Minu esimene päriselt elumuutev raamat oli Tõnu Trubetsky koostatud "Anarhia ENSV-s. Eesti punk", mille mu vanaema mulle pikka aega kõrvalepandud pensioniraha eest kümnendaks sünnipäevaks kinkis. Kirjutas veel suurte tähtedega sisse pühenduse: "HOIA OMA UNISTUSI". Seda ei lasknud ma endale kaks korda öelda! Lugesin seda artikli-katkenditest, nõukogude ajal tegutsenud punkarite kommentaaridest ja ohtrast pildimaterjalist kokku kleebitud telliskivi mõõtu raamatut nagu piiblit.

Pärast enda jaoks uue ja ägeda subkultuuri juurtega tutvumist võtsin päris mitmeks aastaks pähe, et tahan ka punkar olla. Üritasin igasugu toidupoest ostetud odavate vahade ning geelidega oma tagasihoidlikku kukeharja püsti saada ja kui kuueaastasena olin hakanud kirjutama loodusluulet, siis
nüüd läks üleöö kooli kõrvalt põhifookus hoopis ühiskonnakriitiliste laulutekstide vorpimisele. Muuhulgas asutasin ka päris oma "punkbändi" nimega Mässuvõim – mina tegin tekstid, klassivend klimberdas elektriklaveril midagi juurde ja salvestasime laulud helifailidena mu Nokia nuputelefoni. Kuigi ega ma tollal tegelikult päris täpselt pihta ei saanudki, mis ja miks mu ümber ühiskonnas sellel majandussurutise ajal toimus. Lihtsalt tundus äge kuulata midagi "retsessiooni-popile" (à la Katy Perry, Pitbull, LMFAO, Lady Gaga ja kõik muu, mis sel hetkel lahe oli) risti vastupidist.

Kui Eesti Ekspressist leiab Siim Nestori 2009. aastal ilmunud üsna napisõnalise arvustuse, mis nimetab raamatut "anarhistlikuks dokumendipakiks, millest lugemiselamust ei maksa oodata," siis kümneaastasele minule oli see esimene Eesti pungi ajalugu puudutav märkmete ja väljalõigete kogum tohutu suur tõuge, milleta ei teeks ma ilmselt tänasel päeval muusikat. Praegu soovitaksin selle aja
pungiga tutvumiseks küll ilmselt pigem Brigitta Davidjantsi hiljuti ilmunud raamatut "J.M.K.E.'s To The Cold Land", mis teeb bändi 1989. aasta kultusplaadi kaudu väga põhjaliku ajalootunni eelmise sajandi lõpu Eesti ja eesti pungiskeene kohta. Aga nii ägedaid pilte seal vahel ei ole, kui "Anarhia ENSV-s" raamatus!

See toores energia ja täiesti isemoodi vabadus, millega lugedes ja plaate kõrvale kuulates tutvusin, sütitas mind. Naljakal kombel jõuan nende juurte juurde nüüd ka kõla poolest tagasi oma aprilli lõpus ilmuval järgmisel plaadil. Paradoksaalne, nagu mõni õpib aastaid kunsti, et lõpuks jälle lapselikult lihtsaid pilte joonistada, läks mul 15 aastat ja enam kui kuue albumi jagu materjali tundmaks, et olen
kunstiliselt lõpuks sealmaal, kus julgen päriselt punki teha!