Ei hakka siin üle kordama kõiki noid eetilisi etteheiteid noorte ja naiste hääle kaaperdamise või ebaõdusalt mõjunud AI-kujutise kasutamise pärast. Paljuski on need etteheited ju ka õigustatud. Ent kogu afääri alakajastatud õppetund on see, kuis institutsionaalse Kultuurkapitali kõrval tuli eriti eredalt nähtavale too teine ja suuremgi kultuurkapital. Seltskondliku kapitali akumuleerimine aktsiaturul, kus valuutaks on voorusemärgid (virtue signalling).

Nagu börsilgi, sööstab kultuuripildis sageli mõni ükssarvik äkki vanadest tiksujatest mööda, tekib tunglemine enese sidumiseks tõusjaga – selle väärtusest osa saamiseks, et oma väärtusteadlikku mainet kasvatada. Siis aga laseb miski ükssarvikust õhu välja ja edasi üritatakse sama paaniliselt oma seotusest lahti saada. Väärtus kukub kolinal ning ühtäkki on jõud ja õigus pigem põlastajate poolel.

Mõistagi ei tugine need protsessid kultuuris ainult küünilisel hinnangutega hangeldamisel ja sageli pole need isegi teadvustatud... "Nora Maria Londoni" hukkamõistjate mure ja autentsuseiha kõlab ka ikkagi siiralt. Ent samas on üksteise võidu voorusemärkidega variautorsuse avantüürile vastandumine rõhutanud omakorda essee ja autorikuvandi puudusi vooruste arvel ning peaaegu täielikult summutanud esseekonkursi ja sel osalejate algse eesmärgi – arutleda Eesti kultuuri tuleviku üle. Nii on võidutöö vestlusteemana läbi põletatud juba enne, kui tõsisem väitlus essee sisu üle jõudis alatagi.

Võib ju öelda, et see on autori enda süü. AI-kuldnaisega pingutas ta üle – olnuks lihtsalt üks tundmatu nimi, püsinuks ehk ka müsteerium ja jäänuks võimalus, et autor polegi nii erinev essee minategelasest. Aga kui me jätame hetkeks kõrvale börsi- ja rollimängud ning süüdlase otsingud, siis ilmneb üks sügavam mure. Kuidas üldse on võimalik luua veenvat ja ühendavat nägemust kaugemast tulevikust, kui meie tänane kultuurielu ja -melu on niivõrd keskendatud välisele, sõltuv hetkeväärtusest, kiiretest tõusudest ja langustest sotsiaalse kapitali börsil?

Esseekonkursilt seda siduvat visiooni ju ei tulnud (ka mitte siinkirjutaja poolt viimasel hetkel varasema jääkidest kokku klopsituga). Nora Maria Londoni taha varjunud Võlur Oz võiks nüüd siiski julguse kokku võtta ja sirmi tagant välja tulla. Ehk siis saab hoogu ka Kultuurkapitali aktsiooni tegelik mõte – kestvama mõjuga arutelu meie kultuuri tulevikust.