Eks ta kipub vist nii olema, et raamatud, mis meid enim muutnud on, tulevad meie ellu lapsepõlves või nooruses. Mai Levini koostatud "Eduard Viiralt. 185 reproduktsiooni" oli minu esimene päris oma kunstialbum – sain selle emalt jõulukingiks, kui olin 14-aastane.

Eduard Viiralti graafika polnud mulle tundmata, vaid vastupidi tuttavam kui nii mõnegi teise kunstniku looming: Viiralt oli nimelt olnud mu isa ristiisa ja juba ainuüksi seetõttu mu jaoks oluline isik. Ent raamat tõi ta mulle veelgi lähemale, see andis võimaluse süveneda maailma, mida enam ei eksisteerinud, mis oli eriilmeline ja paeluv. Siit sain selgeks ka erinevate graafikatehnikate nimetused; taipasin peagi, et ofort ja metsotinto meeldivad mulle enam kui linoollõige või monotüüpia. Hiljem kunstiakadeemiasse sisseastumiseks valmistudes innustusin Viiralti aktivisanditest. Joonistades püüdsin kasutada tema viirutusvõtteid, jäljendada seda tundlikku pliiatsijoont, mis kulges mööda paberit kadestamisväärse vabadusega – seal oli kõik olemas ja mitte midagi ülearu.

Kui olin kooli sisse saanud olles valinud õppimiseks justnimelt graafika eriala, jäi raamat mitmeks aastaks riiulile tolmu koguma. Tol ajal huvitasid mind pigem kunstnikud, kelle looming oli mu jaoks veel avastamata. Viiralt oli liiga tavaline, tema kunsti teadsid liiga paljud inimesed, ja säärane meinstriim ei saanud ometi lahe olla.

Ent magistriõpingute ajal tuli Viiralt mu ellu tagasi: uurisin nimelt vasegravüüri arengut Eestis ja üks mu töö juhendajaist oli just toosama Mai Levin, kunagise lemmikraamatu koostaja. Nüüd avanes mul võimalus näha kõigi nende tuttavate reprode originaale, mis elasid kulunud mappide vahel Eesti Kunstimuuseumi hämarates hoidlates rüütelkonna hoones. Taaskohtumine oli liigutav ja soe, meenus lapsepõlves kogetud vaimustus, mis tegi olemise hoobilt helgeks ja rõõmsaks. Tunnen sama iga kord, kui Viiralti pilte näen või kui keegi tema nime juhtub mainima.