Iga kunagi mõjunud teksti kohta võib öelda, et see on elu muutnud. Kuna mu elu ongi pidevalt muutunud, on neid elu muutnud raamatuid palju. Alustades Villem Ridala luuletusega "Talvine õhtu" 3-4-aastaselt mu ema esituses, jõudes sealt Anton Hansen Tammsaare "Tõe ja õiguse" teise ja kolmanda köiteni ja noore Betti Alveri luuletusteni. Kõik nad olid elumuutvad.

Kuid siin esitlemiseks valisin Jaan Kaplinski luulekogu "Tolmust ja värvidest", mis ilmus Loomingu Raamatukogu 24. numbrina aastal 1967. Aasta enne NSVL-i tanke Praha tänavatel Praha kevadet lömastamas.

Jaan Kaplinski tolle aja luuletustes on olemas kõik see, mis toimus siis maailmas ja Eestis. Lisaks sellele oli seal ka see luule aegumatu saladus, mis oli väljendatud seekord minu põlvkonna keeles. Nii et ta muutus uueks. Ja muutis elu. Andis elule teised mõõtmed, sügavama sügavuse ja kõrgema kõrguse.