Teadlase elu võib sageli kõrvaltvaatajalele paista nagu kõrge elevandiluutorn, kus targad ja upsakad inimesed teavad kõike. Teadlased teavad aga hästi, et see torn on pigem kui lõputu renoveerimisobjekti, kus tolm lendab, plaanid muutuvad ja avastused sünnivad vaid hambad ristis rügamisega.

Kui ma noore teadlasena ise mõtlen, milline raamat on mu elus pöördelistel hetkedel käekõrval olnud, siis ei rutta mu mõtted romaanide poole. Valin hoopis nobelist Svante Pääbo mälestusteraamatu "Neandertali inimene", kus DNA, pipetid ja sitke uudishimu veavad lugu sama kindlalt kui ükskõik milline kangelaslik peategelane.

Pääbo kirjeldab raamatus vägagi ilmekalt, kuidas aastatepikkune visadus ja tehnoloogilised läbimurded muutsid neandertallaste genoomi eraldamise ning lugemise teaduslikuks revolutsiooniks, mis avas täiesti uue vaate inimese päritolule. See on lugu meie suhtest teiste inimeste eelkäijatega ja sellest, kuidas nende tundmine aitab mõtestada ka homo sapiens'i rolli. Raamat annab ühtlasi ausa ja särava ülevaate sellest, milliste probleemide ja kahtlustega teadlane päriselt elab ja kuidas üks analüütiline aju oma elu mõtestab.

Raamat ise on algselt kirjutatud inglise keeles ja jõudis eesti lugejani tõlkena alles hiljem. Samas jookseb selle taustal ka Eesti niit: Pääbo ema Karin põgenes Teise maailmasõja ajal Stockholmi. Rootsis üles kasvanud Pääbo ise küll eestlasena ei identifitseeri, mistõttu ei saa me seda päriselt "meie oma" raamatuks pidada, kuid ka väliseestlaste kirjandus väärib meie tähelepanu. 2022. aastal pälvis Pääbo inimese evolutsiooni uurimise eest Nobeli preemia, Tartu Ülikool on nimetanud ta audoktoriks ja ta on ka Eesti Teaduste Akadeemia välisliige. Seega on tegu vägagi prestiiže eesti juurtega inimesega.

Pääbo mõttemaailm ja elulugu näitavad, kuidas hulljulged ideed muutuvad metoodikaks, metoodika tulemusteks ja need omakorda kollektiivseks teadmiseks. Tema lugu algab muistsete viiruste uurimisest ning jõuab muumiate ja neandertali inimesteni, et lõpuks puudutada ka meie enda olemust. Tema retk avastusteni ei ole sirgjooneline: tagasilöögid, valejäljed ja kokkupõrked suurte egodega on selle teekonna loomulik osa. Selle asemel et jätta endast muljet kui kõikvõimsast geeniusest, näitab Pääbo meile, kui palju on teaduses inimlikku eksimust, visadust ja kahtlust. Loovus ja rangus käivad siin mõttemaailmas käsikäes. Nii tuletab ta meelde, et vaid rahulik, täpne ja kannatlik lähenemine võimaldab midagi maailmamuutvat avastada.

Miks peaks seda raamatut lugema inimene, kes ei tunne neandertallaste vastu erilist huvi? Sest see raamat on tegelikult inimeseks olemisest. Selles inimlikkuses peitub ka see, mida teadlased päriselt julguseks peavad. Tõeline julgus teaduses ei ole poos, vaid ausus oma töö ja iseenda vastu. See tähendab teiste kriitika vastuvõtmist, oma vigade tunnistamist ja vajadusel uuesti alustamist. Just see sisemine põhimõttekindlus hoiab teadusmaailma koos.

Teatud mõttes toimib "Neandertali inimene" ka kui eneseabiraamat, mis tuletab meelde, et oma esmaseid mõtteid ei maksa pimesi uskuda ja et enesekontroll hoiab ära uued vead. Just selle aususe pärast tahaksingi, et seda loeksid väga erineva taustaga inimesed. Svante Pääbo eeskuju on mulle noore teadlasena olnud oluline orientiir oma mõttemaailma kujunemisel.