan, et praegusel kujul see võib-olla ei tekitaks huvi. Ikkagi see vajaks mingisugust töötlust, aga dramaturgil ei ole mõtet hakata seda ise tegema. Seda on mõtet teha siis, kui on teada lavastaja, lavastaja huvipunktid ja sedamööda hakata minema."

Õpingud välismaal

Campbell alustas teatriõpinguid välismaal, aga oma magistrikraadi omandas lavakunstikoolis. "Kui ma lõpetasin gümnaasiumi, siis olin kindel, et tahan saada lavastajaks, see oli täiesti selge. Aga lavakunstikooli võeti siis ja võetakse ka praegu lavastaja erialale tudengeid vastu iga nelja aasta tagant ja mul tuli oodata kolm aastat ja midagi ometi tuli selle ajaga teha. Ma sattusin õppima Berliini, ühte sellisesse kooli, mille nimetus on tänaseks Bard College Berlin, kus ma õppisin inglise keeles ja plaan oli minna aastaks Berliini elama. Jäin kaheks aastaks ja loomulikult käisin seal väga palju teatris. Nägin sellist teatrit, mida ma ei olnud kunagi varem näinud. See oli väga põnev ja sütitav," meenutas ta.

Kui kolm aastat möödusid, kandideeris Campbell küll lavakasse ja jõudis lõppvoorudesse, ent ta tundis, et tahab õppida teistmoodi ja teistsuguses keskkonnas. "Ma kandideerisin teatrikoolidesse Inglismaal. Selle kooli nimetus, kuhu ma õppima asusin, on The Royal Central School of Speech and Drama, eestikeelde tõlkides Kuninglik Kõne- ja Teatrikool, kursuseks Alternative Theatre and New Performance Practice, mis võiks tõlgituna olla alternatiivteater ja uued etenduspraktikad," sõnas dramaturg.

Kursus kujutas endast etenduskunstide lähenemist teatri uute vormide suunas ja seal õppisid lavastajad ning dramaturgid koos. "Me ei pidanud alguses tegema valikuid, kummas suunas me läheme, aga mul oli selge, et ma õpin ju siin lavastajaks. Aga kui meil tulid dramaturgia ained, siis sain aru, et ma ei olnud üldse kunagi dramaturgiast nii mõelnud nagu mulle seal õpetati ja see oli väga põnev. Kui meil olid esimesed näidendite kirjutamise töötoad, siis ma läksin meeletult elevile, sest juhendaja andis meile kõigile, tervele kursusele sama ülesande kirjutada ja me kirjutasime kõik täiesti erineva teksti. Ma mõtlesin, kuidas see võimalik on, kas kõik ei mõtle nii nagu mina mõtlen. No loomulikult ei mõtle. Kui ma kooli lõpetasin, olin ikkagi rohkem dramaturg kui lavastaja," ütles Campbell.

Drakadeemia

Kui Campbell teise kursuse tudengina kodumaale tagasitulekut planeeris, oli ta veel täiesti veendunud, et tema huvi on lavastajatöö. Ta hakkas otsima Eesti algupärast materjali, mida lavastada ja laenutas virnade viisi uuemat dramaturgiat. "See oli nii imelik, et mitte miski ei kõnetanud. Ma mõtlesin, et kuidas nii. Ma olen ju lugenud näidendeid palju ja see virn, mis mu ees oli, üldse ei kõnetanud. Siis ma jõudsin järeldusele, milles asi on. Ma sain aru, et kõik need näidendid on minust oluliselt vanemate meeste kirjutatud. Noore naislavastajana ma ei haakunud sellega. Teemad, teemakäsitlused, maailmavaade, stiil," meenutas ta.

