Ma olen sellest luulekogust rääkinud vist igal pool – kõikides saadetes, kuhu on mind kutsutud, eravestlustes, arvamuskülgedel, kirjanduskriitikas jne-jne. Peaks vist piinlik olema. Aga ei ole. Olen endiselt fänn. Midagi pole teha, kui mõelda ikkagi ühe raamatu peale, mis keeras mu elu ja mõtlemise täiesti pea peale, on see just see – kunagise 17-aastase noore tüdruku luulevihikuke.

Kirglik, kompromissitu, intensiivne, valus, vihane.

Ülelugemisel ei pruugi meid muutvad raamatud tunduda enam teab mis geniaalsustena, aga sel pole vahet. Oluline on see, mida need raamatud suutsid meiega just tol esimesel korral nendega tutvumisel teha. Ja "Provintsiluule" lõi minus midagi korralikult nihkesse. Ta andis mulle hääle, ta kutsus mind kaasa, mingile dialoogile, mida ma ei teadnud-tundnud end tol hetkel isegi vajavat. Tasuja read oli nagu nähtamatu sõber, kellega sain kaasa hängida, oma muresid kurta, kelle hääles end ära tundes sain teda ennast juba hiljem oma hääles imiteerida.

Kuskil oli keegi, kes kirjutas ridu, mis võlusid mind, kütkestasid, võtsid oma haardesse. Ja mind ei eruta üleüldiselt eriti miski. Taolise autori olemasolu andis korraga jõudu – lisades sväägi mu kõnnakule, teravust mu pilgule, lõdvestust mu vihale. Ma tundsin end selles kogus ära ja tunnen tegelikult siiani. Ma tunnen seda viha, seda elujanu, seda valu. Seda olemasolu intensiivsuse talumatut talumatust. Seda ilu.

Ma armastan seda kogu.
Ma armastan selliseid autoreid.
Ma armastan, mida see raamat minuga tegi.