Luule lugemine sünnib emapiimaga kaasa vaid vähestel väljavalitutel, kõiki teisi peab luule juurde tooma. Usun, et pea kõigil luulega enam-vähem sina peal olevatel inimestel leidub mõni selline raamat, luuletus või värsirida, mis osutus mingil kosmilisel põhjusel märgiliseks – ja just nimelt kosmilisel, sest küsimus sellest, milline tekst sul lõpuks natist kinni haarab ja sind peadpidi luule sisse surub, ei ole tihti otseses seoses kriitikute poolt otsustatud kvaliteedi ega tingimata ka su hilisema luulemaitsega.

Mina kasvasin peres ringlevate Juhan Viidingu tsitaatide ja kasseti peale lindistatud "Buratino tegutseb jälle" lastesaatest kuuldud Wimbergi laulusõnadega, teismeeas lisandusid neile mõned Alliksaare, Underi, Laabani ja Kaplinski tekstid, sest see tundus kultuurne ja seega (õnneks) lahe. Elamusi sain neist küll ja päris tugevaid, aga miskipärast on mul tõmbejõu mõttes meeles hoopis hetk, mil otsisin keskkooli ajal klassivennale raamatupoest sünnipäevakinki ja tõmbasin riiulist juhuslikult Mart Kanguri "Kõrgusekartuse". Too sealsamas poes läbisirvitud luulekogu näitas, et luule elab, ja seda kaht pidi: esiteks, et ka mulle seni tundmatud kaasaegsed eesti autorid võivad kirjutada nii, et see läheb mulle korda, ja teiseks, et luule ongi sõnad, mis teevad asju, ja iga autor siis otsustab, milliseid täpselt. Kui lihtne!

"Kõrgusekartus" on üks suur metavõtete mänguväljak, keele ja luule lõbus enesekirjeldus. Leidlikke sõnamänge on Kangurile omaselt rohkesti ning suurem osa neist ületab siiani edukalt minu tolleks ajaks juba ülesehitatud piinlikkusläve: "täna jälle / elule allajäämine / nagu tekile allajäämine / õhtul" (lk 51), "lauake kata end / kas sul / häbi ei ole" (lk 91) "pea lõikab / südamesse / nagu noaga" (lk 95). Lisaks sellistele otsestele sõnamängudele – millele on pea alati taustaks seatud tugev teine tasand, mis kogu asja ilusti koos hoiab – leidub aga kogus ka teistsuguseid, eneseirooniale või intertekstuaalsusele või lihtsalt sügavale sõnaarmastusele ehitatud trikke. Nagu näiteks mind pikaks ajaks kummitama jäänud imekaunis loomismüüt: "alguses oli kikerikii / ja kikerikii oli kuke juures / ja kikerikii oli kukk" (lk 84).

Muidugi pole sõnamängud võti päris kõikide potentsiaalsete luulelugejate südametesse, ning "Kõrgusekartus" pole mingi ainukordne ligipääsetava luule näide. Sellepärast tahaksin siin soovitada mõningaid teisi raamatuid, millel võiks minu meelest luule juurde toomise jõudu olla – sest tegelikult ei käsi keegi täiesti arusaamatutest tekstidest alustada, ausalt! Nendeks võiks viimastest aastatest olla näiteks Carolina Pihelgase "Ikka veel", Mirjam Parve "Varjukeha", Joonas Veelmaa "Alaska" või Berit Kaschani "Täna piisab vähesest". Ja muidugi ka Mart Kanguri enda viimatine kogu "Pöörduks", kus keelemängudele on lisatud veelgi rohkem tasakaalustavat ja puudutavat tundesügavust.