Ligipääsetavusest räägitakse ja kirjutatakse üha rohkem ning ka ligipääsetava kultuuriruumi osas on tänaseks juba mitmeid häid näiteid, kuid ometi on tegemist teemaga, mille sisu jääb laiema avalikkuse jaoks segaseks.

Kohtumisel osalesid Annikki Aruväli kultuuriministeeriumist, Mari Puuram Eesti Puuetega Inimeste Kojast, Jakob ja Maarja Rosin Ligipääsukesest, Lee Saarsen Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 meeskonnast, Ave Jaakson ja Ülle Valvar mittetulundusühingust Händikäpp, lavastaja Jaanika Juhanson ning kultuurikorraldaja ja kirjeldustõlk Piret Aus.

Ligipääsetavus on inimväärikuse küsimus

Ligipääsetavus on kõigile inimestele, olenemata nende vanusest ja erivajadustest, võrdsete võimaluste tagamine. Lühidalt öeldes on ligipääsetav keskkond tegelikult inimõigus või inimväärikuse küsimus – võimalus olla kogu elukaare jooksul igapäevaelus iseseisev ja kõrvalisest abist sõltumatu. Ligipääsetavus on tihedalt seotud universaalse disainiga, mille fookus on sellel, et tooted ja keskkonnad oleks kujundatud selliselt, et need oleksid võimalikult suures ulatuses ja kohandamata kasutatavad kõigile inimestele. Mida see praktikas tähendab? Näiteks tasuks hooneid rajades või renoveerides kaaluda, millised oleks head alternatiivid treppidele.

Ligipääsetavusest rääkides kasutatakse enamasti nelja lähenemist: heategevuslik, meditsiiniline, sotsiaalne ja inimõiguste mudel.¹ Heategevuslik mudel käsitleb erivajadusega inimest kui ohvrit; meditsiiniline mudel tõlgendab erivajadust kui meditsiinilist probleemi; sotsiaalse mudeli keskmes on lähenemine, et ühiskond ja selle suhtumine on probleemiks ning inimõiguste mudel lähtub arusaamisest, et kõigile peavad olema tagatud võrdsed võimalused. "Eestis on meil ligipääsetavuse puhul kasutusel meditsiiniline mudel, mis lähtub sellest, et inimesel on mingisugune puue või erivajadus. Seega, meil on ühiskonnana vaja läbi teha oluline mõttemalli muutus," sõnas Jaanika Juhanson.

Ligipääsetav kultuuriruum on kasulik kõigile

Sotsiaalkindlustusameti andmete kohaselt elab 31.12.2023 seisuga Eestis kokku 116 391 puudega inimest (8,5% kogu Eesti rahvastikust) ning Tervise Arengu Instituudi andmetel on vigastuse tõttu ajutist ravi vajanud u. 154 000 inimest aastas (11% kogu Eesti rahvastikust).²

Tervise Arengu Instituudi prognoosi kohaselt on aastal 2035 ligipääsetavuse sihtrühm veidi üle 50% elanikkonnast (eakate arv +25%, puudega inimeste arv +10–12%, laste ja noorte osakaal +14% ning vigastuste tõttu 11%). Ehk et ligipääsetavust suurendavatest lahendustest saab aastal 2035 otseselt kasu pool Eesti elanikkonnast: "Kui hoones on selged ja lihtsasti mõistetavad viidad, mõistavad neid ühtviisi nii intellektipuudega inimesed kui ka külastajad, kes ei räägi kohalikku keelt, on stressis või väsinud, või kellel on kiire. Häälega antud teavitused aitavad nägemispuudega inimesi, aga püüavad ka nende inimeste tähelepanu, kelle silmad on uppunud nutitelefoni. Visuaalsed teated ja märguanded jõuavad ühtlasi nii vaegkuulja, kurdi kui ka kõrvaklappidest muusikat kuulava külastajani,"³ selgitas Jakob Rosin.

