Väga varakult lugema õppinud lapsena oli mul üliväga keeruline noppida välja see üks ja ainumas raamat, mis on moel või teisel minu elu muutnud. Tähenduslikke raamatuid on aastate jooksul kogunenud üksjagu. Seada neist pjedestaalile ainult üks ei tundu olevat teiste autorite suhtes kuigi õiglane. Nii et vabandan Jüri Piik, Richard Roht, Harri Jõgisalu, Jaan Rannap, Silvia Rannamaa, Jaan Lattik, Friedebert Tuglas, Anton Hansen Tammsaare, Jaan Kross, Mats Traat, Aleksander Suuman, Juhan Viiding / Jüri Üdi ja paljud-paljud teised.  

Sain Mart Mägeri raamatu omanikuks aastal 1969, kui see ilmus. See on mul siiani (küll kapsaks loetuna) koduraamatukogus alles. Olin laps, kellele meeldis juba maast-madalast lugeda aimeraamatuid, eriti loodusest. Mägeri raamat avas mulle ukse rahvapärimust ja loodusteadusi ühendavasse kaleidoskoopiliselt värvikirevasse maailma, mis on võlunud mind siiani ja saanud minu akadeemilise elu oluliseks osaks.

Võrukeelse lapsena olin tolleks ajaks selgeks saanud, et meil öeldakse lille või linnu kohta niimoodi, aga teaduses ehk ladina ning eesti keeles hoopis naamoodi. Mägeri raamat veenis mind selles, et keele- ja kultuuriruumid ongi erinevad ning alati ei ole valet ega õiget, on vaid kokkulepped, et vastastikku teineteisest ühtmoodi aru saada. Ja selleski, et nõukogude Eesti kiivitaja jääb kiivitajaks iga poliitilise režiimi korral. Sel ajal võis nimelt nii mõnegi raamatu tiitellehelt lugeda, et tegemist on Nõukogude Eesti kalade, lindude või (ravim)taimedega.

Pean jätkuvalt üliväga oluliseks, et eesti keeles ilmuks sisukaid aimeraamatuid eesti autoritelt eri vanuses lugejatele. Olen päris lähedalt näinud, et nii mõnedki noored leiavad tee ilukirjanduse või teaduse juurde justnimelt aimekirjanduse kaudu. Heas eesti keeles kirjutatud aimeraamat aitab mõista ja mõtestada kiiresti muutuvat maailma meie ümber, avardab silmaringi ja arendab kriitilist mõtlemist. Seda viimast on meil aga rohkem kui hädasti tarvis.