Minu elu muutnud raamat | Eia Uus ja "Mõru maik"

ERR-i kultuuriportaal tähistab alanud eesti raamatu aastat rubriigiga "Minu elu muutnud raamat", kus erinevatel elualadel tegutsevad inimesed toovad välja ühe eesti autori teose, mis nende elu ühel või teisel moel muutnud on. Esimesena tutvustab oma elu muutnud raamatut kirjanik Eia Uus.
Hirami romaan "Mõru maik" ilmus aastal 1999, kui ma olin 14-aastane. Siis ma seda kohe kindlasti ei lugenud, ilmselt olin lugedes 16. Olin käinud tillukeses maakoolis Eestis ja tol hetkel õppisin välismaal. Naiskirjanikest teadsin Lydia Koidulat, Anna Haavat, Marie Underit, Betti Alverit, Doris Karevat, Jane Austenit, Mary Shelleyt, õdesid Brontësid, Virginia Woolfi, Sylvia Plathi.
Ma küll toona ei mõelnud sellest nii, aga ma arvan, et see raamat oli minu jaoks raputav, sest andis teadmise, et on olemas selline nähtus nagu noor kirjutav naine tänases Eestis (Hiram ehk Mari Laaniste on minust kaheksa aastat vanem). See võib kõlada rumalalt, aga mõte naiskirjanikust oli koolis tähendanud midagi peaaegu erakordset, kõigi eelduste ja võimaluste ületamist, suures osas ajaloolist – Koidula, Haava, Under, Austen, Brontë... aga et tänane noor naine, ja veel Eestis, võib olla kirjanik...!
Teos oli oma värskuses mulle veidi võõras – olin seni lugenud vaid väga klassikalist kirjandust. Aga ma usun, et Hiram avas minus ühe täiesti uue akna, ukse, võimaluste galaktika. Seda, kui võõras see raamat ka kriitikutele oli, on näha toonasest retseptsioonist. Sisukamad arvustused kirjutasid Maie Kalda ja Berk Vaher Keeles ja Kirjanduses, ning Jan Kaus Sirbis: "Primaarne pole see, kuidas ja kas Hirami raamat mahutub/ei mahutu olemasolevasse kirjandustraditsiooni, kindel on see, et "Mõru maik" muudab meie eesti kirjanduse maigu mitmekesisemaks."
Eesti imepisikese kirjastamismaastikuga on veidi see traagika, et raamatud ilmuvad, müüakse ära, heal juhul tuleb mõni trükk veel, aga ei ole nii nagu näiteks USA-s Sylvia Plathi "Klaaskupliga", et seda trükitakse alati juurde ja iga uus põlvkond naisi kasvab üles nii, et Esther Greenwoodi lugu on üks tüvitekste. Ka raamatukogud võtavad liiga kapsaks loetud raamatud ringlusest maha ja täna on Hirami "Mõru maiku" näiteks Tallinna raamatukogude kojulaenutustes vaid paar eksemplari. Leidsin praegu endale eksemplari Raamatuvahetusest, mõni on ka Raamatukois, ja ootan raamatupaki saabumist nagu kohtumist noorema endaga.
Võib-olla kui poleks Hirami "Mõru maiku", poleks minu "Kuu külma kuma" viis aastat hiljem. Ning kui poleks Aino Perviku romaani "Kaetud lauad" (1979) ja Aimée Beekmani "Valikuvõimalust" (1978), võib-olla poleks minu "Tüdrukust" neli kümnendit hiljem.
Toimetaja: Karmen Rebane