Samal ajal kutsus alles loodud Värske Rõhu peatoimetaja Priit Kruus Campbelli noortele autoritele töötuba läbi viima. "See oli vist nelja- või viiepäevane töötuba, väga pikk ja põhjalik. Ma andsin neile neid võtteid, millega näitekirjanikud tegelevad. See läks väga hästi ja see oli väga põnev. Siis ma mõtlesin, et kui on kõik need noored põnevad kirjanikud, miks nad siis näidendeid ei kirjuta. Kui tuli mõelda, mis oli kooli lõputöö, mul oli neid neli, aga üks ja kõige põhjalikum oli see, et ma mõtlesin, et prooviks välja töötada ühe põhjaliku kursuse, kuhu saaksid inimesed tulla erinevatelt elualadelt, nad ei pruugi üldse olla teatriinimesed, aga neil on ambitsioon hästi kirjutada ja lavale jõuda," rääkis Campbell, kuidas sündis Drakadeemia.

Esimestel aastatel oli Drakadeemia kursuse pikkuseks üheksa kuud, kohtuti kord nädalas igal laupäeval. Kui Campbell näidendite kirjutamise baaskursuse esimest korda välja kuulutas, kandideeris kaheksale kohale 70 huvilist. "See oli minu jaoks ootamatu, et nii suur huvi on. Ma pidin hakkama korraldama vastuvõtukatseid, kus oli mitu vooru ja vestlused ja kirjutamisharjutused. Juba siis kujunesid välja mingid põhimõtted, mida ma olen järginud. Kedagi ei saa õpetada maailma vaatama. See, kuidas iga inimene maailma näeb, on meie isiklik pärisosa, sellesse ei saa mitte keegi sekkuda. Tegelikult oli ju Eestis siis arusaam, et kirjutamine on midagi, mida õpetada ei saa, inimesed kas sünnivad kuldne sulepea peos või mitte. Minu lähenemine oli selline, et me saame ju lugeda näidendeid, saame analüüsida, millest nad koosnevad, milliseid võtteid autorid kasutavad, selleks, et anda edasi oma ideid. Saame teha kirjutamisharjutusi, lugeda neid tekste ette, analüüsida, veel kirjutada ja nii edasi," lausus dramaturg.

Campbell arvab, et kui on piisavalt tahet, võib igaüks näidendi kirjutada, kuid ei usu, et iga kogemus tingimata kirjutamist väärib. "On selline ütlus, et iga inimese sees on raamat ja iga inimene võiks elus vähemalt ühe raamatu kirjutada. Ma ei ole sellega nõus. Ma arvan, et iga inimkogemus on väga huvitav ja väga väärtuslik, kas see peab raamatuna väljenduma, ma ei ole selles nii kindel. Kui tahta näidendit kirjutada ja see soov on tõsine ja on ka huvi ja soovi pühendada, siis ma arvan, et see on võimalik," ütles ta, lisades et 16 aastat Drakadeemiat tõi areenile mõned päris põnevad näitekirjanikud ja multitalendid, kes kirjutavad ka teistes žanrites.

Kuigi huvi oli suur, lõpetas Drakadeemia ühel hetkel töö. Campbell nentis, et sarnaselt ühiskonnale muutub ka kultuuriväli. "Seda üheksa kuud kestvat kursust me tegime võib-olla viiel korral ja siis juba hakkas tulema osalejatelt signaal, et see on hästi tore, ma väga tahaksin osaleda, aga üheksa kuud on päris palju pühendumist. Järgmised neli-viis aastat olid kursused kolm kuud pikad. Igal laupäeval käidi koos kolme kuu vältel. Ma küsisin alati osalejatelt, mis neid huvitab, ega ma ei viinud ju läbi selliseid kursuseid, mis minu enda arvates väga huvitavad olid. Ma tegin seda ikkagi osalejatele. Ma küsisin ikka kord aastas, et milliseid teemasid ja õppejõude te tahaksite ja kui pikad võiksid kursused olla. Kursused läksid aina lühemaks, kuni kolm aastat tagasi tuli juba väga selgeid signaale, et üks või kaks korda, tegelikult rohkem ei jõua. Nii palju on toimumas, nii kiire on. Minu huvi on see, et kui keegi tuleb kursusele, siis ta pühendub millessegi, ta õpib midagi ja selle kursuse tulemusena ta oskab midagi paremini teha. Aga kui ma kohtun inimesega ühel või kahel korral, ma võin ta meelt lahutada, võin teha nii, et hästi tore loeng on, aga ta ju ei õpi selle ühe-kahe korraga midagi," tõdes dramaturg.

