Juhan Viidingu "Ma olin Jüri Üdi" oli tõenäoliselt esimene luuleraamat, mille ostsin. Ostsin ta Otepää raamatupoest. See asus majas, kus praegu tegutseb kuulus Elsa kohvik. Nii et kui Elsasse supile lähen, meenub mõnikord ka Viiding.

Üdi / Viidingu tekstide juurde juhatasid Ruja laulud. 1970. aastate kõik (ka ainult omast arust) tõsisemad bändid laulsid Eesti luuletajate tekste. Luuletajad olid tolle aja rokkstaarid. Viidingu, Luige, Rummo, Runneli ja teiste poeetide luulekogude ilmumine oli Eestis sama kaalukas sündmus nagu vabas maailmas Led Zeppelini või Pink Floydi uue plaadi ilmumine.

Samas see rokkbändide-Üdi, mis oli valdavalt naljakas, noortepärane, mitmetähenduslik ja nõukogudevastane, erines nii-öelda raamatu-Üdist. Loomulikult tekkis terve koolkond poeete, kes üritasid luuletada "nagu Üdi". Paljude noorte jaoks oli Üdi teejuhiks luule juurde.

Mõju, mida kogumik "Ma olin Jüri Üdi" minu vaimule, ilmavaatele ja kirjanduslikule maitsele avaldas, on raske hinnata, kuid võimatu üle hinnata. Ilmselt siiski üks raamat leidub veel, mis võiks olla võrreldav – Hans Magnus Enzensbergeri "Luulet neile, kes luulet ei loe" (Tallinn 1974). Paraku on Enzensbergeri puhul parim osa raamatust siiski vaid pealkiri. Seda tõika ei saa nentimata jätta.