Me kõik oleme vahel väsinud või mõtetega mujal ning suurem osa meist puutub elukaare teises pooles kokku mõne tervisehädaga, mis võib piirata meie liikumis-, nägemis-, kuulmis-, keskendumis- või ka maailmas toimuva mõistmise võimet. Ja me ei taha ju seetõttu olla koduseinte vahele lukustatud. Kiires tempos vananevas ühiskonnas on oluline, et kõik inimesed saaksid võimalikult kaua ühiskondlikus elus osaleda ja sellesse aktiivselt panustada.

Ligipääsetavus ei ole seotud ainult füüsilise keskkonnaga

Ka kultuurivaldkonnas peetakse ligipääsetavusest rääkides enamasti silmas eelkõige füüsilist keskkonda. Paremal juhul mõistetakse, et eraldi tuleb vaadelda füüsilise keskkonna ja sisu ligipääsetavust. Kuid pikemas perspektiivis peaksime jõudma selleni, et ligipääsetavuse sihtrühmad oleks esindatud ka planeerimise ja ettevalmistamise etapis. "Laiemas mõttes tähendab ligipääsetavus seda, et igal inimesel on ligipääsetavus ka kultuuri tegemisele alates huvitegevusest kuni kõrghariduseni. Kui me selle suudame tagada, siis ongi ligipääsetavuse sihtrühmad esindatud nii tegijate, esinejate kui ka publiku hulgas. See on tulevik, kuhu jõuda soovime," sõnas Jaanika Juhanson. "Näiteks valgusfestivali luues mõtleme algusest peale sellele, et üritusest oleks võimalik erinevate meelte abil osa saada," rääkis Piret Aus.

Veelgi enam – me võiksime jõuda selleni, et erivajadused ei paistagi enam välja, sest meie elukeskkond on selline, mis sobibki päriselt kõigile. "Kui me praegu soovime, et erivajadustega inimesi märgataks, siis tulevikus tahame jõuda selleni, et me neid enam ei märkagi, sest kõik vajalikud lahendused on osa normaalsest igapäevast," selgitas Aus.

Lisaks õiguslikule raamistikule on vaja teadlikumat ja sallivamat ühiskonda

2012. aastal ratifitseeris Eesti ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni. Aastal 2018 jõustusid ehitusmäärus nr 28 "Puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele" ning majandus- ja taristuministri määrus nr 85 "Eluruumile esitatavad nõuded" muutmine. Viimane näeb ette eluruumidega hoonesse lifti rajamise juba alates neljandast korrusest.

Kui esialgu olid õigusaktide fookuses eelkõige füüsilise ligipääsetavusega seotud nõuded, siis tänaseks on vaade juba laiem. 2019–2021 tegutses riigikantselei ligipääsetavuse rakkerühm, mis töötas välja ettepanekud ja meetmed ligipääsetavuse tagamiseks nii avalikus kui ka erasektoris. Täna kehtivad avaliku sektori asutustele Euroopa Liidu digiligipääsetavuse standard EN 301 549 ning ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri määrus nr 20 "Veebilehe ja mobiilirakenduse ligipääsetavuse nõuded ning ligipääsetavust kirjeldava teabe avaldamise kord". 2025. aasta 28. juunist tuleb ettevõtlusvaldkonnal täitma hakata toodete ja teenuste ligipääsetavuse seadust.

Õigusaktid ja reeglid loovad ligipääsetavuse arendamiseks vajaliku raamistiku, kuid praktikas jääb vajaka ligipääsetavusega seotud teadmistest ja oskustest. "Kui vajalik teadmine oleks olemas, siis ei juhtuks nii, et renoveeritud teatrihoones on kaldtee asemel ehitatud kohmakas ja üsna väikese kasutajamugavusega tõstuk, mis ligipääsetavuse suurendamise asemel tõmbab hoopis teiste külastajate tähelepanu ja asetab ratastoolis liikuja piinlikku olukorda," märkis Ülle Valvar.

