Me vaatame nüüd seda pilti siin ja see on üsna erinev sellest, milline näeb välja Nora Maria Londoni pilt, mis on tehtud tehisaru abiga. Palju on arutatud selle üle, kes on see inimene, kes selle nime taha peitub. Nüüd selline pilt siin! Enne, kui me vestlema hakkame, siis kas sa tahad selle vaatepildi selgituseks midagi öelda?

Kuidas see vaatepilt erineb millestki? Kõik kujutasid ühel hetkel keskealist meest ja siin on keskealine mees.

Oled sündinud 1986. aastal, seega lähened keskea piirile. Või sa oled 38-aastane, see on juba keskiga ikkagi?

Nojah, aga ma tunnen end ikka vahel 17-aastasena ja siis ma olen 27-aastane. Vanus on küll selline väga voolav. Teinekord ma olen ka 65-aastane, sest ma olen nii kohutavalt väsinud.

Tuleme asja juurde. Oli esseekonkurss ja tuli mõelda Eesti kultuuri järgmisest 100 aastast. Millal sul tekkis mõte, et mina sellele konkursile oma teksti saadan?

Mõte tuli 30. novembri õhtul.

See oli tähtaja õhtu?

See oli tähtaja õhtu, tähtajani oli umbes kolm tundi, kell oli üheksa ja mul olid muud asjad tehtud. Mul tekkis professionaalne hasart, et ma olen 25 aastat teadlikult kirjutanud ning kui mind nüüd sunnitaks – see on elu ja surma küsimus –, et keskööks on vaja teksti, millel oleks mingisugune võiduvõimalus, siis kuidas ma selle lahendaksin? Milliste kirjanduslike võtetega ma sellise teksti kirjutaksin?

Seega paari tunniga sa kirjutasid selle essee valmis?

Ma ei kirjutanud tegelikult esseed, kui sa unustad selle e-tähega sõna ära, siis see on monoloog. See on ühe tegelase monoloog.

Millisel hetkel, kui sa seda monoloogi kirjutasid, oli sul selge, et oma nime sa sinna alla ei kirjuta? Või millal see moment oli, kui sulle tundus, et seda oleks parem niiviisi žüriile saata, et sinna alla on kirjutatud kellegi teise nimi?

Arutluskäik oli selline, et ma ei jõua nii kiiresti enda mõtteid koondada. Vist on see Wilde'i mõte, et anna inimesele mask ja ta ütleb sulle tõtt, aga kirjaniku mask on tegelane. Kuna Nora Maria London ei ole uus tegelane, vaid me oleme koos kasvanud ja arenenud, siis ta oli mul kohe võtta.

Nii et maski taga oli sul lihtsam ennast kokku võtta? Võti oli selgem, mida sinna üldse kirja panna?

Jah.

Sa ütlesid, et Nora Maria London on mingisugune tegelane, et 30. novembri õhtul sa teda välja ei mõelnud või maski endale valmis ei meisterdanud. Kellega sinu jaoks tegu on? Kust see Nora Maria Londoni pseudonüüm üldse pärineb?

Et kõik ausalt ära rääkida, siis see tegelane sünnib 2019. aasta suvel. Ma loen Jaanus Andreus Nooremba näidendit "Küüni täitmine" ja mulle hakkab tunduma, et sotsiaalmeedia on ka mingisugune suur kõivulik küün, keegi ei tea, kust ta algab ja lõpeb. Õudne rahmeldamine käib! Vahepeal keegi kaob ära, siis ta tuleb tagasi. Räägitakse mingeid lugusid. Vahepeal on natukene seksi ja vägivalda.

Mul tekib see idee, et ma tahaksin kirjutada midagi, mis uurib klassikalises mõttes kirjandusliku teksti ja sotsiaalmeedia omavahelist dünaamikat. See idee saab alguse Kusta monoloogidest, mis väga kõivulikult esitavad mingit perspektiivi muutust, aja ja ruumi suhtelisust, ka sündmuse suhtelisest. Seal on pidu, mis ei lõppe kunagi ära.

