Lugesin raamatut "Kadri. Kasuema" kuskil põhikooli alguses ja olin alustuseks meeldivalt üllatunud, et raamatu peategelane oli tüdruk! Kuigi ma ei pea ennast Kadriga üldse sarnaseks, oli ta siiski nagu mina – noor tüdruk, kes käis koolis, mureks sõbrad, pere ja suhted. Ja neid kõiki kajastati raamatus hoolivalt.

Kui mõnikord on tunne, et raamatud, mille peategelane on naine, on kuidagi "pehmemad", siis Kadri oli mõlemas loos iseseisev inimene. Tal oli oma agentsus, mõtted ja iseseisvus. Ta ei eksisteerinud – nii nagu paljudes teistes raamatutes –vaid kõrvaltegelasena, kes meestegelaste isikuarengut edasi viis. Kadri ei olnud läbinisti hea inimene ja ta tegi vigu, aga õnneks ka õppis nendest.

"Kasuema" oli ilmselt üks esimesi olulisemaid hetki minu noores elus, kus mõtlesin rohkem surmale (ilmselt enne seda oli selleks raamatuks "Vennad Lõvisüdamed"). Sellele, et igal lool ei ole õnnelikku lõppu. Sellele, et inimesed teevad vigu, mida ei saa hiljem parandada. Sellele, et igal inimesel meie ümber on oma lugu, mida me kunagi lõpuni ei tea. Sellele, et me oleme mõnikord väga hooletud nii enda, teistega kui ka tunnetega. Sellele, et kui vähe on vaja selleks, et asju ja inimesi katki teha.

Olles "Kadri. Kasuema" ka hiljem korduvalt lugenud, on selles raamatus lihtsalt imeline lihtsus ja sarm. Tegelasi kirjeldatakse oma vigade ja rõõmudega ning nad tunduvad kõik nii mõnusalt päris. Hoolimata sellest, et lugu on sisult pigem õnnetu, jääb kõlama veidi lootusrikas toon, et ka raskustest saab välja tulla. Ja hoolimata sellest, et lugu on oma ajastus, on see aegumatu ja universaalne.