Olimar Kallas, meie ainuke koomiksikunstnik (omas ajas muidugi mõista, nüüd on neid õnneks juurde tulnud). Ainuke – ja uskumatult hea.

Koomiks oli minu lapsepõlves midagi väga erilist. Ikkagi väljamaa värk, Nõukogude Liidus sihukesi ei tehtud. Nii et Olimar Kallase lugude ilmumine oli juba iseenesest paras ime. Lisaks aga oskas Kallas oma koomiksitesse põimida varjamatult läänelikke detaile, mida tsensuur kas läbi ei näinud või läbi näha ei tahtnud (kuigi lapsi ju üldiselt üritati kapitalistliku imperialismi halva mõju eest kaitsta) ja mida lugejal oli tema raamatutest mõnus välja noppida. Väike näide: Beebilõug, Ameerika kauboifilmide üks levinumaid hüüdnimesid!

Kallase koomiksitest õppisin suure hulga uusi sõnu: juba "3 loo" esimesel leheküljel oli neid kolm: ussikaupmees, transistor, pastilaa. Uusi ja huvitavaid sõnu jätkus igale leheküljele.

Ja veel üks väga oluline asi. Ma arvan, et "Operatsioon "Mari"" oli esimene kord, kui ma, ise veel poisike, sain raamatut lugedes aru selle poliitilisest alltekstist. Õnnelik Malakamaa, kus nutmine on keelatud – see on ju NSVL! Üks ühele. Autor, kes suudab sellise taipamise kohale viia seitsmeaastasele, on sõna otseses mõttes geenius.

Koomiksid pakuvad mulle tänase päevani tohutut rõõmu. Selle maailma uksest juhatas mu sisse Olimar Kallas.