Räägiksin meelsasti muidugi ainult Viivi Luige romaanist "Ajaloo ilu", aga midagi pole parata, biomehaanika jõudis ette.

See juhtus sügisel, kui hankisin endale Tartu Ülikooli füsioteraapia tudengina õpiku "Inimese liikumisaparaadi biomehaanika". Mõistsin peagi, et biomehaanilised jõud on skeleti-lihassüsteemi opereerimise kõrval asunud logistama ka minu erialavalikut. Kui lisaks selgus, et terapeutilise harjutuse kursuse raames tuleb mul sooritada eksamil kitsehüpe, otsustasin õppida taastusravi välismaal. Elu oli ilus, kuni külla saabus sõber ja tõi kingituseks kaasa halvaendelise pealkirjaga teose "Harjutused". Samal ajal algas biofüüsika kursus. Sain aru, et võin põgeneda teise maailma otsa, aga biomehaanika saab mind kõikjal kätte, ja tegin selle pagana kraadi ära. Lisaks avastasin, et Anton Nigovi harjutused polnud sugugi terapeutilised, veetsime üheskoos sageli meeldivalt aega.

Kuidas "Ajaloo ilu" selle kõigega seotud on, tahaksite te nüüd ehk küsida? Eks ikka kirjanduse tervendava toime kaudu. Lugesin romaani esimest korda varasuvel patoloogilise füsioloogia eksami järgsest palavikust taastudes ja mõtlesin, et kuradile see endogeenne pürogeen, Luik ravib mind kõigest terveks! Akna all õitses sirel ja mina lugesin, kuidas "siinseid sireleid nähes ei tea kunagi, kas nad õitsevad täna või minevikus, või on nad ainult igatsusepilt, mis paistab isegi teisele poole piiri ära" (lk 7). Ajad ja piirid segunesid, sain tõelise lugemisrabanduse, tundsin, et midagi nihkus mu sees ja läks vaikselt liikvele. See poeetiline nõelteravaks timmitud romaan oli tõeline maailmakirjandus, meie oma Herta Müller või Doris Lessing, ühtaegu kaasaegne ja ajatu.

Infektsioonhaiguste haiglapraktika ajal lugesin Maarja Kangro novelle "Hüppa tulle". Te ei kujuta ette, mitusada sorti nakkavaid kuplasid on ilmas, Maarja novellid toimisid tõhusa antidoodina. Ja Amsterdamis doktoritöö kavandi kirjutamise asemel sirvisin üle Mati Undi "Sügisballi". Kinodes jooksis parajasti Õunpuu film, hollandlased vahtisid läikivate silmadega meie magalamaastikke, ja mina mõtlesin, et mida hekki, ka mina olen elanud Mustamäel, viibinud loominguliselt viljakas keskkonnas! Miks ma tegelen laboris tserebraalparalüüsist tingitud motoorikahäiretega, kas ma ei võiks palun järele jätta ning hoopis lugeda ja kirjutada? Nii tegingi. Läksin tööle rahvusvahelisse teaduskirjastusse, kirjastasin teisi ja kirjutasin ise.

Õppetund: tervislikuks eluks pole sugugi tarvis tunda biomehaanikat. Võib hoopis jalutada raamatukokku, võtta riiulist raamat ja minna sellega koju, tagasi raamatukokku, koju, ja niiviisi kogu elu. Kinnistub tervistav liikumisharjumus, vererõhk langeb, tõuseb sünapsite arv. Peagi tead täpselt, mis on apofaasia ja assonants, võid vestelda baaris sümpaatse isikuga diskursusest ja daktülist või näiteks "Ajaloo ilu" poeetilisest ja kõhedust tekitavast omailmast ning viia sümpaatse isiku seejärel vähese vaevaga enda koju, kus tal avaneb privileeg tutvuda su raamaturiiuliga ja võib-olla mitte ainult. Ühesõnaga: plussid, plussid. Toniseerivat lugemiselu kõigile!