Enn Siimer (E. S.): Sina, Rein, oled ilmselt praeguse eesti teatrieluga üks kõige paremini kursis olev teatriväline inimene. Kui mina käin teatris, oled sina seal ikka kohal. Nüüd siis kohtusime taas Tartus, järjekordsel draamafestivalil. Mida sa nägid ja mis mulje festival sulle jättis?¹

Rein Lang (R. L.): Tänavu polnud ma just festivalikülaline, sest olin enamiku lavastustest juba ära näinud. Seepärast ei oska ma festivali kui terviku kohta sõna võtta. Vaatasin vaid teist korda "Lillit" ja siis veel "Tädi Õie 65. sünnipäeva", "Fun Facti" ja Tartu Uue Teatri "Tundmatute asjade metsa". Ehk et sedapuhku olin juhukülaline.

E. S.: Olgu pealegi, et juhukülaline, aga küsiksin siis nende lavastuste kohta, mis minu jaoks kõige problemaatilisemad näisid. Ma ei imesta, et sa "Lillit" (autorid ja lavastajad Kaija M Külm ja Jaanika Tammaru) teist korda vaatama tulid, ka mulle jättis see lavastus väga hea mulje, nagu tegelikult kogu Musta Kasti looming. See on hea näide, kuidas väikese koosseisu ja tagasihoidlike võimalustega saab teha esmapilgul trafaretsest materjalist — sest mida muud Lilli Suburgi elu ja saatus endast siis kujutab — mõjuvate lavaliste vahenditega suurepärase kunstilise terviku, kus vorm (teksti räpistiilis edasiandmine), sh muusikaline kujundus, on orgaaniliselt sisu teenistuses. Ei tulegi kohe meelde ühtki teist lavastust — kui nüüd Mati Undi "Vaimude tund…" tekstina kõrvale jätta —, kus ühe eesti naisega seotud kultuurilugu nii köitvalt oleks edasi antud. See lavastus võiks olla koolinoortele kohustuslik, pole vaja karta, et see neile igav võib olla.

R. L.: "Lilli" mõjus tõesti ka teistkordsel vaatamisel sama võimsalt kui aasta tagasi. Tegemist on kindlasti ühe eelmise hooaja tugevaima tööga, mis nüüd valiti ka "Draamale". Ma siiski natuke kahtlen, kas see peaks olema just osa kooliharidusest, aga noortele läheb see kindlasti korda ka ilma kohustuseta seda vaadata. "Lillis" on olemas kõik hea tüki elemendid: huvitav, tõsielul tuginev lugu, äge vorm, hea lavastus, kusjuures tugeva sõnumiga, tipptasemel näitlejatööd. Kõnetab küll! Teater Must Kast on enamikuga oma lavastustest teinud väga head tööd… ja jäänud peavoolu meediale ja tähtsatele kultuurininadele peaaegu märkamatuks. Tore, et ma saan siin sinu abiga nende heaks lokku lüüa.

E. S.: Aga kindlasti tahaksin küsida sinu arvamust "Tädi Õie 65. sünnipäeva" (autor ja lavastaja Urmas Lüüs) kohta. Oli see nüüd ikka teater või lihtsalt atraktiivne performance kitsale seltskonnale? Vähemalt Tartu Aparaaditehasesse ehitatud nõukaaegsesse korterisse pääses etendust vaatama vaid 35 inimest, minagi üle noatera. Kõigile pakuti teed ja küpsist. "Sünnipäev" kogu oma iroonilis-nostalgilises võlus! Ka erilist näitlejameisterlikkust — Õie rollis oli tantsija ja tantsuõpetaja Mari Mägi, kes on mulle jäänud meelde Piip ja Tuut Teatri kunagisest lavastusest "Bistro Beyond" — pole sealt oodata.

R. L.: Aga see ju oligi performance, etenduskunst, mitte klassikaline teater. Minust jooksis see kahjuks mööda. Huvitav oli esimene 20 minutit ja siis läks igavaks. Kõik muutus trafaretseks ja ettearvatavaks. Kindlasti on sedasorti etenduskunstil kultuuris oma koht ja ilmselt ka vaatajaskond. Aga minusugune vana vettinud mäger lihtsalt ei saanud sellest elamust.