Sa räägib Madis Kõivust, aga sa nimetasid selle näidendi autorina kedagi muud. Kuidas selle asjaga siis on?

Alguses see näidend ilmub Jaanus Andreus Nooremba nime all.

Pseudonüümi all ilmus see "Küüni täitmine"? Kohe ei olnud selge, kes on autor?

Vist ei olnud, aga seal ei ole ka ainult Kõiv, vaid on ka Runnel.

Seega sa lugesid Madis Kõivu ja Hando Runneli näidendit "Küüni täitmine".

Ma lugesin seda teksti ja siis mu peas tekkis selline tegelane nagu Nora Maria: ta on provotseeriv ja ninatark, seejuures on ta äärmiselt intelligentne ja ta hakkab autorile vastu. Selles kirjanduslikus tekstis ta vaidleb autoriga ja ühel hetkel ütleb, et sina mõtlesid mind välja, ma nüüd lähen ja mõtlen ennast välja. Nora Maria lahkub sellest tekstist samamoodi, nagu Ibseni Nora lahkub abielust. Nora läheb sotsiaalmeediasse ja sel suvel on kaks kuud Nora Maria Londonil aktiivne Instagrami konto.

Ta avaldab seal kunstilisi fotosid, kus peal on neli rida luulet. Tal on 20 jälgijat, võib-olla keegi mäletab, et Nora Maria kangesti toppis ennast sõbraks.

Seega ta oli nagu troll seal? Tänases mõttes võiks teda trolliks kutsuda?

Jah, aga see oli natukene teistmoodi maailm. Kui ma mõtlesin, et Instagram ja Facebook on nagu küün, siis see oli enne pandeemiat ja sõda. Sotsiaalmeedia tol ajal oli nagu lilleaas võrreldes sellega, mis ta praegu on. Nüüd on ta päriselt muutunud küüniks.

Aga oli probleem. Ma tahtsin, et Nora Marial oleks nägu, aga tol ajal ei saanud tehisaruga – meil vist ei olnud isegi sõna "tehisaru" – teha inimese portreed. Need pildid, mis olid pildipankades, on anonüümsed. Ma rääkisin paari näitlejannaga, aga mulle see mõte endale ei meeldinud, et keegi teeks Matti Mogučit. See ei lähe. Siis ma panin selle Instagrami konto kinni ja tegelikult unustasin ära, et selline idee kunagi oli.

Tal oli tol ajal ka selge vanus, ta oli noor naisterahvas? Kuidas sa selle legendi tol ajal enda jaoks fabuleerisid?

Tol ajal oli Nora Maria 25-aastane. Ta oli tol ajal minust kaheksa aastat noorem. Ta oli sündinud 1994. aastal. Ta on sündinud täiesti vabas Eestis, Vene armee saadetakse minema, Nora Maria sünnib, aga minu jaoks oli oluline põlvkondlikkus. Ta ei ole enam see laulva revolutsiooni beebibuumi laps, kes mina olen, aga ta ei ole veel ka see laps, kes saab varateismeliseks iPhone'i ja Facebookiga. Ta ei ole see põlvkond, ta jääb kahe põlvkonna vahele, natukene on üks, natukene on teine.

Nüüd selles essees Nora Maria ütleb, et ta on 18-aastane ja hakkab saama 19-aastaseks. See ei lähe kokku selle Nora Mariaga, kes sündis 1994. aastal ja oli juba siis 25-aastane.

Selle monoloogi kirjutamiseks oli mul mingit võtet vaja ja see võte on dissonants, kirjandusteadlastel on võib-olla mingi parem termin, aga see tähendab seda, et inimese mina, kuidas ta kirjutab, ei lähe kokku sellega, kuidas ta räägib. See on palju kasutatud ja odav võte. See on ladina keelt purssiv upsakas teener, kes vaidleb oma isandale vastu. See on politseinik, kelle meetodid on ebaseaduslikud, aga ta soovib head. See on hüperaktiivne laiskloom Sid. Täpselt sama asi.