2013. aastal toimus Tallinna laululaval esimest korda festival "Puude taga on inimene", mille eesmärk oli ühiskonnas teadlikkust tõsta ja sildu luua. Ehkki esimesel korral oli laiema avalikkuse huvi pigem väike, said mitmed täna valdkonnas tegutsevad inimesed just sealt ligipääsetavuse pisiku. Piret Aus sõnas: "Esimesel festivalil oli kohal terve Viljandi Kultuuriakadeemia kultuurikorralduse 1. kursus, sealhulgas tänane kultuuriministeeriumi kantsler Kristiina Alliksaar, kes on ligipääsetavuse teema nüüd ka kultuuriministeeriumi töölauale toonud." Ka festivali "Erisuste erinevused" korraldaja Jaanika Juhanson sai ligipääsetavuse pisiku samalt festivalilt. "Ütlesin tänavu avamisel, et festival "Erisuste erinevused" on selleks, et tulevikus selliseid festivale enam vaja ei oleks. Ja ühel päeval me jõuame selleni," kinnitas ta.

Kultuuriruum muutub samm-sammult ligipääsetavamaks

Kultuuriministeerium on viimase aasta jooksul kultuuri ligipääsetavuse teema tõsisemalt ette võtnud. Alates jaanuarist on ministeeriumis teemaga seotud ametikoht. Koostöös erinevate partneritega on ministeerium loonud kultuuri ja spordi ligipääsetavuse alalehe, kust leiab materjale alates sellest, mis ligipääsetavus üldse on kuni ligipääsetavuse enesehindamise töölehtedeni. Korraldatud on ka erinevaid temaatilisi koolitusi ja seminare.

Lisaks on kultuuriministeerium viimase aasta jooksul koostanud ligipääsetavusega seotud analüüse ja raporteid. Näiteks 2024. aasta kevadel uuriti kultuuriranitsa raha kasutamist erivajadustega laste ja noorte vaates ning hiljuti valmis raport, mis kaardistas kultuuriministeeriumi haldusala asutuste ligipääsetavust. "Meile hakkab valdkonnast pilt ette saama, aga see ei ole väga rõõmustav. Kultuuri ligipääsetavamaks muutmisel on meil veel palju tööd teha," selgitas kultuuriministeeriumi kultuurihariduse ja ligipääsetavuse nõunik Annikki Aruväli.

Iga väike samm õiges suunas loeb ja loob uusi praktikaid. "Kui me Kristiina Alliksaarega läksime kunagi appi erivajadustega inimeste laulu- ja tantsupidu korraldama, siis meil oli kaks tingimust: pidu peab olema avatud kõigile ning see tuleb tõlkida eesti viipekeelde. Me ei teadnud siis, kuhu see välja viib. Ja läks nii, et 2019. aasta laulupeo lõppkontsert tõlgiti eesti viipekeelde ning seda sai jälgida ka teleülekandes," rääkis Piret Aus.

Ligipääsetavusealane teadlikkus on kultuurivaldkonnas kasvutrendis ja tänaseks on valdkonnas juba mitmeid häid näiteid. Üheks ligipääsetavamaks muuseumiks on Eesti Meremuuseum, mitmed teatrid pakuvad kirjeldustõlkeid ning filmidele on loodud kirjeldustõlkeid ja vaegkuuljate subtiitreid. Häid näiteid jagub ka kultuuriürituste hulgas, näiteks on ligipääsetavuse suurendamisega tegelenud laulu- ja tantsupeod Tartus ja Tallinnas, Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 üritused Lõuna-Eestis ning The Tall Ships Races Tallinn 2024.

