"Elu muutnud raamat" kõlab nagu turunduskampaania, sest muutused, mida raamatud põhjustavad, on pigem järk-järgulised ja kumulatiivsed. Eredalt elu mõjutanud raamatuid tuleb ilmselt otsida lapsepõlvest, kus inimene on veel plastiline ja siiralt vaimustuv. Nii et kui eesti autori raamat (ja mitte teatmeteos A&O, millega ma veetsin tunde), siis Aino Perviku "Arabella, mereröövli tütar" (1982).

Olin kaheksane, kui raamat ilmus, ja elasin sellesse kohe sügavalt sisse. Arabella on raamatus üheksane, nii et kerge oli samastuda, aga mitte ainult see polnud tähtis. Mulle istus, et raamat oli toonilt pigem tõsine, sündmused ärevad ja sünged, piisavalt palju oli nii elu üle järele mõtlemist kui ka uut infot: mis on falrep ja kambüüs? Milline näeb välja brigantiin?

See on eksistentsialistlik põnevik lastele, ei mingit võltsvahvust, isegi rändaja Hassani leebus ei jõudnud liigselt närvidele käia. Ja kuskilt ei paistnud, et lugu oleks kirjutatud nõukogudemaal. Lehitsesin raamatu igaks juhuks hiljuti üle ja veendusin, et see on tõesti hästi kirjutatud, iseäranis röövlid on head karakterid, keel on ladus ja kergelt kulgev, aga mitte mingil juhul läbipaistvalt lastepärastatud.

Nii nagu jutustasin aasta nooremale õele ümber umbes samal ajal loetud Conan Doyle'i lugu "Etüüd punases" ja me mängisime selle järgi sovhoosipõllu põhukuhjades jubedat mormooniküla, rääkisin ma Kirkele ka "Arabellast" (hiljem luges ta selle ka ise läbi) ja me hakkasime loo järgi röövlilaeva mängima. Meie kolme mastiga Skorpioniks oli suur katkine võrkkiik kahe vahtra vahel, mida me aiavooliku juppide ja heinapakinööridega parandasime.

Jagasime omavahel ära tegelaskujud, Kirke oli röövlipealik Taaniel ja piraat Puujalg, mina Arabella ja piraat Halleluuja. Arendasime lugu nõnda, et röövlid randusid Eestis ja Arabella pidi minema nõmedasse nõukaaegsesse kooli. Õpetajad kiusasid teda, tuli marssida leninlike lippude all ja käia malevas söödapeedivagusid kõplamas või põllul kartuleid võtmas, aga siis andsid röövlid jälle kõigile tappa ja niitsid söödapeedi maha. Kohutavalt naljakas oli nüri kõplaga veheldes mängida, kuidas Puujalg vikatiga põldu rappis. Või kirjeldada, kuidas röövlikamp pioneerikoondusele sisse murdis.

Võisime oma märuleid arendada poole ööni, võimalik, et kahe-kolmeni öösel. Meil oli õega mitu seriaali-tüüpi mängu, mis aitasid teraapiliselt välja elada nõukaaegse kooli- ja muu elu ahistust, ja "Arabella" oli üks neist. Nii et raamat aitas elu paremaks muuta küll.