Ma olin koolipoiss, kui "Kaarnakivi" ilmus ja minu jaoks omandas eesti lastekirjandus kohe hoopis põnevama ilme. Ega sellel varemgi viga polnud, toredaid raamatuid oli palju, aga "Kaarnakivis" oli peidus mingit ürgset salapära. Umbes nii, nagu vanale pööningule hiilides võib sealt avastada kummalist ja iidset kola, mida elutuppa kunagi ei tooda. Selle kola koht ongi hämaruses, kriiksuva ukse taga.

Jaigi lugudes oli tonte ja vanapaganaid ja lisaks selliseidki olevusi, kellest varem polnud kuulnudki, aga nad polnud hirmsad, vaid kuidagi hubased. Ja muidugi oli seal kaarnakivi ise, mis erines ka kõigist teistest varem tuntud maagilistest esemetest oma loodusliku päritolu ja veidra isepäisuse poolest.

Kindel see, et just tänu Jaigi juttudele on ka minu raamatutes parajal hulgal tonte ja kolle liikvel ning maagia seguneb üsna loomulikult igapäevasega.