Ligipääsetavusega seotud väljakutsed

Kui kestlike põhimõtete rakendamine on kultuurivaldkonnas saanud juba tavapäraseks, siis ligipääsetavusega täna veel nii hästi ei ole. Õiguslik raamistik seab mitmeid kohustusi, kuid kultuuriorganisatsioonide tagasiside põhjal jääb ligipääsetavuse arendamisel vajaka teadmistest ning ressurssidest. Ei tulda ka selle peale, et ligipääsetavama lahenduse väljatöötamisel oleks mõistlik kaasata mõni sihtrühma esindaja. Samas on kultuuriasutusi, kes on suutnud need takistused edukalt ületada ning on täna teistele eeskujuks ja mentoriteks. "Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus on jõudnud selleni, et organisatsioon on ise välja koolitamas inimest, kes aitaks koostöös esindusorganisatsioonide ja sihtrühmadega parimaid lahendusi välja töötada," tõi Mari Puuram näite.

Teine oluline kitsaskoht on ligipääsetavuse kirjeldamise oskus. Näiteks öeldakse kodulehel, et üritus või asutus on ligipääsetav, aga ei selgitata, mida see tähendab. "Palju rohkem kasu on sellest, kui selgitatakse, milline on kohapealne olukord ning milliseid ligipääsetavust suurendavaid teenuseid pakutakse. Nii saab külastaja asjakohaselt valmistuda ja ise otsustada, kas ta vajab saatja abi või saab ise hakkama," selgitas Jakob Rosin.

Digiligipääsetavuse nõuded näevad ette, et avaliku sektori asutus peab enda veebilehele ja mobiilirakendusele lisama ligipääsetavuse teatise. "Praktikas see teatise termin pigem ehmatab inimesi – mida vähem ametlikkust, seda lihtsam ja arusaadavam kõigi jaoks," selgitas Mari Puuram. Ideaalis võiksime jõuda selleni, et ligipääsetavus ei ole ka kodulehekülgedel mitte eraldi teema vaid loomulik osa muust infost. "Hea oleks, kui ma saan juba piletit ostes ülevaate, kuidas lapsevankriga või ratastooliga ligi pääseda või kas näiteks subtiitrid on olemas," täpsustas Rosin.

Puuram rõhutas, et takistused on ületatavad ning kultuuriruumi ligipääsetavuse suurendamisel on võtmetähtsusega heade praktikate jagamine ja koostöö: "Meil on juba päris palju häid ja teedrajavaid näiteid ning neid tuleks aktiivsemalt jagada."

Ligipääsetavus ei ole raketiteadus

Kui ligipääsetavus on juba planeerimise etapis olulise teemana kultuurikorraldaja või -asutuse laual, siis ei ole vajalike lahenduste loomine keeruline ja kallis. Mõistlik on alustada ligipääsetavusega seotud kitsaskohtade määratlemisest. Seejärel tuleb läbi mõelda, milline on see sihtrühm, kellele soovitakse ligipääsetavamaks muutuda. Sobivate lahenduste leidmisel on otstarbekas kaasata sihtrühmade esindajaid. "Kui ligipääsetavuse plaan luuakse koostöös sihtrühma esindajatega, siis võib kindel olla, et loodud lahendused töötavad ka praktikas," selgitas Annikki Aruväli.

Ligipääsetavuse suurendamiseks leiab kasulikku infot näiteks sotsiaal- ja sultuuriministeeriumite, riigikantselei, Eesti Puuetega Inimeste Koja ning tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti kodulehekülgedelt. Kasulikke nõuandeid ja nippe pakub ka ÜKP võrdõiguslikkuse kompetentsikeskuse digitööriist. Ligipääsetavuse suurendamisega seotud nõu ja teenuseid pakuvad ka mitmed organisatsioonid, näiteks Eesti Puuetega Inimeste Koda, piirkondlikud esindusorganisatsioonid ning mitmed era- ja kolmanda sektori algatused.

