1994. aasta kevadel sooritasin Eesti humanitaarinstituudis fennougristika õppetoolis professor Toomas Liivile kursuse "Uku Masing kirjanikuna" lõpetuseks kirjaliku eksami. Eksamiks anti kakskümmend küsimust, mis puudutasid Masingu elu- ja loomingulugu, luulekogude kompositsiooni ja kontseptsiooni, aga ka esseistikat. Lisaks tuli lahti seletada üks luuletus, mis selgus eksami alguses (mulle sattus "Tontide eest taganejate sõdurite laul" luulekogust "Neemed vihmade lahte").

Äsja ilmunud esseekogu "Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohast" lugemine jättis mulle ent nii kustumatu mulje, et loobusin magistriõpingute kavatsusest ja asusin varsti jälle "nullist" seitsmeks aastaks EELK Usuteaduse Instituuti õppima, et saada preestriks. Oli väga vaene aeg, tihti ei olnud isegi lõunasöögiks raha. Tuleb meelde, kuidas käisime koos pinginaabriga, tolleaegse peapiiskopi assistendiga, alati musta portfelli kandva tõelise masingiaaniga, kuskil ministeeriumi kohvikus puljongit söömas (piruka jaoks paraku raha alati ei jätkunud) või jõime musta kohvi enne hommikust palvust instituudi kõrval asunud Maiasmoka kohvikus koos tänavakoristajatest vanatädidega, kes ka seal end soojendamas käisid.

Ent vaatamata kasinale ninaesisele olid vestlusteemad meil alati nii-öelda sky is the limit! Ja tihti figureeris neis muidugi geenius Masing ja tema briljantsed ning toredasti ülbed seisukohad. Mitmeid Masingu asju lugesime ka instituudi raamatukogust võetud paljunduste pealt, need olid tavaliselt mingisugused vanad trükimasinakirjas lehekesed, kus olid servas igasuguste korüfeede tudengiajal tehtud märkused.  Loomulikult tundus kogu ülejäänud eesti kultuur meile sel eluperioodil võrdlemisi tühine.

Hoian siiani oma kabinetis aukohal seda Masingu raamatut, mille vahel on ka alles professor Liivi antud vägagi nõudlik eksamileht. See raamat viis mind kokku inimestega, kellega olen suhelnud igapäevaselt kogu oma ülejäänud elu. Mõned neist kannavad siiani iga päev musta, nende kuuel on kolmkümmend kolm nööpi ja neil on pikk riiul Masingu teostega.