Esialgu tundub, et on tohutult raske või isegi võimatu valida raamatut, mis oleks see üks ja ainus, mis on elu muutnud või kuidagi rada valima tõuganud. See saab ju olla ainult kõige ja kõigi koosmõju. Raamatute osas on kindlasti igal eluetapil erinevad suunda mudivad kirjatükid, mis kohe eredamalt ette hüppavad, aga kui ma proovin päris ausalt ennast sinna teekonna algusesse tagasi mõelda, meenub küll üks raamat, mille pildid ja lood tekitavad siiani sellise paksu maagia tunde, et lõika või noaga. Kipun kahtlustama, et nende juttude sõnum ja tõde on talletunud minus kuskil juurikas, kust tuleb ka täna teadmine, mis on õige ja ilus.

Silvia Rannamaad tuntakse eelkõige "Kadri" ja "Kasuema" järgi, aga minu teadvusesse jõudis ta hoopis muinasjuttude kogumikuga, millel on super tore pealkiri – "Nösperi Nönni Natuke". Suul on lõbus seda öelda ja mõttel mõnus mõelda. Raamatu esikaanega, millel ilutses maailma kõige ilusam printsess, moodustas pealkiri vahva segadusse ajava kontrasti. Mulle kindlasti loeti seda raamatut ette, kuna lehekülgedel on lapse jaoks ületamatutes kogustes piltideta teksti. Kui aga pildi koht tuli, oli see seda erilisem.

Raamatu on illustreerinud Silvi Väljal ja mul on kuri tunne, et kuidagi tinistas tema viis Nöperi Nönni Natukest kujutada mind nii ära, et tänaseni joonistan teadvuseta olekus "printsesse". Noh, nendel hetkedel, kui käsi hakkab joonistama, aga ise räägid telefonis tööjuttu või keskendud koosolekul kellegi ettekandele, keda vaadata pole mõtet. Samuti mäletan, et minu joonistamine sai alguse just lõpututest katsetest joonistada maailma ilusaimat tüdrukut. Sellist nagu Nösperi Nönni Natuke, kes oli tegelikult kõike muud kui printsess.

Mul on tunne, et see raamat räägib kaanest kaaneni armastusest. Südamest, hingest, ilust ja elutarkusest. Meheks ja naiseks olemisest. Eelkõige naiseks olemisest. Heaks inimeseks olemisest ning kõigest tumedast, mis on varjus selle vastaspoolel. Ja muidugi maagiast kõige ümber ja vahel. Lõpud jäävad lahti, jäävad segaseks ja jätavad hinge valutama, sest peategelasel ei lähe alati hästi. Lõpp ei pruugi tuua lunastust ega võitu. Nii nagu tihti päris elus on. Tundub nagu oleks autor kogu oma elutarkuse ja tõe sinna lugudesse sisse kirjutanud. Sümbol sümboli järel. Aga lapsed on jube targad – nad näevad läbi ja tunnevad ära, isegi kui see kõik on alles ees ja kogemata.