Campbell tõdes, et Eesti teater ei võta väga avasüli vastu neid, kes tulevad välismaalt õpingutelt. Kui muudes eluvaldkondades on pigem plussiks välismaal õppimas käimine, siis teatrivallas pigem mitte. "Ma hakkasin tegema oma Drakadeemiat, mul käisid seal teatripraktikud külalistena, lugesid tekste, andsid tagasisidet, ega keegi mind lennujaamas lilledega ei oodanud ja veel mitu aastat võib-olla väga neid võimalusi ei tulnud, aga see ei häirinud mind. Mul oli Drakadeemia, mul oli seal palju põnevat tegemist, kogukond," sõnas ta.

Praegu juhib Campbell Eesti lavastajate ja dramaturgide liitu. Ta on aktiivselt tegelenud selle nimel, et dramaturgi ametit võetaks tõsiselt, et see saaks areneda ja lavastajad tunneksid dramaturgide vastu huvi. "Me läksime lavastajatele kosja. See on kõige loogilisem liit ja ühendus, mis saaks olla, sest meil on teineteist vaja. Dramaturgil on lavastajat vaja, lavastajal dramaturgi. See muutus toimus Jaanus Rohumaa eestvedamisel 2019. aastal ja oli väga oluline," ütles Campbell.

Eesti teatripilt

Eestis tehakse põhjalikku teatristatistikat ja see näitab, et meie teatrielu on aktiivne ja kirev. Kõige värskem statistika on 2023. aastast, mil teatrikülastusi oli 1,3 miljonit, millega me Campbelli sõnul ka maailmas laineid lööme. Ta tunnistas, et oleks tore jõuda kõikjale ja vaadata kõiki etendusi, aga reaalsus on teine. "Mõned inimesed, kes nii jõuavad meeldiva kohustuse tõttu, on teatriauhindade žüriiliikmed. Nemad tõesti reisivad terve Eesti läbi. Kui ma ütlen, et aeg on liigestest lahti ja kõike on liiga palju, siis ka minul tuleb oma valikuid teha," lausus ta.

Samas on Campbellil tuttavaid, kes vaatavad aastas 250 etendust ja kelle puhul on tegu täiesti teise eluvaldkonna inimestega. Neid toob dramaturgi sõnul teatrisse võimalus end kõigest muust välja lülitada ja sõpradega koos olla. "Ma olen küsinud, et mis sind tõmbab sinna saali. Vastuseks olen saanud, et mulle meeldib see, et ma saan olla ühes kohas, tegeleda ühe asjaga, mu tähelepanu on sellel konkreetsel lavastusel, sest elu on nii kirev, kogu aeg on igasugused impulsid ja ärritajad, teatris ei saa mind keegi kätte. Teine asi on see, et see on sõpradega aja veetmise viis. Kuna elu on nii kiire ja meil ei ole aega oma sõpradega kohtuda, siis lähme koos teatrisse. Saame tund aega enne kokku, joome kohvi, ajame juttu ja pärast on meil ühised teemad, millest rääkida," ütles ta.

