Ma olen maakooli laps ja tagantjärele mõistan, et see andis palju vabadust ise liikuda, ise mõelda ja end ise juhtida. Näiteks tekkis mul veider allergia igasuguste seiklusjuttude vastu ja toona keskastmele mõeldud kohustuslik kirjandus jättis kas külmaks või tekitas jõulise vastureaktsiooni. Õnneks oli õpetaja Sirje nii lahke, et lubas kaugemale piiluda ning sukeldusin suurte inimeste kirjandusse. Lahke oli ka raamatukoguhoidja Tiia, kes lubas mind hoidla riiulite vahele tuhnima. Ega ma kirjandusloost palju ei teadnud ja langetasin valikuid lahedate pealkirjade (Oo, "Faust"!) ja huvitavate nimede järgi (Hmm, Kafka!). Ja alati nuusutasin, et kas ikka lõhnab nagu hea raamat peab lõhnama.

Kui kuuldused mu bibliofiiliast küla peal levisid, hakkasin suviti saama kutseid onude ja tädide juurde, kel soov remondi eel raamatutest vabaneda. Õige pea oli mul oma väike esinduslik raamatukogu. Ja siis tekkis soov seda taskuraha abil täiendada. Toona oli Viru tänava alguses suur raamatupood, millest kujunes justkui linna sümbol: kirev-kirju ja lõputult võimalusi täis. Ühel suvepäeval valisin sealt välja Jaan Krossi "Wikmani poisid", mis tõmbas saba ja sarvedega kaasa. Hunnik (minu vaimusilmas) väga ilusaid poisse üldse mitte rumalat juttu rääkimas. Ulmeline!

Ehkki olin hirmus arg laps, valdas mind tolle raamatu neelamise järel vastupandamatu soov küsida autogrammi. Otsisime paksust telefoniraamatust välja nime Kross, J., kelle aadress oli Harju tänaval. Mäletan, et ema helistas ja küsis, et kas maestro on kodus. Mina vaatasin kõrvalt ega julgenud hingata. Ja juba oligi laupäevaks kohtumine kokku lepitud! Sõitsime bussiga linna ja tegime kohvikus rummipallidega aega parajaks.

Kui kell kukkus, võtsin raamatu kaenlasse ja südame rindu ning sammusin üksi üle tänava. See oli mul esimene kord tomofoni nuppu vajutada. Läbi tolle tillukese krapi pidasin kohe maha ka esimese vestluse Jaan Krossiga. Teine, pikem ja huvitavam algas minut hiljem, kui olin trepist üles saanud. Ta seisis juba korteri uksel, sõbralik naeratus suul. Kutsus sisse. Võtsime elutoas istet. Ellen Niit oli ka kodus ja neil oli lauake kaetud. Sain autogrammi ja ka muud nämmi, ning juttu jätkus kauemaks.

Kui lõpuks minekule asusin, tuli Jaan korteriuksele mind saatma ja hõikas trepikoja kumisedes eluks ja tööks kõiksugu õnnistusi kaasa. Jalad astusid küll treppidest alla, aga tunne oli, nagu liiguksin hoopis kuskile kõrgele üles. See raamat ja see kohtumine andsid mulle suure doosi enesekindlust ja tõid kaasa sisemise kasvuspurdi, mingi mõnusa tõusulaine, mis lubas mul koolikiusajatest ja teistest kurjadest tegelastest kaugele surfata. Kui mitte muidu, siis kasvõi ainult oma peas. Ja see vist muutis mu elu küll.