Selleks, et see võte tööle hakkaks, tahtsin ma teha Nora nooremaks ja need anakronismid ja obskuursused, mis seal tekstis on, keerasin seetõttu üheteistkümne peale. Aga selle võtte taga oli see kaalutlus, mis on kirjaniku jaoks imeline kogemus, sest kui sa istud oma töölaua taga, siis sul võib-olla on mingi ettekujutus, kes su lugeja on. Kui sa oled lastekirjanik, siis sa kujutad ette midagi. Kui sa kirjutad horror'it, siis mingi demograafia jooksed sealt läbi.

Aga kui on konkurss, kus on ERR-i esindaja, Sirbi esindaja, Kultuurkapitali esindaja ja Vabaõhumuuseumist vist keegi, siis need ei ole ilmselgelt 20-aastased, aga nad ei ole ka sügavas pensionieas, nad on kuskil seal vahepeal. Ma mõtlen niimoodi, et nad on sündinud võib-olla 1960. aastate beebibuumi ajal, 1958. kuni 1965. aastal. Ajal, kui on minu vanemad sündinud.

Kui kirjanik teab, kes ta lugeja on, siis ta saab valida neid koode ja nuppe, kuhu vajutada.

Mis need nupud sinu jaoks oli? Nagu näha, sa vajutasid õigeid nuppe, aga kuhu tuleb vajutada, et 60ndate põlvkond saada kätte?

Stereotüübid, lihtsalt ja banaalselt. Mul ei olnud mingit mõtet kirjutada Instagrami või Tiktoki suunamudijatest, sest meie põlvkond neid ei tea, küll aga saab ühte lausesse panna kokku tähelepanuhäire ja Tiktoki, kõmm, see on üks plokk, millega sa saad lugeja kätte, kui ta on 40–50-aastane, võib-olla tal on lapsed ja võib-olla tal on mure, et minu lapsel on ATH või midagi. Sa tõmbad lugeja sisse.

Sa tahad öelda, et see põlvkond ei tea enam, mis need noored on, ja kui keegi ilmub välja noore inimesena, räägib natukene ATH-st ja Tiktokist, siis nad vaatavad, et oh, lõpuks me kuuleme seda häält, mida me januneme.

Võib-olla küll. Tegelikult see kõik on natukene alatu, sest mul oli lõpuks väga raske lugeda neid... Ma dokumenteerisin seda kõike ja sõbrad aitasid dokumenteerida seda plahvatust, mis juhtus, aga väga raske oli lugeda seda, kui inimene ütleb, et vau, noored mõtlevad niimoodi, meil on lootust, aga kolm kommentaari hiljem keegi ütleb, et see on tõenäoliselt keskealine mees. Mul on see õudne tunne, et vaata, see latt on nii kõrgel. Sul on vaja Nora Mariat, kes mõtleb ja kirjutab niimoodi, et minu põlvkond ja vanemad inimesed tunneksid, et meil on lootust.

Mis puudutab seda lootuse mõtet, siis tegelikult see pole sinu jaoks ainult näitemäng või väikene irriteerimine, vaid see teema – Eesti kultuuri 100 aastat – sind siiralt huvitas ja tahtsid sellel teemal midagi öelda?

See oli professionaalne hasart. Teema, mis mind tegelikult huvitab, on minu põlvkond ja tehnoloogia ning need hirmud ja lootused, mis on meil seotud ​tehnoloogiaga. Kui mulle kirjutati, et äkki Nora Maria teeks mingi videotervituse ja ma sain aru, et see ei ole videotervitus, vaid tänukõne, et Nora Maria võitis selle, siis ta muutus lavastuseks.

