Viimased tosin aastat olen elanud enam-vähem seljakoti elu. Küll on tee mind viinud Tallinnasse ja ülikoolilinna Tartusse, siis jälle Riiga, Helsingisse, Londonisse, väikesesse mägikülla Portugalis, siis taaskord Tallinnasse tagasi ning viimastel aastatel olen pendeldanud Põhja-Itaalia vahet. Kunstnikuelu oluline osa on ka residentuurides käimine, mistõttu võiksin veel lisaks loetleda teisigi kohti, kus kuu-kaks-kolm pikemalt viibinud olen. Pea kõikide nende kolimiste, asjade pakkimise ja lahtipakkimise vahel, on minuga kaasas käinud üks raamat. Nii noorelt on võimatu teha suuri kokkuvõtteid, kas tegu on justnimelt minu elu muutnud raamatuga, aga üks on kindel – ta on saatnud mind. Ta on mind kasvatanud, hoidnud, lohutanud, rõõmustanud, isegi kirjutama utsitanud: 

kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan

kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, 

kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, 

kuni ma polegi enam inimene (lk 64)

Mis sest, et need read pole kirja pannud mina, tunnen ikka ja jälle, et neis luuleridades leidub ka minu sõnu, minu mõtteid ja arusaamisi. Ta on piisavalt oma ja piisavalt võõras, et raamatut taaslugedes oma erinevates eluetappides (Kõiksugu sõpradel on ilusad korterid, lk 73 või Ma olen tumm lk 7) aitab ta mind. Ehk pakub mõne lohutava metafoori, siis jälle teeb tagasivaatava kokkuvõtte või paljastab midagi tuleviku kohta. 

Luulekogus on üks luuletus, mis mulle eriti meeldib. Nagu laps, kes sätib kõrrele metsmaasikaid, kipun ma rida rea kaupa oma lemmikut ette lugema: vahel kõva häälega, siis vaikselt, mõnikord üksi koju jalutades, teinekord peenramaal naati välja juurides. Tihti ilmuvad meele- ja kuuldepilti tabavad read siis, kui seda kõige vähem ootad, ent hiljem mõistad, et nii oligi tarvis. Ja vahel mulle näib, nagu mõned sõnad, lihast, luust, tugevad, kaitsvad, töised ja toekad, argised, müstilised, kaitsevad mind, hoiatavad. Üks ehe talisman-raamat peakski end avama ainuüksi nii palju, kui on tarvis:

ja ütle, palun,

palun ütle, kui otsid õnnetust, mitte mind,

kui otsid minus õnnetust (lk 64)

Maria Lee Liivaku "Stereomeetria" nägi ilmavalgust 2012 aastal. Neid inimesi ei ole palju, kelle käest ma olen küsinud, kas oled seda raamatut lugenud. Mitte, et ma oleks kitsi jagamast ka teistega suurepärast luuleelamust, ent kuna ta on niivõrd minu oma, siis väga ei tahagi oma salapaika kõigiga jagada. Olen kuulnud, et teise eestlase käest ei küsita, kus ta seenel käib. Mulle näib, et raamatutega on sarnased lood.