Mõeldes elu muutnud raamatutele, tundub paslik esile tõsta mõnda teost, mis on pannud teistmoodi mõtlema, aga ma räägiksin loo raamatust, mis muutis mu elu, sest inspireeris tegutsema.

Elumuutjaks oli Jan Kausi luulekogu "Vasaraheitja". Ühel 2015. aasta soojal augustikuu päeval lebasin pehmel diivanil ja lugesin vastostetud luulekogu. Olin kergelt üllatunud, sest siiani pidasin Kausi pigem tõsise käekirjaga autoriks. Siit vaatasid aga vastu narratiivsed lustlikud tekstid, kus luule ja huumori piirjooned üksteist üle joonistasid. Näiteks kirjeldab lehekülgedel 21–25 olev pealkirjata luuletus pikalt, kuidas puupüsti täis bussis ei paku keegi lapsega emale istet. Mõni istuja peidab oma pilgu päikeseprillide taha, mõni on istmele toetanud ka oma poekotid.

Tekst ise päädib küll võiduka kangelasteoga, kuid minu elu muutsid just need poekotid. Hetkel kui neid ridu lugesin, välgatas endal mõte kirjutada luuletus hoopis kotiomaniku perspektiivist. Visandasin paberile inimese ja kahe Konsumi kilekoti armastusloo. Samal nädalal märkasin üleskutset esineda kirjandusõhtul "Viimane neljapäev". Vastvalminud tekst innustaski esimest korda elus oma luuletusi laval publiku ees esitama. Too kirjandusõhtu jättis nii sügava jälje, et asusin üle pika aja regulaarselt kirjutama, et oleks põhjust jälle üles astuda.

Kui seitse aastat hiljem luulekogu avaldasin, kutsusin raamatuesitlusele esinema ka Jan Kausi, kes oli ettepanekuga lahkelt nõus. Mälu järgi rääkisin "Vasaraheitja" loo ka talle. Sel õhtul oli tunne, et ring sai täis, kuigi tegelikult ei ole ringiga midagi pistmist, sest raamatud on pigem spiraalid. Kaaned sulguvad, aga raamatud kirjutavad lugusid edasi ja edasi ja edasi.