Möödunud reedel toimus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rahvusvahelne konverents "Dramaturgia – maastike kaardistamine", kus muu hulgas esitleti muusika- ja teatriakadeemia üliõpilaste ja õppejõudude koostatud uudisteost "Dramaturgiraamat. 13 intervjuud Eesti dramaturgidega".

Campbell nentis, et dramaturgia on keeruline ja hägune termin. "Kõige sagedasem arusaam dramaturgiast on see, et dramaturgia on näidendid, sest see on midagi konkreetset, see on kirja pandud, sellega saab minna proovi. Tegelikult on dramaturgia laiem tähendus see, et kui me mõtestame üldse mingisuguse lavastuse tervikut, selle kompositsiooni, tähendusi, mis selle sees on, siis see on dramaturgia. Võib öelda, et igas lavastuses on dramaturgia, aga iga lavastuse juures ei pruugi olla dramaturgi."

Piret Jaaks on nii kirjanik, näitekirjanik kui ka dramaturg. "See tähendab kõike seda, mida Siret ütles, aga ühtlasi on seal mingisugused erinevused, mis puudutavad seda, kuidas ma töötan, näiteks kas ma töötan üksi või kollektiiviga. Kui ma olen lavastusdramaturg, siis ma töötan koos inimestega teatris. Kui ma olen näitekirjanik, siis ma suure tõenäosusega töötan väga suure osa protsessist üksi. Aga see ei ole alati nii, see võib olla ka teistmoodi," kirjeldas ta. "Siin on tore variatiivsus, millega me saame mängida ja mis teebki selle dramaturgi töö niivõrd huvitavaks ja põnevaks."

Campbell nentis, et teatrivaataja jaoks on dramaturgi töö sageli nähtamatu. "Dramaturgi ülesanne on hoolitseda selle eest, et kaasatud materjalides oleks piisavalt sügavust, olgu see siis emotsionaalset, intellektuaalset või muud sügavust. Dramaturgidel üldiselt peab olema väga lai silmaring."

Viimastel aastatel on Campbell muu hulgas töötanud sellega, milline on lavakunstikooli dramaturgiaõpe. "Sel õppeaastal möödub 20 aastat dramaturgiaõppest lavakunstikoolis. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias on see õppekava olnud väga erineva taseme ja kvaliteediga. Selle algatas kunagi Ingo Normet ja Mati Unt oli see, kes tuli seda õppekava juhtima. Kahjuks ta ei saanud seda väga kaua juhtida ja siis on olnud erinevad õppejõud," rääkis ta.

Kui näitlejaõppes on juba Voldemar Panso ajast väga tugev baas, mis ulatub moel või teisel tänasesse päeva, siis dramaturgiõppes pole seda olnud, märkis Campbell. "Mina olen väga süsteemne inimene ja ma leian, et peaks olema kindel vundament ja siis me saame vaadata, mida praeguses ajas on vaja, mida praegusel kursuse juhendajal on vaja, mis on tema huvipunktid ja nii edasi. See on kõige olulisem asi, mida ma proovin teha," selgitas ta.

Vastvalminud "Dramaturgiraamat. 13 intervjuud Eesti dramaturgidega" aitas Jaaksil ja Campbellil vaadata nii endasse kui ka heita pilgu eesti dramatugia tänasele tervisele.

"Ilmselt kõige huvitavam oli mõtestada seda, mis see dramaturgi amet siis täpselt endaga kaasa toob. Selles valguses oli ka kõige huvitavam lugeda teiste kolleegide intervjuusid siit raamatust. Tekkis selline huvitav õlg õla tunne, kuidas me kõik tegelikult maadleme sarnaste asjadega ja seal on sarnased rõõmud ka," tõi Jaaks välja.

Raamatu töörühma kuulunud Campbell tõi välja, et raamatusse oleks võinud mahutada palju rohkem intervjuusid – dramaturgidele mõtlema hakates pandi esialgus kirja peaaegu 60 nime.

"Ja siis me hakkasime valima. Tuli leida mingisugune valikuprintsiip. Meie printsiibiks sai see, et raamatu lugeja mõistaks, kui lai on dramaturgi ampluaa. Meil on siin näitekirjanikke, lavastusdramaturge, tantsudramatuge, seiklusdramaturg, stsenarist, tõlkija ja veel palju muud, sest kõigi nende rollidega kas haakuvad või kattuvad dramaturgi ülesanded," selgitas ta.