Kuuldes küsimust, milline eesti autori raamat on mind kõige enam mõjutanud, jäin muidugi nõutult ekraani silmitsema. Peast jooksid läbi kooliajal loetud ja väga meeldinud klassikud, hiljem loetud südamesse pugenud ajaviitekirjandus või hetkede kogumikud ("Kuni armastus peale tuleb"). Kuigi Jaan Krossi "Keisri hull" on üks mu lemmikuid ja lausa kolm korda läbi loetud, sh inglise keeles ülikooli jaoks, siis ei ütleks, et see on see teos, mis mind ainsana eriliselt mõjutas. Ma kahtlustan, et tegelik raamat pahvatab mulle pähe alles siis, kui olen need read ära saatnud. Siiski, siiski, lõpuks jäi kodusel raamaturiiulil silm pidama Berit Kaschani luulekogul "Täna piisab vähesest". 

Ma ei taha väita, et see raamat muutis mind kui inimest olemuslikult, kuid see aitas väga tugevalt kinnistada teadmist – miks oleks ehk võinud ammu olemas olla – , et luule on ka mulle. Paljastan siin end vast korralikult, kuid kooliajal ma luulega läbi ei saanud. Paljud armastatud eesti luuleklassikud jäid süvitsi läbi arutlemata või vähemasti ei jätnud nad kahjuks (minu viga, ausalt!) sellist muljet, et mäletaksin neid endiselt nüüd, 20 aastat pärast kooli lõppu. Seega kannatasin aastaid luuletrauma käes ehk siis olin kindel, et luule ei ole mulle, sest ma ei saa sellest õigesti aru. Töö raamatukogus viis mind muidugi kokku paljude heade tänapäeva luuletajate ja nende loominguga, kuid päris niisama enda huviks ma siiski luulekogumikke massiliselt koju ei laenanud. Berit Kaschani teos "Täna piisab vähesest" aga tekitas minus tõelise äratundmise, et ohoo, see kogumik on ju kirjutatud mulle. 

"Ma usun, et iga sõna sisim soov
on vaikusele meeldida." 

Paljude teostega kaasneb minu jaoks oma lugu; olen suur tujulugeja, nii et raamatu lugemisel on tähtis õige aeg. Selle raamatu avastasin ühel hilisõhtul, kus kasutasin Kene Verniku uneõpikust saadud nippi lugeda kaks-kolm lehekülge raamatut, et seejärel taas uinumist proovida. Ta hoiatas, et kindlasti ei tohiks see raamat olla krimka, mis üleval hoiab. Kas ehk teen luulekogudele nüüd liiga, aga ma ei osanud arvata, et ma suurest põnevusest just luuleraamatut käest panna ei suuda. 

"Mina ei tea, miks eilne pehmete servadega õhtu 
tinahalliks hommikuks settis." 

Iga luuletus kõnetas. Iga rida õpetas, aitas tunnetada, ent ei jätnud muljet, et peaks otsima seda ainust ja õiget mõtet, mille kirjandusõpetaja heaks kiidaks. Kaschanil on haruldane sõnaseadmisoskus ja tekstist kumab selgelt läbi, et autor tegeleb biblioteraapiaga. "Täna piisab vähesest" on tõeliselt rõõmustav kogumik ning kindlasti jään seda ikka ja jälle läbi sirvima ning luulekogusid satub minu laenutuste sekka palju tihedamalt.  

"Ma olen määratlemata žanrilise kuuluvusega naine. 
Mõnel päeval olen telegramm või siiski pigem reisipostkaart, 
siis olen kaebekiri, [--] 
Ma ei ole päris kindlasti sonett"