E. S.: Muidugi tahan ma küsida ka "Fun Facti" kohta. Kiiduväärne, et tegemist on koostöölavastusega, milles sloveenia artistid, nagu mulle näis, mängisid küll teisejärgulist osa. Jällegi tahaksin küsida provotseerivalt: oli see nüüd teater? Vaatajad istuvad kuue kuni kaheksa kaupa laudade taha ja algab, nagu üks lavastajatest Juhan Ulfsak irooniliselt ütleb, eesti rahvus­spordiks kujunenud mälumäng. Minu jaoks oli kogu sellel, tegelikult jällegi performance'il, küll ka tagasihoidlik kontseptuaalne sisu: inimese jõuetus saatuse ja juhuste kokkusattumise ees. Kuid see jäi kuidagi tagaplaanile, kogu aur läks näiliselt teisejärgulistele detailidele. Suurema osa ajast oli see tõeline viktoriin Juhan Ulfsaki dirigeerimisel, seejärel oli sloveenlaste ja Mart Kangro dikteeritud etenduskunstiline osa ja lõpuks siis ka saatuse rolli rõhutav osa, kus kõigile n-ö tekk peale tõmmatakse.

R. L.: Siin jääme vist eriarvamusele. Minu jaoks oli tegu väga tugeva teatritööga. Minu arvates ei olnud see ka performance, sest seal oli lugu, lavastus ja teatritükile iseloomulik joonis. Üldiselt ei ole ma "kaasava etenduskunsti" austaja, aga see mälumäng oli täiesti omal kohal, sest see oli mõeldud proloogina ja "aju soojendamiseks" enne seda, mida tegelikult öelda taheti — et me oleme kõik ühes paadis ja peaksime midagi tegema, et ära ei upuks. Minu jaoks ei olnud see sõnum eksistentsialistlik ega saatuse juhuslikkust toonitav. Pinget oli kogu etenduse ajal ja oli näha, et inimestele läks toimuv korda. Kui hinnata kunsti selle järgi, kas kujundid ja visuaal tervikuna panevad sind millegi üle mõtlema, siis "Fun Fact" seda minu puhul tegi. Ma loodan, et tegijad saavad sellega vähemalt natukenegi mööda Euroopat tuuritada. See Sloveenia-Eesti telg oli ikka vahva ja väga sümboolne.

Esimene "lüüriline" kõrvalepõige festivalist

E. S.: Räägime ka eesti teatripildist tervikuna. Teatriagentuur annab sellest teatavasti igal aastal "Teatrielus" detailse ülevaate. See on alati olnud väga põnev ja kõnekas. Ka tänavusel draamafestivalil andis Tiia Sippol ülevaate 2023. aasta teatristatistikast ja tõdes, et nii suurt teatrite, uuslavastuste ja etenduste hulka pole meil veel olnud. Rohkem kui 1,3 miljonit külastust aastas! Kui jagada etenduste koguarv päevade arvuga aastas, tuleb välja, et meil toimus iga päev keskmiselt 19,6 etendust. Oluliselt on kasvanud ka teatripileti keskmine hind; 2023. aastal oli see 17,3 eurot, mis on ligi 2 eurot kallim kui eelmisel aastal ja kasv ilmselt jätkub. Kas võib öelda, et meie teater on kõrgseisus, mida piirab vaid publiku huvi ja tema rahakott?

Kuhu edasi? Ei ole ju nii, et teatrid munevad ainult kuldmune? Või siis teise nurga alt: kas tänases üldises sotsiaal-poliitilises olukorras (sõjad, majanduslangus, kliimaprobleemid) võib seda vaadata ka kui pidu katku ajal? Kui ma õigesti mäletan, siis sa rääkisid Tartus midagi võimalikust uute ideede defitsiidist? Mida sa silmas pead?