Kuidas edasi? Mis nüüd saab? Ma ei saa seda esseed muuta, selle –​ ma ei taha öelda pseudonüüm –​ autor on Nora Maria London. Siis mul tuli see mõte, et kui natukene lükata seda teemat tehnoloogia suunda, siis teeks tehisaruga sellise video, millest iga loll saab aru, et see on tehisaruga tehtud, aga võtaks selle võtte, et pilt ja heli ei lähe kokku.

Suhteliselt janky tehisaruga tehtud video, aga tekst, mis on päevakajaline, nunnu ja millele pole võimalik vastu vaielda. Kui aasta lõpus oli see teema korraks õhus, et üks õpetaja hakkaks videosillaga õpetama 300 õpilasele matemaatikat –​ ma ei ole pedagoog, aga see kõlab absurdselt, kui ma mõtlen enda matemaatikatundidele –, ma panen sinna selle sisse. Mul oli see lootus, et kui see monoloog ilmub ühel hetkel, siis seal juures on fotod, mitte kuvatõmmised, vaid fotod galalt ning lõpuks ERR-is olidki. Ehk siis: kui see essee või monoloog ilmub, on see dissonants teistpidi. Tekst on õige ja vastuvaidlemist mittesalliv, aga pilt on vale, kuid nüüd on pilt õige, seal on lihtsalt noor inimene. Kui sa ei guugelda ja sul ei ole sotsiaalmeediat, siis sa ei saa seda kunagi teada. ​

See mäng sul õnnestus, kuigi alguses peeti seda tehisaruga tehtud kujutust ikkagi pärisinimesega, ta oli piisavalt hästi tehtud, kuigi sa ütlesid, et püüdsid mitte väga hästi teha. Aga mida see tähendab, et sind huvitab oma põlvkond ja tehnoloogia? On siin ikkagi mingi valu või mure olemas?

Praegu seda tehnoloogia ja põlvkonna vahelist suhet on väga hea uurida või jälgida kõrvalt, sest see areng on meeletult kiire.

Millised on hirmud minu põlvkonna jaoks, kes on tööandja? Rääkisin ühe tuttavaga, kellel on büroo ja ta rääkis, et kuskil 10 aastat tagasi ta oleks võtnud ülikooli viimaselt kursuselt sinna juuniori tööle: istub, kirjutab memosid, vahepeal lastakse ka kätte proovida, õpib ametit. Aga ettevõtluses kõige suurem kuluartikkel on inimene. Kui mul on valida, kas tööl on inimene, kelle palgafond on 2800–3000 eurot või mul kirjutab neid memosid tehisaru, mille eest ma maksan 10 või 100 eurot, siis valik läheb tehisaru juurde. Või ülikooli ajal istud kaupluses kassas, aga meil on automaatkassad.

Ühest küljest me oleme nii optimistlikud, sest minu ja sinu põlvkond rääkis kõigile, et meie tegime Skype'i, me oleme Tiigrihüppe lapsed, aga nüüd hakkab tekkima hirm, et kui meie ei ole sellele põlvkonnale tööandjad, siis kes meile pensionit maksab? Need entry level töökohad kaovad ära, aga mis siis saab?

Sulle tundub, et need võimalused, mida tehisaru pakub, on sellised, et uus põlvkond ei saagi enam rajale, ta jääbki kuhugi kõrvale ega saa seda esmast kogemust kätte samamoodi, nagu sinu põlvkonnast inimene sai?

Ta ei jää kõrvale, kui ta on heas mõttes autist. Ta on peast õigusteadlane või ta IQ on 150, ta on kohutavalt silmapaistev. Aga kui sa oled 20-aastane, siis sa ei tea, kes sa oled. Sa ei peakski teadma veel, sa arened, sa oled noor inimene, sa peaksid armastama kõigepealt. Sa ei peaks muretsema selle pärast, kas sul on miljon jälgijat või ei ole. Kindlasti on praegu löögile saada palju keerulisem.

