Etendusasutusi, kes vaataja nimel pingutama peavad on Eesti teatrimaastikul rekordiliselt palju. "Kui vaadata natukene statistikast tagasi ja võrrelda näiteks 10 aasta taguse ajaga, siis me näeme, et organisatsioonide arv, kes teatrimaastikul tegutsevad, on kahekordistunud," ütles teatrikriitik Karin Allik ja tõi välja, et sel aastal oli statistikas peaaegu 100 teatriorganisatsiooni sees. "Umbes 10 aastat tagasi see jäi 50 kanti. seega piltlikult öeldes on aeg, kus igaüks võib teha oma teatri või lavastuse ja hakata pileteid müüma."

Alliku sõnul võib-olla seal olla ka majanduslik faktor, kuna sageli on lihtsam saada toetust selleks, et tuua välja uus lavastus, mitte selleks, et olemasolevaid lavastuse edasi mängida. "Praegu elame kuidagi selles süsteemis, et majanduslikult mõistlikum on aina uusi lavastusi välja tuua."

Eestis on iga päev võimalik valida ligi 20 teatrietenduse vahel. Samal ajal kui uuslavastuste arv kasvas, teatrikülastajate arv aga hoopis kahanes. "Seal on kaks peamist mõjutajat, üks on see, et eelmine aasta mängiti paljusid lavastusi väga väikestes saalides, kuhu mahubki väga vähe inimesi. Aga ma ütleks, et suurem mõjutaja on ikkagi teatripileti hind ja seetõttu see langus ei tulnud ka üllatusena," rõhutas Karin Allik.

"Mulle tundub, et tasakaalupunkt on justkui ületatud ehk nüüd, kui me sealt edasi läheme ja aina teatripileti hinda rohkem tõstame, siis tuleb teatrisse aina väiksem seltskond inimesi ehk teater muutub üha elitaarsemaks," tõdes ta.

Teater ei ole rahvasport, kus peab jahtima rekordeid. Teatrikriitik Karin Alliku sõnul on viimane aeg seda mõtteviis muuta. "Meie kultuurivaldkond kui ka teatrivaldkond kitsamalt on tegelikult väga üle töötanud, me oleme harjunud väga kiirete ja tihedate töötsüklitega," tõdes ta ja lisas, et näeb seal võimalust tegelikult mõelda tasaarengu suunas. "Loobuda sellest kasvukesksest mõtlemisest, et meil peab kogu aeg olema üha rohkem külastusi, üha rohkem etendusi, üha rohkem uuslavastusi."

"See 285 uuslavastust sellel aastal pole midagi, mida peaksime käsitlema normaalsusena, see on pigem anomaalia. Oleks täiesti normaalne, kui meil oleks ka vähem uuslavastusi ja vähem etendusi. Ainus, mille poole selles mõttes numbriliselt püüelda, on võib-olla saali täituvus, et inimesed leiaksid õiged etendused üles ja näeksid seda, mida nad tahaksid näha," rõhutas Karin Allik.