R. L.: Kogu meie riigipoolne kultuurielu korraldus ja toetamine soosib praegu paraku keskpärasuse vohamist. Kunstilisi kriteeriume ei peeta riikliku toetuse määramisel enam primaar­seks. Otsitakse mingeid numbriliste muutujatega valemeid, millega tahetakse luua võrdseid võimalusi tegutsemiseks. Ma ei pea seda õigeks, sest see mehhanism ei toeta uute ägedate teoste loomist, vaid mingil minimaalsel tasemel äraelamist.

E. S.: Kui nüüd "ületootmisest" rääkida, siis paradoksaalsel moel tekib viimasel ajal uusi teatreid ja teatrikesi aina juurde. Nende "toodang" eeldab ju samuti publikut, selle nappust ei paista kusagilt, ka õige keskpärased lavastused toovad saalid täis.

Ootan huviga, mis nüüd teatrimaastikul juhtuma hakkab. Võin mürki võtta, et analoogiliselt koroonapandeemiaga, mis mõjutas oluliselt külastatavust², toob rahastuse vähenemine,  aga veelgi olulisemal määral konkurentsi tihenemine ja piletihinna märkimisväärne tõus nüüdki endaga kaasa külastatavuse vähenemise. Kuid kuidas mõjutab seda uute teatrite ilmumine? Võtame kas või Viljandi. 17 000 elanikuga linnas avati hiljuti suure aplombiga uus teater Temufi. Selle firmamärgi all on nad produktsioonifirmana tegutsenud juba kümmekond aastat, ja päris edukalt. Neil on mitmeid teatriprojekte, mis on olnud populaarsed ja ka kriitikutelt kiita saanud, nagu "Nipernaadi", "Einstein ja Margarita", Oskar Lutsu teemaline vabaõhulavastus "Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest", kuid on ka ilmseid ebaõnnestumisi, viimati näiteks "Pidu Riigikogus". Nende tugevuseks on see, et Temufi on laia profiiliga produktsioonifirma, mis tegeleb lavastusprojektide kõrvalt ka reklaamide ja tellimuslike videote, lavatehnika rendi ja muuga. Neil on ka lastestuudio. Kuid nüüd on selle juht Peep Maasik deklareerinud³, et nad on 150-kohalise teatrisaaliga "repertuaariteater", mis annab aastas 120 etendust ja valmistab ette viis uuslavastust. Kui mitte muud, siis kindlasti hakkab see mõjutama Ugalat, kus juba praegu on probleeme suure saali täituvusega. Piletihinnad on ju samad. Konkurents missugune. Elame, näeme.

R. L.: Majanduses kasutatakse mõistet "ülekuumenemine", millest saadakse enam-vähem ühtemoodi aru. Kuigi see nähtus eksisteerib ka kultuuris, ei suuda keegi päriselt defineerida, mida see tähendab. Kindel on vaid see, et ülekuumenemisele järgneb jahtumine, mis on keeruline kõigile ja mõnedele üliraske. Jah, Eesti on püstitanud teatris käimise maailmarekordi ja ilmselt hoiab seda veel mõnda aega. Mõistlik oleks aga olla valmis jahtumiseks. Inimeste ajale pretendeerijaid on palju ja ööpäevas on nüüd ja on ka edaspidi 24 tundi, millest vähemalt seitse tundi inimene magab. Mina soovitaksin etenduskunstnikel panustada kvaliteeti ja mitte üle "toota".

Tagasi draamafestivali juurde

E. S.: Sinu festivalil nähtud lavastustest jäi mul Tartu Uue Teatri "Tundmatute asjade mets" (lavastaja Andreas Aadel) nägemata, kuid kuna tegemist on, niipalju kui mina kuulnud olen, samuti provokatiivse lavastusega, ehk tahad selle kohta midagi öelda?