Ma tahaksin ikkagi selle püha motiivi kohta ka küsida. Selle teksti pealkiri on "Kuidas me tapsime püha", see püha on sul seal ikkagi eesti kultuur. Mida see püha asi tähendab? Kas teda tuleb tappa või on see mingi irooniline moment? Mis selle eesti kultuuriga on?

(ohkab) Tappa... See on Nora Maria pealkiri, ongi poleemiline ja provotseeriv.

Kui sul on mingi kirjanduslik võte, ütleme selle kohta praegu dissonants, ja see on võte iseeneses, siis ta ei tööta. Seal peab olema mingi sisuline tugi ja see on see, mis Nora ütleb, et sõnad ja teod ei lähe kokku. Ühest küljest on igal lindilõikamisel see rahvuse, keele ja kultuuri säilimine, mida korratakse, aga metsa taga pannakse kool kinni. Kust see rahvus, keel ja kultuur tuleb, kui mitte sealt metsa tagant koolist?

See on ka ühiskondlik dissonants, et kultuur on see esimene, kust raha ära võetakse. Samal ajal teed lehe lahti, loed sealt, et riigikogu ei saa eelarvest aru, siis loed järgmisest artiklist, et valitsus ei tea, kas ja kui palju raha on, aga kultuur tõmmatakse kohe kokku. Pilt ja heli ei lähe kokku.

Sa tahad öelda, et me oleme ühiskonnana silmakirjalikud? Ühtpidi deklareerimine kuskil konstitutsiooni või preambulit, et meile on kultuur nii oluline, aga tegelikult igapäevane praktika ja poliitika ei järgi neid sõnu või teeb midagi muud?

Kas sa oled kuulnud, mäletad sa või oled lugenud, et keegi oleks pakkunud, et Eesti kultuurieelarve võiks olla viis protsenti SKP-st?

Mulle ei tule meelde ja ma saan sellest väga hästi aru, et praegu midagi sellist nõuda oleks absurdne, aga mul on tunne, et kui me ei mäleta ega unista niimoodi, et oleks viis protsenti, siis ühel hetkel sõda saab läbi ja ajad lähevad heaks ning öeldaksegi kirjanike liidule, et kuulge, meil jäi 10 miljonit üle, võtke endale ja tehke sellega midagi. Aga kui me vahepealsetel aastatel pole harjunud unistama, siis mis me teeme selle rahaga?

Kui sa ise vaatad 50 aastat ettepoole –​ Nora Mariat sa said ka kasutada selleks, et koos temaga selle maski tagant vaadata tulevikku –​, sa oled ise kirjutav autor, romaanid, luulekogud, keegi peab neid ka lugema, mis sa arvad, kes on 50 aasta pärast sinu romaanide lugeja?

See on selline küsimus, et... Mind rohkem huvitab vist see, millised need romaanid välja näevad. Me loodame väga palju tehisarule ja näiteks audioraamatu sisselugemiseks ei ole vaja näitlejat, sa võid võtta roboti, mis on palju odavam, aga need kõnemudelid tulevad teistest keeltest, eks ole.

Nora Mariaga oli ka see probleem, et õ-täht ei tule välja ehk 50 aasta pärast võib olla olukord, kus keeletoimetaja ütleb mulle, et sul on need õ-d siin, see on anakronism, võta ära. Uued põlvkonnad kasvavad peale audioraamatutega ja nad ei kuulegi õ-tähte.

Ma ikkagi pean küsima nime osas ka seda, sest sa said päris suure kriitikatulva, kõik ei olnud sugugi rahul, et varjatakse autorit ja selleks on 18–19-aastane noor naisterahvas. Esimene suur kriitika oli see, et sa oled kaaperdanud ära noorte naiste hääle ja kasutad neid ära, et enda teksti võimestada. Kuidas sa sellele kriitikale vastad?

Häält ei saa võtta, kui sa oled lind, siis laula.

