Võis olla nii, et lugesin Karl Ristikivi "Inimese teekonda" ja pärast seda tekkis mul soov saada luuletajaks, aga võib-olla oli luuletajaunistus juba olemas ja Ristikivi langes sellele pinnasele. Igaljuhul oli see kusagil põhikoolis, kui ma "Inimese teekonda" esimest korda lugesin. Mul on selgelt meeles imestuse tunne, kui sain teada, et sel autoril on ainult üks luulekogu, mis on ometi nii hea. Juba selles faktis endas oli tol hetkel midagi poeetilist. Et ühe inimese luule võib mahtuda nii õhukeste kaante vahele ja sellega saab kõik ära öelda. 

Mäletan, et minuga resoneerus Ristikivi nukker igatsus. Igatseda ühtaegu kodu ja kaugust, igatseda sõnajalaõit. Tunda, et miski on võimatu ja siiski mitte lakata igatsemast. Ma arvan, et mõistsin mingil tasandil häguselt ka viieteistaastasena, mis asi võib olla pagulus. Ilmselt just tänu kirjandusele. Aga kui nüüd lugeda: 

"Rändaja, mine
ära mind oota!
Ja kui nad küsivad,
miks ma ei tulnud, 
ütle, et mina ei saa 
käia nooltega sunnitud teed 
relvis valvuri saatel."

siis on selles paraku midagi palju reaalsemat, mitte nii ähmast ega nii kauget, vaid midagi, milles tuleb päriselt selgusele jõuda. 

Aga minu elu muutis ta kindlasti ka nii, et esitasin luuletust "Minagi olin Arkaadia teel" päris oma teatriteekonna alguses – gümnaasiumi teatriklassi katsetel. Meenub, et mõni pereliige või teadlik sõber soovitas mul kaaluda mõnd muud luuletust, sest esiteks kõik teadvat laulu "Arkaadia teel", mida mina tol hetkel ei teadnud, ja teiseks vaatab selles luuletuses vanem inimene tagasi oma elule ning mina olen ju alles muretu nooruk… Kusjuures need on täiesti adekvaatsed nõuanded, aga ma ei vahetanud seda ära, sest mulle tundus siis, et ma saan kõigest hoolimata minategelase seisundist täpselt aru või suudan seda vähemalt ette kujutada. 

Mis puutub luuletajaks saamisse, siis on see teekond juba ammu pikemal pausil. Aga ma tunnen end siiani hästi, kui tean et "Inimese teekond" on riiulis, kusagil lähedal.