R. L.: See oli Uue Teatri ettearvatavalt heal tasemel tehtud tükk, mida jääb varjutama Ekke Heklese lahkumine keset viljakat loomeperioodi. Kuulsin, et teater seda ka edasi ei arenda ega mängi. Ilmselt puudub tegijates vajalik vedru. Minule lugu meeldis, aga häiris kohatine tehniline abitus. Tänapäeva vaataja on paraku väga nõudlik kõikvõimalike pisiasjade osas ja kirtsutab kohe nina, kui miski mõjub laval amatöörlikult. Sageli on see tegijate suhtes ebaõiglane, aga sinna pole ka midagi parata.

E. S.: Korraldajate sõnul ei üritagi viimaste aastate draamafestivalid anda ülevaatlikku pilti eesti teatri hetkeolukorrast. Mina olen sealt siiski saanud ülevaate eelnenud aasta põnevamatest teatritükkidest. Kuna püüdsin külastada võimalikult paljusid etendusi, jäi mul kahjuks nägemata tänavuse festivali peamine uudsus — Äratundmishetkede Maja, millega tähistati Eesti Teatri Agentuuri kolmekümneaastast tegevusjuubelit. Õnneks ilmus Sirbis selle kohta Pille-Riin Purje huvitav jäädvustus.⁴

Lavastuste seas, mida sina olid varem näinud, kuid mina nägin alles siin, oli samuti mitmeid, mis on esile kutsunud erinevaid arvamusi. Seetõttu võiksimegi mõnel neist peatuda. Võtame näiteks Juhan Ulfsaki lavastatud "Teoreemi" Eesti Draamateatris. Mind ajendas see võtma kätte Pasolini jutustuse — film on mul nägemata —, kuna lavastus jättis mulle segasevõitu mulje. Näitlejate mäng oli köitev, kuid ei lavastaja epateerivad taotlused ega ka tegevus ise pannud mind üleüldse kaasa elama. Lühidalt: ei veennud. Pasolini lugu räägib ikkagi väikekodanliku elu variserlikkusest ja on sellisena terviklik.

R. L.: Pasolini on lihtsalt väga äge looja, kellesse on lihtne kiinduda. Juhan Ulfsak poleks tema ise, kui ta ei vaimustuks Pasolinist ega sooviks lavastajana tema teostega kätt proovida. Draamateatri "Teoreemis" oli minu meelest Ulfsakit rohkem kui Pasolinit. See paljudele Pasolini samanimelist filmi näinud ja sellest vaimustunud intellektuaalidele muidugi ei meeldinud. Aga võib-olla nägi Ulfsak Pasolini "Teoreemis" muudki kui kodanluse ja kapitalismi piiratuse kriitikat, või nägi võimalust Pasolini teose lavastamisega hoopis omaenda sõnum sinna juurde tuua. Ma tahaksin väga kiita Draamateatrit, et ta julges selle teosega lagedale tulla. Minu arvates see risk õigustas ennast.

E. S.: Mind üllatas positiivselt Vaba Lava koostöö ukraina näitlejatega "(Elu) sunnitud valikud" (autor ukrainlane Natalka Blok, lavastaja lätlane Valters Silis). Teadsin ju, et teemaks on sõda Ukrainas, kuid et seda sõda on võimalik kajastada sedavõrd kandvas ja huvitavas kunstilises teostuses, oli elamuslik.

Hea mulje jättis ka Vene teatri Brechti-lavastus "Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus" (lavastaja Venemaal populaarne, kuid nüüd eksiilis elav Timofei Kuljabin). "Teatrielus 2023" heidab Valle-Sten Maiste lavastusele minu arvates ülekohtuselt ette, et seal ei viidata otseselt Venemaa tänapäevasele impeeriumimeelsusele. Just see, et iga vaataja sai oma fantaasias tegevuse üle kanda tänapäeva Venemaa tegelikkusele, tegigi lavastuse kunstiliselt nauditavaks.

R. L.: "(Elu) sunnitud valikud" on karm lugu Ukraina reaalsusest. Lavastusele aitab muidugi kaasa see, et tegijad on kõrgelt haritud teatriinimesed. Seda lugu on väga keeruline sõnadega lahti harutada, seda peab lihtsalt laval nägema.

