Minu elu muutnud raamat | Jaanus Vaiksoo ja "Toomas Nipernaadi"

Eesti raamatu aastal heidavad eri valdkondades tegutsevad inimesed ERR-i kultuuriportaalis pilgu teostele, mis on nende elu muutnud. Kirjanik ja kirjandusloolane Jaanus Vaiksoo tutvustab August Gailiti "Toomas Nipernaadit".

Lugesin August Gailiti "Toomas Nipernaadit" esimest korda tudengina kaheksakümnendate teisel poolel. Gailiti teoseid ju sovetiajal ei avaldatud, minu sünniaastal (1967) ilmunud "Toomas Nipernaadi" oli pigem anomaalia. Küllap oli see ikka Gailiti kordumatu stiil, mis kohe köitis ja vaimustas. Kui siis Toomas Liivi samavõrd vaimustavatest kirjandusteooria loengutest jäi mind kummitama retseptsiooniesteetika, siis oli diplomitöö teema leitud – romaani "Toomas Nipernaadi" retseptsioon. Siit sai alguse tee kirjandusteadusesse ja töö noore õppejõuna toonases Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Piirid avanesid. Leidsin varsti võimaluse pääseda 1992. aasta sügisel Saksamaale Greifswaldi ülikooli koguma materjali magistritöö jaoks. Teadsin, et tahan jätkata "Toomas Nipernaadiga", aga puudus hea idee, puudus meetod.
Ja mäletan väga selgelt seda hetke jõulueelsel Saksamaal, kui sõitsime hääletades sõber Frankiga Hamburgist Weinheimi ja ma kusagil kiirteel sirvisin auto tagaistmel Hamburgi raamatukogu avariiulilt üsna juhuslikult kaasa haaratud Detlef Krumme raamatut "Lesemodelle" – lugemismudelid. Ja seal see juhtus, Saksamaa kiirteel võõra auto tagaistmel – see õnnis hetk, sähvatus, mis iga noort teadlast ootamatult võib tabada, kui saad selgelt aru, et oled leidnud selle õige võtme. Ma kirjutasin magistritöö "Toomas Nipernaadi" lugemismudelitest. Lugesin selleks romaani korduvalt läbi, kogusin kokku kogu retseptsiooni, mis Nipernaadist kirjutatud, sh tõlgete, dramatiseeringute ja filmi retseptsiooni. "Toomas Nipernaadi" on märksa sügavam ja mitmekihilisem teos, kui laseb aimata tema kergemeelsena näiv moto: "Üks rätsep tuli Rasinast, ti-ral-la-la!" Kandsin teost igal pool mõtetes endaga kaasas. "Toomas Nipernaadi" oli tõesti kirg, mis haaras mind mitmeks aastaks ja andis samas võimaluse õppida, areneda, maailma näha ja tegeleda tööga, mis tõesti huvitas. 1995. aastal ilmus Koolibri kirjastuses uurimusest ka esseistlik kokkuvõte – väike raamat "Gailit ja Nipernaadi".
Sellest kõigest on möödas 30 aastat. Muidugi olen vahepeal "Toomas Nipernaadi" unustanud aastateks riiulisse. Uued teemad, uued lugemismuljed on tulnud peale. Kui siis nüüd, selle aasta 9. jaanuaril toimus kirjanike liidu musta laega saalis Gailiti mälestusüritus ja Gailitit meenutades tulid mulle kõik need eelpool kirjeldatud hetked taas kord elavalt meelde. Olen lugenud poisikesest peale palju raamatuid. Aga niivõrd kirglikku, süvenenud ja elumuutvat lugemist kui "Toomas Nipernaadi" puhul pole ma kogenud ei varem ega hiljem.
Toimetaja: Karmen Rebane





















