Mõned raamatud ei ole ainult lugemiseks – need jäävad sind saatma, muutuvad millekski, mis elab su sees edasi. Lennart Meri "Hõbevalge" on üks neist raamatutest, mis pole lihtsalt kultuuriajalooline uurimus, omapärase stiiliga tekst paberil, vaid pigem nagu kaart, mis aitas mõista, kuhu kuulun ja mida otsin.

Ma ei lugenud seda raamatut selle ilmumise ajal aastal 1976, vaid jõudsin selleni palju hiljem. Just sel ajal, mil Eesti oli taas vaba ja olin otsimas oma kohta maailmas. Mäletan üsna täpselt, kus ma seda raamatut lugesin – Võru maakonnas Oraval. Taamal metsad, viljapõllud ja avarad maastikud, valgus vajus õhtuti aeglaselt silmapiiri taha. See hetk jäi minuga, kui lugesin esimest korda Läänemerest kui Mare Suebicumist – muistsete kultuuride ristteest, mis ühendab meid Euroopa ajalooga. Eesti ei ole lihtsalt "väike rahvas suure ajaloo serval" ja meie meri ei ole olnud ainult piiritsoon, vaid ka ühendustee. Viikingid, kaubateed, muistsete teadmiste liikumine – meie asukoht pole juhus, vaid osa millestki suuremast. Justkui oleks mulle sosistatud: mine, vaata, avasta. "Hõbevalge" jäi minusse kauaks.

Kui hiljem mööda maailma ringi rändasin, otsisin just neid ajaloolisi seoseid, millest Lennart Meri kirjutas. Leidsin neid vihjeid Karjalas, Norras, Põhja-Soomes, Uuralite taga, Komimaal, Jamali neenetsite juures. Muistsete soome-ugrilaste sidemed on alles isegi siis, kui keeled ja piirid on muutunud. Veel 2019. aastal käisin soome-ugrilaste juures Eesti filme näitamas – mitte kohustusest, vaid see oli osa sellest samast sügavamast sidemest.

"Hõbevalge" mõjutas mu elutee valikut. Kuna läksin üsna noorelt tööle Tallinnfilmi, pole üllatav, et mind mõjutasid Lennart Meri antropoloogilised filmid nagu "Veelinnurahvas" ja "Linnutee tuuled". Need filmid ei olnud antropoloogilised ülesvõtted, vaid visuaalsed teosed, kus ajalugu ja kultuur rääkisid omas keeles. Film võib olla samasugune suurteos, nagu oli "Hõbevalge" – ainult pildikeeles.

Mida rohkem maailma tajusin, seda rohkem sain aru Lennart Meri mõttest, et meie ajalugu ei ole midagi suletut ja lõpetatut, vaid tsükliline ja mõjutatav, ja see on täna aktuaalsem kui kunagi varem. Geopoliitilised arengud on toonud taas tähelepanu alla põhjapoolsed rahvad, sh meid ja meie sugulasrahvaid. See ei ole juhus, vaid ajaloo lainetus, mis toob meid kord nähtavale, kord jätab varju. "Hõbevalge" ei ole lihtsalt minevikuraamat. See on tulevikuraamat. See aitab mõista, kus oleme täna ja kuhu oleme teel.

Kui mõtlen tagasi, siis näen, et "Hõbevalge"on aidanud mul tõlgendada Eesti rolli ajaloos hoopis teistmoodi kui seda teevad ajalooraamatud, pannud mind märkama seoseid seal, kus need esmapilgul puuduvad ja tajuma tervikut. See on omakorda andnud kindluse, et väikerahva esindajal on mul koht suurte maailmas – mitte ääremärkusena, vaid olulise kaasamängijana. Ja see inspireerib mind siiani.