See, et võitlev revolutsionäär Maiste tahaks "pahale" otse kulmude vahele virutada, mind väga ei üllata. Kuljabin ei mängi mitte tunnetele, vaid eelkõige ratsionaalsele kriitilisele mõtlemisele. Mis eeldab keskmisest intelligentsemat publikut. Omal ajal Nõukogude Liidus lahendati selliste teoste probleem nende keelamisega. Vene teater püüab lahendada publiku kriitilise mõtlemise puudumist sellega, et mängib oma tippteoseid võimalikult harva, eeldades, et pileteid ju niikuinii ei osteta. Aga mis oleks, kui üritaks oma töid ka turundada ja leida üles need vähesed venekeelsed inimesed, kes tahaksid kriitiliselt mõelda? Kuljabin lõi oma lavastuse muidugi festivale silmas pidades ja see laotab sellele ka omamoodi teki peale.

Teine "lüüriline" kõrvalepõige

E. S.: Meil on riigiteatrid, munitsipaalteatrid, erateatrid ja projektiteatrid. Riigi rahaline seis on teadagi kriitiline, kõigile ja kõigele raha ei jätku. Toetuse pärast käib iga-aastane sõda, riigiteatrite ja erateatrite olukord on vägagi erinev. Ja ei saa öelda, et riigiteatrites valmiksid vaid suurepärased lavastused, erateatrites aga mitte. Võtame näiteks Musta Kasti, mille "Lillit" me mõlemad vaatasime, sina isegi kaks korda. Nii mõnigi kord on riigiteatri lavastused mulle pettumuse valmistanud. Kuid pole õige väita ka vastupidist, nagu elaksid erateatrid hästi.⁵ Kui see vaid nii oleks! Paraku jäävad paljud era- ja projektiteatrid riigi toetusest üldse ilma.

R. L.: Et saa olla üksnes väga head teatrit, peab olema ka halba. Et tekiks võrdlusmoment. Meil on aga kõige rohkem keskpärast teatrit. Istud, haigutad ja väljudes mõtled, miks lavastaja selle tegi ja miks teater selle plaani võttis. Vastused on tihti väga maalähedased: näitlejatel oli tööd vaja, muud polnud võtta, piletid oli vaja ära müüa jne. Aga kus on terav ja objektiivne kriitika? Eriti mage on lugeda kommunikatsiooniinseneride kiidulaulu rämpstoodangule, nagu näiteks Soome Rahvusteatri ja Eesti Draamateatri ühiskotletile "Varumehed".

E. S.: Viimastel aastatel on mind hakanud häirima tendents — eriti puudutab see just riigiteatreid —, et esietendustel on publik kõrgendatud meeleolus, tõustakse püsti, karjutakse braavo, ilmuvad lavastust kiitvad retsensioonid — kas just "õukonnakriitikutelt", kuid selline mulje jääb nii mõnigi kord… Ja siis antakse kolm-neli etendust ning lavastus läheb maha publiku puudumise tõttu. Kui selline asi juhtub projektiteatris, siis olgu nii, see on nende endi asi. Kui aga riigiteatris, siis normaalseks seda pidada ei saa. Kas tõesti on nii, et teatrite rahastamine on otseses sõltuvuses uuslavastuste arvust, nagu väidab Juhan Ulfsak?⁶ Ja kui see ka nii ei ole, peegeldab Ulfsaki suhtumine nii mõndagi.