Lavakunstikooli dramaturgiatudengid Maarja Moor ja Joosep Lõhmus intervjueerisid oma esimese õppeaasta lõpus 13 Eesti dramaturgi, intervjuudest pandi kokku "Dramaturgiaraamat". Campbellile tundus pärast raamatu lugemist, et Eestis on praegu tegutsemas kolm põlvkonda dramaturge. "Vanem põlvkond näeb enda rolli eelkõige näitekirjanikena, kes kirjutavad tekste. Siis on keskmine põlvkond, kus ei ole dramaturgidel otsest vastumeelsust tekstide kirjutamisele, nad kirjutavad näidendeid, dramatiseeringuid ja muid teatritekste, aga paljud identifitseerivad end ka osaliselt või täielikult lavastusdramaturgina ehk sellena, kes prooviruumis töötab. Siis on ka noorem generatsioon, kes vaatab võib-olla natukene pikema pilguga tekstide kirjutamisele, aga nemad on eelkõige lavastusdramaturgid ja nende jaoks on ka hästi oluline selline mõiste nagu ruumi hoidmine. Nad tegelevad sellega, et prooviruumis valitseks keskkond, kus inimestel on hea töötada, et oleks kaasatus, avatus, kogu see grupipsühholoogiline pool ja loominguline pool ka. Ma näen, et nooremate seas on sellel omajagu tähelepanu," rääkis dramaturg.

Eesti teatripilti Põhjamaadega võrreldes leiab Campbell, et Eestis on teatri tegemisel oluliselt rohkem vabadusi. "Ma tean, et Põhjamaades pannakse kinni teatrikoole ja teatreid, sest lihtsalt ei ole enam selle jaoks raha. Aga näiteks temaatiliselt on Põhjamaades tabuteemasid, millest ei tohi rääkida. See on üllatav, sest Põhjamaad on ju alati olnud vabameelsed ja avatud," sõnas ta.

Kui möödunud aasta suvel said Baltikumi ja Soome lavastajad ning dramaturgid Tartus kokku, et enda ametite käekäigust rääkida, siis käidi ühiselt ka Draamateatri "Rahamaa" esietendusel. Kuigi vaimustus oli kõigil suur, ütlesid Campbelli Soome kolleegid, et sellist tükki Soomes küll lavale tuua ei saa. "Nad ütlesid, et naiste rollid selles lavastuses olid täiesti kohutavad. Naistel ei olnud ühtegi keskset kandvat tõsiseltvõetavat rolli, mille peale meie, eestlased, kes me olime taustaga kursis, ütlesime, et see põhineb dokumentaalsel materjalil, seal on konkreetsed prototüübid nendel tegelastel ja lavastusmeeskond ei ole kuidagi naisi teadlikult kõrvale jätnud. Soome kolleegid ütlesid, et siis oleks ikkagi pidanud dramaturg kirjutama sinna mõned korralikud naisrollid juurde. Meie küsisime, et kas isegi sellisel puhul, kui see oleks läinud ajaloolise tõega vastuollu. Vastati: jah, oleks küll," rääkis Campbell.

Dramaturgi hinnangul oleneb palju sellest, kuidas ühiskonnas laiemalt sellistele teemadele vaadatakse. "Kui ma käisin mõne kuu eest Soomes, siis vaatasin telekast filmi ja vahepeal olid reklaamipausid. Reklaame on nii huvitav vaadata välisriigis: mida nad reklaamivad ja kuidas nad räägivad nendest asjadest. Mõtlesin, et midagi on imelikku. Siis ma sain aru, et kõikides reklaamides on peaosas naised. Igal pool olid naised ja mõni mees koomilises rollis, ei osanud muruniidukit kasutada või midagi sellist. See ju näitab laiemat tendentsi," ütles ta.

Kultuurisoovitus. "Minu kultuurisoovitus on loomulikult lugeda näidendeid, aga teha seda nii, et kui sa lähed vaatama mõnda sõnalavastust, eelistatult võiks see olla algupärane eesti dramaturgia, kui sa vaatad selle ära ja see läheb sulle korda, siis otsi ülesse näidend, millel see põhineb. Kui on see etenduse kogemus ja näidend, siis see on huvitav kogemus," soovitas Siret Campbell.