Ma pole kunagi osanud eriti vastata küsimustele, milles peitub määratlus "kõige". Mis on kõige meeldejäävam elamus, filmi, tõlgitud raamat. Enamasti on kõigi võimaluste seast raske seda üht välja valida, sest peaaegu kohe kerkib mõttes sinna kõrvale veel üks, ja siis veel üks ja veel…

Nii on lugu ka küsimusega elu muutnud raamatu kohta. Ma hakkasin lugema üsna vara, umbes kuueaastaselt, ja olen lugenud seniajani. Omamoodi on mu elu muutnud kõik raamatud, mida ma lugenud olen, lapsena ja nooruses loetud kindlasti rohkem, sest noores eas on inimene vastuvõtlikum. Vanemas eas tuleb vapustavalt avastuslikke raamatuid tunduvalt vähem ette.

Kui aga midagi meenutada ja esile tuua, siis on selleks Paul-Eerik Rummo luule. Olin parajasti lõpetamas keskkooli, kui ilmus Paul-Eerik Rummo "Luulet 1960–1967". Küllap olin lugenud ta luuletusi ka varem, aga meelde on jäänud just see kogu, millest on mul suur osa seni peas, nagu ma seda uuesti sirvides avastasin. Kuigi pähe õppida ei käskinud mul neid luuletusi keegi, need lihtsalt jäid mällu. Isegi imelik on mõelda, et ma võiksin mitte teada sellised ridu nagu "Lõikehein, oh sõber, lõikehein" või "Puudel õitsevad leevikesed, aknaklaasidel jää" või "Lahkuteed on liivatatud, kokkuteedel kiilasjää". Ja muidugi ka kõiki teised, mis meenuvad, kui raamatu uuesti avan.

Kuigi neid luuletusi on hiljem palju kordi kuuldud, neist osa on viisistatud ja need on rännanud uutesse kogumikesse ja antoloogiatesse, tunduvad need uuesti lugedes mingis mõttes sama värsked kui esmakordsel lugemisel, ja samal ajal kummaliselt endastmõistetavad. Nagu need peaksidki olemas olema, kuidas siis muidu.