Mis see siis tähendab? Noored naised võiks ka oma noka lahti teha? Sa tahad seda öelda?

Laulame kõik koos. Keskealised mehed, vanad naised, noored naised. Laulame kõik koos, see ei ole niimoodi, et keegi võtab hääle ära. Ma ei usu sellesse, et kellegi häält saab ära võtta.

Kriitika laienes, et sa oled üldse noorte hääle ära võtnud, et me tahame päriselt noori kuulda, aga tuleb keegi keskealine mees, etleb noort inimest ja noored surutakse veel rohkem kuhugi välja ja kuuleme veel rohkem keskealist meest.

Aga kogu see plahvatus, mis juhtus, toimus keskealiste inimeste meedias. Nii palju, kui ma seda jõudsin jälgida, siis Instagramis ja Tiktokis ei olnud midagi, plahvatas Facebook, mis seal olid veel: "Ringvaade", "Hommik Anuga" ja "Vikerhommik". See on tervikuna keskealiste inimeste meedia. Kui sa lähed tänavale ja küsid ühe 20-aastase inimese käest, kes on Nora Maria London, siis ta ei oska sulle vastata.

Õnnestus tekitada see, et inimesed sõnastasid ise meie erinevad hirmud ja lootused. Ükskõik, mis kunstiteosest me räägime, siis kui kunstiteos annab vastuseid, on ta ideoloogia. Natukene paremal juhul kunst küsib midagi, aga kõige paremal juhul on kunstiteos tumm. Inimene ise peab sõnastama ja formuleerima selle probleemi, ning täpselt see juhtuski.

Sa ütlesid, et see toimus keskealiste inimeste meedias, aga millega sa seletad keskealiste inimeste janu? Isegi teatritrupp ütles pärast Nora Maria Londoni lugu, et me hakkame noorte asja ajama. Mis valu nende noortega siis meil on?

Nemad tegid oma lavastust juba enne. Võib-olla ma väidan, aga ei tõesta, et seda autorit ei saa ka üle tähtsustada. Tegelane on autori mask ja kuskilt sealt kollektiivsest alateadvusest võtab mingeid signaale vastu. Ega autor ise ka tea, mida ta kirjutab.

Kui ma 30. novembri õhtul kirjutan Norale sõnad "taevas, kuidas ma kardan, et ma saan lapsed ja Eesti on üksi", siis mina ei teadnud, et arutatakse Euroopa julgeolekut ning Eesti, Läti ja Leedu jäetakse sinna kutsumata. Ilmuvad juhtkirjad, ilmuvad artiklid, mille sõnum on see, et Eesti jäeti üksi. Mina ei teadnud seda ette.

Sa oled tegelikult ise ka hiljutine isa, kahe väikese lapse isa. Kui palju sa ise oled jõudnud oma laste peale mõelda, et kui tehisaru tulevik on ees ootamas ja julgeolekusituatsioon on nagu ta on, siis millal viia lapsed kokku selle reaalsusega, kus me elame? Kui kaua hoida neid raamatute ja tegevuste juures, mis neid elektrifitseeritud masinate juurde ei viiks?

Tuleb rääkida ja õpetada küsima, mis on päris ja kuidas ma aru saan, mis või kes on päris. Kogu selle plahvatuse ja kõik need repliigid ja küsimused saab kokku võtta küsimus: kes või mis on päris? Lisaks lastele näidata ka seda, mida saab teha tehisaruga.

Näiteks ma tegin tehisaruga sellise video, kus on droonikaadrid Riia linnast ning tundub, et Riia tänavatel on kümned tuhanded inimesed. Ma kirjutasin inglise keeles teksti, lasin selle tõlkida läti keelde ja teksti sisu on see, et suuremates Läti linnades on meeleavaldused, kus nõutakse valitsuse tagasiastumist ebaõnnestunud energeetikapoliitika pärast. Siis ma panin sinna peale visuaali –​ see oli nagu uudistesaade –​ ja mul hakkas õudne, sest kui mina paneksin selle sotsiaalmeediasse, siis keegi ei usuks, aga kui ma teeksin konto nimega Peeter Tamm, ma saaksin sinna video juurde kirjutada "Lätlased on ärganud, eestlased, mida me ootame, miks Eesti peavoolumeedia sellest vaikib".