R. L.: Riigiteatreid ehk siis riigiasutusena toimivaid teatriasutusi meil, tänu taevale, siiski enam ei ole. Nagu ka kultuuriministeeriumi repertuaarikolleegiumi ja järelevalvet. Avaliku õiguse alusel tegutsevaid teatreid aga on. RO Estonia kohta on parlament vastu võtnud oma seaduse. On ka munitsipaalasutusi või nende struktuuriüksusi, nagu Tallinna Linnateater. Kõik teised, ehk valdav enamik, tegutsevad iseseisvalt eraõiguse alusel, mis tähendab, et nad võivad vabalt teha kõike, mis pole seadusega keelatud. Õiguslikult on Eesti Draamateater ja Must Kast võrdses seisus ja riik peaks neid toetuste jagamisel samuti võrdselt kohtlema. Mina esindan seda mõtteviisi, et teatritele riiklike tegevustoetuste jagamisel peaksid kriteeriumid olema üksnes kunstilised. Paraku on kultuuriministeerium läinud praegu teist teed ja loonud raha jagamiseks mingeid valemeid, lootuses leida objektiivset ja õiglast algoritmi. Tulemuseks on segadus ja stress. Sellel on tagajärjed, mida kõige paremini iseloomustab Venemaa omaaegse peaministri lause "Tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati". Nukraks teeb see, et loojad ise kipuvad uskuma selliste valemite või algoritmide võimalikkusse.

E. S.: Oot-oot, nüüd tahan küll vahele segada. Kui sa räägid "kunstilisest kriteeriumist", siis kuidas seda määrata? See on ju paratamatult subjektiivne ja siin hakkab toimima iga teatri suutlikkus oma "lobi" kindlustada.

R. L.: Eesti riik on lõiganud rahvuslikust kogutoodangust eelarve kaudu ümberjagamise teel teatritele arvestatava viilu. Ei tasu loota, et see viil millegi muu arvelt tulevikus kasvab. Naabrimees Peipsi taga teeb kõik selleks, et lähiaastatel see viil pigem õhemaks muutuks. Tahaks küll loota, et kasvab omavalitsuste ja erafondide panus, aga ka see ei saa olla hüppeline. Sellele vaatamata ei olegi avalikku raha teatritegemiseks nii vähe, aga selle õiglase ja mõistliku jagamisega on küll probleeme.

Aus mäng oleks see, kui riik annaks peale eelarvestrateegia lukku löömist maikuus kohe teada, kui palju tal järgmiseks eelarveaastaks ühele või teisele kunstivaldkonnale toetuseks raha on. See, et 2025. aastal tulevad eelarvekärped, oli teada juba siis, kui lumi polnud veel lõplikult sulanud. Aga keegi ei julgenud ega tahtnud seda avalikult välja öelda. On aga suur vahe, kas sa saad teada mais või oktoobris, et järgmisel aastal on raha viis protsenti vähem. Suuremad ja keskmise suurusega kunstiinstitutsioonid ei saa mõistlikult tegutseda, kui nad ei tea oma võimalusi lähema kolme aasta lõikes. Teatrite riiklikul toetamisel peaksid otsused olema kindlasti pikemaajalised kui pelgalt üks eelarveaasta. Tean, et selle poole ka liigutakse.

Aga ma keeldun uskumast, et meil ei ole võimalik leida viit kuni seitset inimest, kes oleksid võimelised jagama toetusi uute lavastuste loomiseks üksnes kunstiliste kriteeriumide alusel. Sõltumata sellest, kas toetust taotleb riigi loodud sihtasutuse vormis või suisa aktsiaseltsina tegutsev teater. Oluline on, et nendel inimestel ei oleks otsustamisel huvide konflikti.

Maksumaksja raha millegi tarbeks jagamisel tuleks eelkõige püstitada see arusaadav eesmärk: kas loodav teos või mingi protsess? Meil hakkab tasapisi hämarduma selline mõiste nagu "hea haldus". Praegune riigipoolne toetuste jagamine teatritele ei ole kindlasti hea haldus.

E. S.: Piletihind on viimastel aastatel jõudsalt kerkinud ja juba praegu tekitab teatrikülastus probleeme, eeskätt lastega peredele. Riigiteatrites on omatulu osakaal 30–50 protsenti, erateatritel veelgi suurem. Kuidas säilitada kultuuri ligipääsetavus madalama sissetulekuga inimestele? On see üldse probleem? Juba ongi kõlanud väiteid, et piletihinna peaks kujundama turg.

