Veidral kombel ei ole ma kunagi eriti lugenud luulet, samuti ei kippunud ma erinevalt sõpradest murdeealisena luuletama. Midagi ma muidugi üritasin, aga üsna ruttu sai selgeks, et välja kukub üpris nõrgatasemeline lembepoeesia, mille kõrval read stiilis "aias sadas saia" kõlavad tõeliselt vaimuka ja sügavmõttelisena.

Ja ometi, kui hakkasin mõtlema, milline on mu elu muutnud eesti kirjaniku raamat, jõudsin viimaks siiski luuleautorini. Muidugi, neid elu muutnud raamatuid ja loomingulisi eeskujusid on nii palju, et tundub täiesti ebaõiglane ühte esile tõsta. Sest tore on neid omada – nagunii samamoodi kirjutada ei suuda, küll aga on hea hoida silme ees autoriteete. Eriti oli see oluline kooli ajal, kui ametlik institutsionaalne autoriteet õpetajate näol vahepeal üsna tugevasti rappus.

Väljavalitu on Jaan Isotamme luulekogu "Mina, Johnny B", kuigi lugesin algul kapsaks selle eelkäija kõnetavama poole Loomingu Raamatukogu "Närvitrükist". Ega teekondki nimetatud autorini olnud päris tavaline. Tegelikult jõudsin temani hoopis teist autorit pidi, kui otsustasin keskkoolis asendada ühe lõpueksami Sergei Dovlatovi teemalise uurimistööga ning uurida "Kompromissi" tegelasi. Jõudsin Isotamme juurde, kui mu kirjandusõpetaja Tiina Veismann soovitas temaga kohtuda ja uurida, mida tähendas olla nõukogude ajal teisiti mõtlev kirjanik.

Saime Tartus kokku, jõime teed, rääkisime juttu (tegelikult mõni teine kord hiljemgi) ning ma ei mäleta, kas ma juba enne või pärast seda võtsin Isotamme luuletused ette – igal juhul lõid need minu jaoks täiesti elama! Tõsi, ilmselt oleks see juhtunud ka temaga kohtumata. Neis tekstides oli kõike seda, mida 17-aastane mina hindas: teravust ja huumorit käsikäes teatava tumeduse ja lootusetu irooniaga. Kõige rohkem imestasin küll selle üle, miks pole ükski bänd neid veel viisistanud. Ent taipasin siis, et Suuk ju oli. Traagiline orel, millele lisanduvad trummid ja natuke kiunuva häälega Aleksander Müller, peagi saadetuna kitarrisoolost:

KES KURAT SEE ÜTLES
et elu on praht
ja inimesed sead
too asi pole hoopiski nii
vaid statistika andmetel tean

Siis läheb edasi loetelu teemal, kui mitmes on valmis mind petma, kui mitmes sadistlikult tapma, kui mitmes aatomilõõsas küpsetama jne. Olin lummatud! Loomulikult oli teisigi tekste, mille päevikusse või suvalistesse ainevihikutesse tunni ajal igavusest ümber kirjutasin. Näiteks "ytle sekka oma sytitav sõna", mis kõnetas küünilist, ent paratamatut tulevast inimõiguste aktivisti minus. Või "Inimene ole nii kena", mis jätkub palvega mitte minna veel puu otsa tagasi, et vältida pisikeseks nimetuks imetajaks saamist. Ja nii edasi.

Muide, ma ei julgenud aastaid seda raamatut uuesti avada, sest kartsin, et… pettun (Kundera "Olemise talumatu kergusega" nii ju läks)? Avastan midagi, mis ei sobi tänase minuga? Ja loomulikult vaevas mind kõhklus, kas ma üldse tekstidest omal ajal õigesti aru sain (vaevab siiamaani, luulekauge nagu ma olen). Aga paar suve tagasi ühel unetul ööl ma ta kapist miskipärast välja võtsin. Raamatu vahelt pudenesid matavihikust väljakistud lehtedest tehtud järjehoidjad, tekstid tähtsuse järjekorras nummerdatud, mingid kommentaarid leheveergudel… Ega ma teda nüüd otsast otsani läbi lugenud, aga lemmikuid vaatasin küll. Ja teksti "Me oleme ajastu lapsed" kasutan loengutes tänaseni, sest mingil paratamatul moel tundub see praegugi otsatult relevantne.