Olin selleks hetkeks juba kirjutanud omajagu luulet ning isegi raamatu avaldanud, kui esimest korda Viidingu "Teatud erandeid" lugesin. See oli ühe ülikoolikursuse raames. Ma olin lugenud varem mõnevõrra sarnast realistlikku ja ühiskondlikku luulet küll, minu hilisteismelise silmi olid avardanud mõned aastad varem Suumani Sass ja Fs, ka mitmed välismaa autorid. Pärast keskkoolis võetud Goethet, Puškinit ja Shakespeare'i näitasid nad, milline luule veel võib olla, kui napp ja täpne, kui tänapäevane. Ka pihtimuslikkus ei olnud enam mu jaoks uus, Jüri Ehlvest rääkis sisimatest asjadest nii sügavalt et kõrvad punased. Viidingu luule haaras mind küll kõigist neist külgedest, aga mis mind muutis, oli hoopis teatud hingemattev jõud, teatud iroonia ja siiruse pinge. Üks Viidingu kuulsamatest luuletustest "Ühele häälele", mis on sellessamas raamatus, säriseb, tõukab, tõmbab, hõlmab su endasse.

Ma polnud kunagi varem kohanud mingit sellist laadi isiklikkust ja see mõjus ülimalt inspireerivana. Tol hetkel ma veel seda endale ei teadvustanud, aga nüüd näen, et "Teatud erandid" oli seeme, millest kasvas minu loomingu pöördepunkt. See andis mulle tõuke kirjutada avameelsemalt, aga samas teatud eloviidingliku kõrvaltpilguga. Arvan, et ei liialda, kui ütlen, et ilma "Teatud erandideta" poleks "Kinki psühholoogile", poleks "Tundekasvatust". Vähemalt mitte sellisel kujul. Viiding on läbi selle raamatu mulle andnud julgust ning vabaduse öelda just seda, mida ma öelda tahan.