Ma loon ühe teise reaalsuse ning nende teiste reaalsuste loomine niivõrd lihtsalt ja kiirelt –​ see võttis võib-olla 20 minutit –​, see oli õudne ja sellega tuleb lapsi harjutada. Isegi siis, kui sa näed Joonas Hellermad mingis videos, siis see ei pruugi olla tema. Sinust on väga palju videoid, kui öelda tehisarule, et tee sellise kehakeele ja miimikaga video, siis see on äärmiselt lihtne ja odav.

Ma tuleksin veel kirjanduse juurde. Me oleme rääkinud ühest sinu tekstist, mis oli see sama monoloog, aga võib-olla ka paari sõnaga sellest, et sa oled kogenud kirjutada, sa oled teinud need otsused elus ära, et see on sinu liin. Võib-olla paari asja siin mainin. Sa tulid 2011. aastal luulekoguga "Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd" ja kõik ahhetasid.

Need olid samamoodi monoloogid.

Need olid samamoodi monoloogid ja sinu selliseks eripäraks oli see, et juba seal olid sul erinevad hääled, kõik midagi räägivad. Sa ei kirjutanud iseenda kaudu, ei olnud minajutustajat. See häälte ja monoloogide element on miski, mis iseloomustab sind autorina laiemalt. Võid sa öelda, kust need hääled sulle tulevad? Mismoodi need hääled sünnivad? Mõtled sa need hommikul oma laua taga välja või pead sa selleks maailmas inimestega lävima, käima ja vaatama, mis tüüpe üldse on?

Ausalt öeldes ei tea, aga ma arvan, et selleks peavad olema mingid aistingud, lõhnad ja värvid ning peab olema õige hetk, ka enda mingi psühholoogiline sätitus, et tuleb just selline tegelane. Teinekord see tegelane võib olla ka mõni vana foto või linnavaade, kus sa näed täiesti juhuslikku inimest kummardamas ja midagi üles korjamas, siis sa mõtled, miks ta kummardas? Mis tal kukkus? Äkki tal on kingapael lahti? Ahhaa, tal on käsi kuidagi niimoodi, kas tal selg valutab? Sealt hakkab tulema see, et ahhaa, tal on voodil see vedru, aa, see tuleb sealt. See hakkab niimoodi voolama ja ühel hetkel tuleb sellele kehakeelele, tema poosile ja miimikale juurde ka tema hääl.

Teine moment on veel. Sinu romaanide puhul peab jõu kokku võtma, et neid labürinte läbida, sul on ajalooliste motiividega tekstid, need pole sageli lihtsad narratiivsed lood, vaid seal on rohkem mängitud. Millega on sinu ajaloohuvi seotud, et olla vanal Liivimaal või vanal Preisimaal, kus sul need tegevused lahti rulluvad?

Mind niivõrd ei huvita ajalugu, vaid mind huvitab mälu ja identiteet. See, mida me mäletame, on meie identiteet, aga veel rohkem on meie identiteet see, mida me ei mäleta, kas me ei taha mäletada või oleme meelega unustanud. Paigutades tegevust mingisse teise ruumi, teise aegruumi, siis mul on tunne, et ma saan konkreetsemalt kirjutada inimese minast ja inimese kujunemisest.

Üks põhjus on ka see, et me teame ajaloost vähem kui me teame praegusest hetkest siin. Sellest hetkest, kus me praegu viibime, on väga raske kirjutada, sest seda hetke on lihtsalt nii kohutavalt palju. Nora Maria puhul ka, sa lihtsalt saad signaale vastu võtta kuskilt eetrist ja loota, et sa tabad midagi.