R. L.: Kui piletihinda ei määraks turg, siis määraks seda võim. Milleni see viib, oleme me juba näinud. Aga teatritel peaks jaguma mõistust ka hinnastamisel. Teater on edukas siis, kui tema etendused on välja müüdud seni, kuni tegijad on motiveeritud lavastust mängima. Mis tähendab ka piletihinna senisest palju suuremat diferentseerimist ja paindlikkust. Selle algeid me juba ka näeme. Mõistlik ja vastutustundlik teater tagab oma hinnastamisega selle, et tema looming oleks võimalikult paljudele kättesaadav. Alles hiljuti üritati turule siseneda kontseptsiooniga, et loome klassikalise teose ainult rikastele. Ei töötanud.

Natuke laiem teema on üldse Eesti tarbija ükskõiksus. Me uriseme neljaeurose kohvihinna üle, aga ostame ikka. Kui ei ostaks, langeks ka hind.

E. S.: Eelnevast tõukudes: kas teatripileti hind peaks alluma turureeglitele? Et kui on ikka minev kaup, kerime hinna üles? Selliseid ettepanekuid on juba tehtud.

R. L.: Isegi New Yorgi Metropolitan Operas naudivad samas saalis samal õhtul sama etendust nii need, kes on pileti eest maksnud 500 dollarit, kui ka need, kes on maksnud 50. See ongi toimiv turumajandus.

E. S.: Kui lähtume publikuarvust (mis on ju ometi objektiivne näitaja), siis on teatritel suur kiusatus hakata tegema kassatükke. Kui need kassatükid on sellised nagu Draamateatri "Lehman Brothers" või "Café Théâtral", siis on kõik korras, need menulavastused on kunstilises mõttes kõrgetasemelised. Väiksemates, riigi poolt finantseeritavates teatrites tuleb aga ette ka selliseid lavastusi, mille kunstiline tase pole mitte ainult kaheldav, vaid ilmselgelt madal. Nii mõnigi kord tekib, vähemalt minul, ettekujutus, et teatrid kipuvad end riigi toel rahulikult libistama. Siit tuleneb teatrijuhtide vastutuse küsimus. Meil on muidugi väike riik ja kõik tunnevad kõiki — ei taheta ju kedagi riigipiruka juurest kõrvale lükata.

R. L.: Ei "Lehman Brothers" ega "Café Théâtral" vaja lavale toomiseks maksumaksja toetust. Küll aga vajavad seda "Aja oma asja üle koolnute kontide" või "Eisenstein". Mina annaksin raha ikka konkreetsete teoste loomiseks ja tulevaseks loominguliseks plaaniks, mitte eelmisel aastal antud külalisetenduste arvu järgi.

Viited:

¹ Omaette huvitav on see, millest minu tutvus Rein Langiga alguse sai. See juhtus 1981. aastal, kui ma olin komsomoliajalehe Noorte Hääl peatoimetaja ja pidin vastutama ka suviti ilmuva EÜE Malevalehe eest. Malevalehte tegid aga noored Tartu Ülikooli üliõpilased Hans H. Luik ja Rein Lang. Ega see vastutamine päris libedalt läinud, kuid leht ilmus siiski. Minul tuli aga "pattude" kuhjumise tõttu, mille seas Malevaleht mitte viimane ei olnud, järgmisel aastal võimude nõudel peatoimetaja kohalt taanduda [E. S.].

² Hedi-Liis Toome, Signe Opermann, Tiina Braun 2023. Force majeure Eesti teatrit ei murra. — Sirp, 11. VIII.

³ Peep Maasik 2024. Majanduskriis on uute
asjade alustamiseks kõige õigem aeg. — Postimees, Nädal, 5. X.

⁴ Pille-Riin Purje 2024. Kolmkümmend näidendit äratundmishetkede sillal.  — Sirp, 20. IX.

⁵ Eesti (era)teater elab hästi. — Postimees Nädal, 5. X 2024.

⁶ Madli Pesti 2024. Et säiliks julgus minna tundmatusse. — Sirp, 4. X.