Lugesin Friedebert Tuglase novelli "Maailma lõpus" koroonaajal, mil maailm oli justkui peatunud. Olin karantiinis, eraldatud välisest elust, ja see lõi omamoodi ruumi – pausi, mille sees jäi palju aega, et mõelda ja endaga olla. Just siis anti meile teatrikoolis ülesandeks Tuglast lugeda.

Sattusin lugema novelli "Maailma lõpus", mis kõnetas mind oma erakordse intensiivsusega. Novelli keskmes on midagi suurt ja lausa lämmatavat. Tunne, mis tekib inimese sees kohtudes millegi teise, võõra ja samas ürgselt ligitõmbavaga. See tunne oli tegelase sees nii tohutu, et selle talumiseks ja edasi elamiseks tuli
tegelasel võõras hävitada.

See lugu ei kõnele mitte ainult armastusest, vaid ka loomingust, otsingust, piiritust igatsusest. On seisundeid, mis on korraga nii elusad ja nii talumatud, et nendes olemine on võimatu, aga ilma nendeta ei saa ka elada. Just seda ambivalentsust püüan ma ka oma loomingus leida ja väljendada.

Tuglase tekstid avaldasid mulle mõju mitte ainult oma sisu, vaid ka oma isiklikkusega. Ta kujundlikult, kuid on tajuda, et tema teosed on kirjutatud läbi elatud kogemuse. Kui loomingul on hing, on seda kohe tunda. Niisama ei maksa luua. Tundsin seda tema loomingus isegi sada aastat hiljem.

See lugemiskogemus õpetas mind usaldama hetke. Elu ei saa kontrollida, alati tuleb ette olukordi, mida me ei vali – nagu too pandeemia või loomingulised ummikud, nagu armastus, mis argiellu ei mahutu –, aga just neis olukordades kujuneb välja see, kuidas me iseendaga kohtume. Isegi kui ees seisab must sein, võib selle taga oodata midagi ootamatult helget. Ja vastupidi – näiline rahu võib muutuda painavaks.

Tuglase novell avas minus tee otsimisele – selle suure elusa seisundi otsimisele, mis paneb vere keema ja loob tunde, et oled tõeliselt olemas.