Kohtusin Ene Mihkelsoni luulega esimese või teise kursuse tudengina ja mind vapustas tema hääl otsekohe – ma polnud eesti kirjanduses midagi sellist varem lugenud, midagi nii intensiivset, tumedat, sügavuti minevat, midagi nii geniaalset. Selliseid vapustusi tuleb ette ainult loetud korrad elus ja need on hinnalised kogemused. Õige raamat õigel hetkel võib muuta täielikult arusaama sellest, mis kirjandus on, ja mitte ainult kirjandus, vaid ka elu – tekst tungib sisemistesse soppidesse, mille olemasolust sa polnud varem teadlikki, pöörab pahupidi senised arusaamad. Seda Mihkelson minuga tegi ja ma olen talle selle eest väga tänulik.

"Selle talve laused" on raamat, mida olen lugenud läbi mitme aastakümne, pöördun selle juurde ikka aeg-ajalt tagasi. Nüüd juba piisab sellest, kui mõnel äreval hetkel võtta raamat lahti juhuslikust kohast ja vaadata, mida Mihkelson ütleb. Ja mingil kummalisel moel lähevad tema laused iga kord täppi. Justkui pöörduks tagasi vana sõbra juurde, kes tuletab meelde kõige tähtsamat. Täna kõneles ta minuga näiteks nii:

Elasin aastate eest
sa ei näe minu nägu
ei kuule kui hingan
Olen su küsimuses
ja tulen tagasi
Kus olen nüüd

(lk 39)