Kirjandusteaduse bakasse astumiseni (keeleteadusesse jõudsin makas) arvasin, et luuletused peavad olema sügavad ja tõsised, midagi ülevat. Seega ma nende lugemisest just kuigivõrd ei huvitunud. Mu kursavenna Siim Kera looming aga avas mu silmad, et vau, luuletused võivad päriselt humoorikad ka olla.

Kui mõtlesin siinse kirjutise jaoks raamatutest, mida ma kunagi lugenud olen, meenus sähvatusena Kera luulerida "mul on burger hambavahes" (lk 8).

"Must hobune"

mul on burger hambavahes

kui mõtled nüüd

miks ometi

vaja sellest luuletus kirjutada

eesti kirjanduse mainet veelgi

rikkuda

mitte

kurat

kuidas see lihakäntsakas

sinna ära mahtus

siis

palju õnne

oled inimene

Ma olin täpselt see inimene, kes mõtles, et kuidas see lihakäntsakas sinna küll ära mahtus. Ups. Ent. Lugenult nüüd luuletuse üle, tuli meelde, mis mulle Kera loomingus niiväga meeldis: huumor ja teravus käsikäes. Samuti selline eneseiroonia, nagu näiteks luuletuses "Rahumeelne mees", kus luuletajamina ei julge minna ülemistele naabritele ütlema, et nad peo ära lõpetaks. Midagi sarnast nagu Joonas Veelmaa luule, mida Sveta Grigorjeva on iseloomustanud sõnadega "hale/naljakas. Aga üldsegi mitte halvas mõttes." Sama.

Kuigi ligi 15 aastat hiljem paljud selle luulekogu tekstid – noore mehe mured, nagu ka tema esimeses luulekogus "Me vaatame kuud, kuni jääme pimedaks" – mind ei kõneta, olid Kera luuletused omas ajas midagi, mida ma polnud varem lugenud ega kogenud ning mis muutsid mu jaoks luulet kui sellist. (Siimu sõbrana kuulsin-lugesin neid luuletusi tegelikult juba enne teise kogu ilmumist, nii et tema looming avardas mu silmaringi siiski enne raamatut ennast.)

Hiljem on mind sarnaselt köitnud näiteks Siim Lill, kellelt esimesena meenub TarSlämmi jaoks loodud luuletus "Aga harvesteril on metsalinnu süda" (kärsitult ootan luulekogu valmimist!). Samuti Joonas Veelmaa, Joosep Vesselovi ja Janar Sarapu luuletused. Oih, väga mehine loetelu sai, samma ritta kuuluvad ju näiteks ka Sveta Grigorjeva, Kristel Rebane, Helena Läks ja Mari-Liis Müürsepp.

Eks kirjandusteaduse tudengina veedetud neli aastat panid mind luulet niikuinii pisut mitmekülgsemalt nägema, liiati siis lugematule arvule sõprade-tuttavate luulekogudele korrektuuri lugemine, nagu ka neliaastak Värskes Rõhus. Siiani kehtib aga see, et enim köidavad mind humoorikas-teravad luuletused. Kahju, et Keral rohkem luulekogusid ilmunud pole. Täitsa huvitav oleks teada, missuguse luulemaailma looks 30-ndates Kera. (Vihje.)