Minu elu enim muutnud raamat on kindlasti mu enda esimene linnuraamat lastele, sest sellist võlu ja valu, mis kirjutamisega kaasnes, ei olnud ma varem kogenud. Kuid see ei lähe arvesse.

Lähen lapsepõlve, sest see on periood, kust võiks otsida suurimaid elumuutvaid kogemusi. Lugemine ei olnud lapsena kindlasti mu lemmiktegevus. Olin üsna närb lugeja, sest muud ahvatlused ja kohustused röövisid aega: oli vaja mängida jalgpalli, mütata metsas, teha maatööd. Loetud siiski sai. Raamat, millele ma lapsena ei osanud suurt tähelepanu pöörata, oli Eno Raua "Naksitrallid". Oli üks tore seikluslugu kummalistest tegelastest.

Hiljem olen naksitrallide juurde ikka ja jälle tagasi pöördunud, sest sellest on saanud omalaadne sissejuhatus ökoloogiasse. Võib öelda, et see on lapse ökoloogiaõpik või siis teise nurga alt amatöörökoloogi käsiraamat, sest kuis teisiti suhtuda erinevate liikide kooselu ja konfliktide lahendamisse, millele naksitrallid veidi naiivselt ja entusiastlikult kaasa aitasid. Nad lootsid, et olukord muutub paremaks, kuid samas tegutsedes uisapäisa ja üsna radikaalselt. Tänaste teadmiste valguses ei kiida ma nende tegemisi kindlasti 100 protsenti heaks, kuid ometigi suudab raamat selgitada, kuidas asjad looduses teineteisega seotud on.

Olen naksitralle kasutanud ülikoolis loenguid pidades. Näiteks, kui on vaja rääkida kasside mõjust lindudele-loomadele, ei ole paremat moodust, kui tuua näide meie lastekirjanduse raudvarast – naksitrallide sammud kasside kõrvaldamiseks ja selle tagajärgedest. Seos kassid-rotid/linnud-kassid ei ole noortele iseenesest mõistev. Kurb on, et täna tuleb silmas pidada, et loengus istub naksitrallitu põlvkond. Kui vääirkate ülikooli loengus võib südamerahuga naksitrallidest rääkida, siis bakalaureuse tudengitele tuleb eelnevalt selgitada, miks kasutan naksitralle, sest isegi kui nad on kuulnud neist midagi, ei teata raamatutest suurt midagi. Sellest on kahju, kuid lootust on, sest minu hinnangul on üha rohkem noori adumas looduse ja inimese konflikte.