Ma ei ole kindel, et raamat, film või mõni muu kunstivorm suudab inimese elu muuta – ehk vaid vormida, mingile teekäänakule suunata, pakkuda rõõmu või lohutust. Eesti kirjandusmaastikul ei tea ma kedagi, kes pakuks rohkem lohutust kui Tõnu Õnnepalu.

Eesti kirjandus, nagu kogu siinne kultuurilugu, on kartuli- ning mullalõhnaline. Õnnepalu looming lõhnab veini, boulangerie'st ostetud saia ja Lääne-Euroopa vabaduste järele. Selles on ka kohalikku kultuurikätši ("Palk", 2021), ent Õnnepalu loomingu tervikpilt, ja võib-olla ka tema olemus, mõjub siiski nagu õrn, varasuviselt laisk kasekohin valule ja raskele tööle rajatud elude, tekstide ja põldude taustal. Teemade ring – surm, raha, kaotus, vanadus, igatsus – võib olla rusuv, ent pärast hingepuistamist libiseb autor sellestki üle, otsides ning pakkudes teraapiat elegantselt ritta seatud mõtisklustes. Õnnepalu loomingu essents peitubki vabas mõttevoos, mitte loolises narratiivis.

1993. aastal Emil Tode pseudonüümi all ilmunud "Piiririik" sattus minu kätte alles paari aasta eest, rohkem seetõttu, et tundus lugemisena "kohustuslik". Ma ei ole isegi kindel, kas see on Õnnepalult mu lemmikteos. Võib-olla on, võib-olla mitte. Teine ood on Pariisile – 2019. aasta "Pariis" on sõnamängult isegi tummisem, küpsem, selles on vähem esimese armumise emotsioonivalangut ja rohkem mahlast nostalgiat. Küll aga mäletan oma reaktsiooni pärast "Piiririigi" lõpetamist. Mõistmist, et kolmekümne aastaga ei olegi liiga palju muutunud. Nähtamatu piir Ida- ja Lääne-Euroopa vahel on ikka seal. Võib-olla on ta praeguseks veidi nagu harilik joon kuskil paberi serval, mida on üritatud kustukaga maha nühkida, aga mis jääb ikka läbi kumama.

Idaeurooplusel on kahtlemata oma võlu, oma erilisus. Aga ta on ka valus. "Piiririik" on kirjutatud ajal, mil piirid ida ning lääne vahel olid igas mõttes nähtavamad. "Vahel ma olen istunud kohvikus ja näljaselt inimesi vahtinud ja mul on olnud tunne, et nad tõmbuvad minust kaugemale nagu katkust," kirjutab Tode. Praegu flirdib iga suurlinna eneseotsija Ida-Euroopa kuvandiga. Ent see on mäng. Tõeline idaeurooplus elab su sees. Jõllitab vastu pangakontol, sotsiaalses ebakindluses, elustiilis, allasurutud hirmus.

Vana raha järgi lõhnavad linnad lihtsalt lõhnavad teisiti. Ja ükski linn Eestis ei hakka kunagi nii lõhnama nagu Pariis. Võib-olla ei peagi. Jah, Pariis haiseb ka kala, uriini, okse, pettumuse ja vaesuse järele, aga meelde jäävad ikka tuules uluvad kirsipuud, sume autodemüra, sisehoovide lõhn, kui naabrid küpsetavad lillkapsast, nagu kirjeldab Tõnu Õnnepalu "Pariisis": "Nemad elavad veel aastaaegade rütmis, sest nad on pärit hoopis teisest sajandist. Nende nooruses toodi turult lillkapsast vaid siis, kui oli lillkapsa aeg."

Selles rütmis on mingi sarnasus mulla järgi lõhnava Eesti, sügisel keldrisse hoiule viidud kartulite ja suvisel väikelinna turul oleva maasikalõhnaga. Kokkuvõttes ongi enamik kultuure ehitatud mullale. Ent Lääne-Euroopas varjavad fassaadid selle ära. Ja tänane ühiskond kuulub fassaadidele. Kõik otsivad ilu, naudingut, seiklust, äraolekut, kerget elu, linnasid, mis panevad unistama. Õnnepalu on uitaja, ja reisidel, mida ta oma loomingus tihti peegeldab, käib ta unistamas. Kodus, siin Eesti metsade ja põldude vahel, ta puhkab.

"Jään hulguseks ja ränduriks, kuigi olen samas südamelt maailma kõige suurem kodusistuja. Aga see kodu võib olla ükskõik kus. Peaasi et on, kuhu tulla ja peitu pugeda." – Tõnu Õnnepalu, "Pariis".

Õnnepalu kirjeldab igavest dilemmat – oma kodu, oma koha otsingut – universaalselt ja äratuntavalt. Sellega on lihtne samastuda. Eestis olles saabub puhkus, sest lapsepõlvenostalgia poeb hinge ja pakub rammestust. Aga kuskil teel olles ma elan, tegutsen. Õnnepalu auks saadan needki read teele Prantsusmaalt. Siin on juba soe, nõud kõlisevad all restoranides, linastes riietes inimesed jooksevad mööda kitsaid Lõuna-Prantsusmaa tänavaid, tuvi röövis kellegi võileiva. Ma pean ka jooksma. Au revoir!