Ligipääsetavate lahenduste loomisel on oluline meeles pidada, et ligipääsetava kultuuriruumi loomine ongi pikem protsess, aga iga samm õiges suunas loeb ning ükski pingutus ligipääsetavama keskkonna loomisel ei ole asjatu.

Ligipääsetavama tuleviku suunas

Ligipääsetavama kultuuriruumi loomiseks on tähtis, et teema saaks ühiskonnas laiema kõlapinna. "Võrdsemate võimaluste ja sallivama ühiskonna loomine algab tegelikult juba alusharidusest. Kui uus põlvkond kasvab teistsuguste väärtustega, siis ei ole ligipääsetavuse suurendamisest enam vaja rääkida," selgitas Jaanika Juhanson.

Õiguslik raamistik on kahtlemata ligipääsetavuse suurendamisel toeks, aga on tähtis, et need nõuded jõuaks ka päriselt praktikasse. Piret Aus rõhutas, et siinkohal on oluline kultuurivaldkonda toetada: "Käskimine ja karistamine ei toimi, vaja oleks koolitada ja abikäsi ulatada." Muutuse eeltingimuseks on arusaamine, et ligipääsetav kultuuriruum on kõigile parem. "Meil on organisatsioonidesse vaja eestkõnelejat või huvikaitsjat, kes suudab teemale tuua tähelepanu ja harida juhte", selgitas Mari Puuram. "Kokkuvõttes peaks ligipääsetavus tulevikus saama iga organisatsiooni keskseks väärtuseks," lisas Jakob Rosin.

Kultuuriministeeriumil on kavas käivitada kultuuriasutustes ligipääsetavusega tegelevate inimeste koostöövõrgustik. "Parimaid praktikaid ja ka õppetunde jagades on võimalik teiste kogemusest õppida ja sellel on sõnumi levitamisel väga oluline roll," selgitas Aruväli. "Ligipääsetavusega tegelejaid on vähe. Kui suudame võrgustikuna toimides ja kogemusi jagades üksteiselt õppida, siis on valdkonna areng kiirem," lisas Lee Saarsen. Lisaks on kultuuriministeeriumil kavas ligipääsetavuse kriteerium lisada ka toetuse taotlemise tingimustesse. "Me soovime taotlejaid selles suunas nügida, et ligipääsetavus oleks olulise teemana nende laual," sõnas Aruväli. Maarja Rosin rõhutas, et ligipääsetavamal teenusel on ka konkurentsieelis: "Me näeme seda oma töös iga päev, ettevõtluses mõistetakse seda juba hästi ning näiteks panganduses käib ligipääsetavuse suurendamise osas võidujooks."

Kuna ligipääsetavuse valdkonnas on juba mitmeid tegijaid ja teenusepakkujaid, siis on siin tekkinud vajadus süsteemi järele. On tähtis, et pakutav teenus oleks kvaliteetne ning usaldusväärne. "Ligipääsetavuse teema vajab ja väärib oma kutsestandardit, koolitusi ja tegelikult ka õppekava," sõnas Piret Aus.

Muutus algab meist kõigist. Me peame oskama ja julgema ligipääsetavamaid lahendusi küsida ning oluline on anda tagasisidet, kui mõni loodud lahendus praktikas päriselt hästi ei tööta. "See ei ole väga eestlaste loomuses tagasisidet anda, aga tegelikult see on oluline. Konstruktiivne kriitika ja asjakohane tagasiside aitab edasi," rääkis Annikki Aruväli. Ligipääsetava kultuuriruumi loomine võtab aega ning 100% kõigi jaoks ligipääsetavat keskkonda ei olegi olemas. Kuid koostööd tehes ja kogemusi jagades liigume ligipääsetava ja parema tuleviku suunas pikema sammuga.

1 https://participation.cbm.org/why/disability-participation/models-of-disability
2 https://epikoda.ee/spetsialistile/statistika
3 https://ligipaasuke.ee/blogi/mis-on-ligipaasetavus/