Ma ei mäleta sellist hetke, kus mõtlesin, et tahaksin ka luuletada nagu see jänesepoeg. Aga võin kindlalt väita, et see lugu mind lapsena haaras, ei ole aimugi, mis vanuses, ja ei ole kunagi meelest läinud ega ka tähtsust kaotanud.

Olin kuulnud plaatidelt onu Remuse jutte, kus jänes on üks kaval loom. Alati kavalam kui rebane. Aga just luuletuste abil kõigi vastaste üle mängimine, kuni inimeseni välja, tundus eriti haarav. Ma ei tea, kas ma arvasin hetkekski, et jänes võidakse ära süüa, kuigi ta oli mitu korda lootusetus olukorras, aga see, kuidas ta välja rabeles, oli muljetavaldav.

Olen ka ise luuletuste abil igasuguseid privileege välja võidelnud. Küllap see oli jänese õppetund. Ma arvan, et ka võtet, kuidas alustada luuletust nii klišeelikult kui veel võimalik, aga teises pooles suunduda täiesti ootamatutele, tihti irooniast pakatavatele radadele, olen ma kuidagi alateadlikult omandanud just oma suurelt õpetajalt jänesepojalt.