Rändad sa ise ka mõttes ja vaimus ajaloos? On sul mingid paigad, kus sa ikka käid?

Mul on stressi maandamise paigad. On üks paik, mis on 7. juunil 1843. aastal Saksamaal, siis ei ole veel Saksamaad, aga see on Tübingeni linnakese lähedal ja seal on üks metsatukk. Kui mul siin see kõik väga üle viskab, siis ma lähen sinna metsatuka äärde, päike paistab ja ma pikutan. Miks just see koht on oluline? Seepärast, et 7. juunil sureb Tübingenis Hölderlin (luuletaja Friedrich Hölderlin, toim.) ja kõik need ajaloolased, keda see maanurk kuidagi huvitab, vaatavad Tübingeni, aga mina olen siin. Ja need inimesed, kes mind närvi ajavad, ei ole veel 100 aastat veel sündinudki.

Seega kuskil on inimesed, kes ajavad sind aeg-ajalt närvi?

Muidugi on, sind ka ajavad. Kõiki ajavad.

Mis me siis praegu tegime? Kas me tapsime Nora Maria Londoni?

Nora Maria Londonit ei saa tappa, sest tal on Instagrami konto. Ta on päris, ta on ju olemas.

Sa oled ise toredasti kirjutanud mõnda aega tagasi, et kirjanik peab kirjutama sellest, mida ta tegelikult päriselt tunneb ja mis on ta südamel. Ta peab kirjutama oma südame teksti. See on ilus kujund, äkki sa oskad seda niimoodi avada, et kuidas selle südame tekstini jõuda? Kuidas sina seda südame teksti katsud välja kuulda või aru saada, millest see süda laulda tahab?

Vaikselt peab olema. Võib-olla peabki minema kaugesse aega ja korraks mõtlema, et mis see minu mure on. Või seda, et südamel ei pea valus olema, vaid südamel võib ka rõõmus olla. Mis mind rõõmustab? Kogu see müra, mis on, see oli seal, aga mis mind rõõmustab?

Üks asi, mis mind rõõmustab, on see, et eelmisel nädalal telefon tegi "bing" ja telefoniekraanil oli teade, et Nora Maria London tahab sinuga Instagramis sõbraks saada. Selliste hetkede nimel tasub kirjutada, tantsida, maalida, lavastada, sest tegelane tuleb autori juurde tagasi ja tahab temaga sõber olla.

Ma tahan ka seda öelda, et see konto pole minu tehtud ja sellest saatest edasi, kui teile tuleb sõbrakutse või kuskile ilmub mingi tekst, siis see pole minu kirjutatud. Aga ma julgustan inimesi: küsige endalt, mida minu Nora Maria tahaks öelda? Laske tal öelda, laske tal olla provotseeriv, laske tal olla poleemiline ja ninatark, laske ta välja.

Igal juhul jääb põhiküsimuseks ära tunda see, mis on õige ja mis on nii-öelda päris ning mis on kellegi poolt kokku pandud. Ma tahaks uskuda ja loota, et meie vestluses seda mõtteainet tekkis, kuidas ära tunda seda, mis meie elus on päris selle suure tehisreaalsuse sees, kuhu me siseneme. Nüüd on meil väikene hetk kuulata ära sinu kultuurisoovitus.

Minu kultuurisoovitus on see, et võtke üks raamat – soovitavalt üsna õhuke –, lugege lugu läbi ja siis lugege uuesti, aga lugege stiili, lugege seda, kuidas ja milliste võtetega autor teeb seda, et meil on rõõmus ja meil on kurb. Ma arvan, et praegu ei ole selleks paremat raamatut kui Kairi Loogi "Tantsi tolm põrandast".

Lõpetuseks: miks sa otsustasid selle mängu lõpetada ja see Nora Maria asi avalikuks teha?

Mul on kiire, mul on järgmised tekstid. Elu läheb edasi. ​