Saame alustada sama küsimusega, mida küsisin eelmine aasta Tõnis Kahult – mis loengult sa tuled?

Ma tulin just Eesti muusika- ja teatriakadeemiast, kus mul lõppes selline loeng nagu "Eesti popmuusika lugu". Seal me ei loo suurt narratiivi popmuusikast, vaid pigem vaatame erinevaid paralleelseid protsesse, erinevaid juhtumiuuringuid, räägime lõngustest viie- ja kuuekümnendatel, tsensuurist või hoopis Eesti naistest läbi poole sajandi ja fännklubidest 90-ndatel.

Üks osa sellest ainest on see, et tudengid ise uurivad midagi, teevad ettekandeid. Ja alati on kõige põnevam kuulda, mida noored ise välja uurivad ja mida nad räägivad. Täna kuulasin näiteks ühte ettekannet metal-muusikast Eestis, kus üks nooruk võrdles skeenesse sisenemist ja motivatsiooni 90-ndatel ja praegu.

Kas noored keskenduvad oma kaasajale, sellele, mis neid täna ümbritseb või kiputakse just tagasi vaatama?

Minevikunostalgiat on üsna palju, soovi ennast kuidagi selles peegelduses mõtestada, aga samas ei kao neil minu arvates ära ka oskus vaadata kaasaega ja olnut läbi kaasaja prisma mõista. Mulle on alati noored väga targad tundunud, viimasel ajal kuidagi eriti targad ja läbinägelikud. Nii et nad süvenevad küll minevikku, aga ma ei näe, et nad teeksid seda kuidagi naiivselt või liialt ilustavalt. Lisaks avardab nendega koos mineviku mõtestamine ka minu arusaama.

Kui on võimalik sellist üldistust teha, siis mis sinu tudengeid popkultuuri või -muusika juures kõige rohkem tõmbab?

Seda on raske öelda, ma olen ise ka püüdnud aru saada, mis neid paelub. Eelmine aasta täheldasin, et meie noori, või vähemalt seda eelmist lendu, kõnetas just vanema aja peavoolumuusika, kuigi ma ise ei julgeks öelda, et nad väga – ilma igasuguse hinnanguta – peavoolu-noored on. See pani minu jaoks asjad kuidagi huvitavasse fookusesse. Aga üldiselt on neil nii palju erinevaid huvisid, et ühe mütsi alla neid tuua ei saagi. Minu arust on tore see, et neid ei huvita ainult muusika, vaid ka muusikaelu, fännid ja kõik muu, tänu millele muusika saab võimalik olla.

Suurem osa tudengitest on arvatavasti sel sajandil sündinud. Nende suhtes möödunud sajandi Eesti popmuusikaga on vast juba ka mingi eksootiline mõõde?

Kindlasti ei taju nad mingeid asju samamoodi ja nõukogudeaegses popmuusikas on ka nähtuseid, mida isegi mina ei taju, mis on pärit n-ö "mustvalgest ajastust", nagu ma seda lapsena nimetasin. Kus ma saan aru, et meie tajud võivad olla erinevad, on see, kuidas nemad mõistavad näiteks üheksakümnendaid ja kuidas ma ise seda aega mäletan. Nende mälestustes ei ole seda akuutse ohu maiku juures. Mina olen sellest ajast võtnud kaasa selle, et kui ma kõnnin hämaras tänaval, siis ma jälgin siiamaani, ega keegi mu selja taga kõnni. Nad oskavad selles ajas võib-olla rohkem ilu näha ja see on tore, et nad näevad ilu seal, kus me ise ei osanud näha.

Sa oled muusikateaduse doktor ja tegeled aktiivselt ka teadusega. Mida tähendab muusikateadlaseks olemine?

Muusikateadlane saab olla väga erinevat moodi. Saab olla muusikaloolane, nagu meil on näiteks professorid Toomas Siitan ja Kristel Pappel, oma valdkonna suurepärased spetsialistid. Saab olla muusikapsühholoog nagu Jaan Ross ja Marju Raju, minu toakaaslane. Saab olla muusikateoreetik nagu Kerri Kotta ja Mart Humal või etnomusikoloog nagu Žanna Pärtlas.

Mulle tundub, et võib-olla ma ise teen seda, mille kohta öeldakse cultural musicology ehk muusika uurimine ühiskonnas. Doktorantuuri ajal uurisin ma Armeenia rahvusliku identiteedi konstruktsioone, mis tähendas, et ma analüüsisin näiteks seda, kuidas 19. sajandil kirjutati mingeid rahvalaule erinevalt üles, sõltuvalt sellest, kas transkribeerija tahtis paigutada Armeeniat lääne kultuuriruumi või oli rahul teda Lähis-Idas nähes. Sealt tekkisid üleskirjutustes väga suured erinevused.

Millised erinevused?

Neil on näiteks selline hästi kuulus rahvuslik helilooja nagu Komitas. Armeenlastele on väga oluline kuuluda n-ö mõtteliselt Euroopasse ja kui näiteks Komitas kirjutas rahvalaulud üles, siis need olid kõik ühes rütmis, ilma igasuguste melismide või kaunistusteta. Aga näiteks tema põlvkonnakaaslane Aršak Brutjan, kes ka rahvalaule üles kirjutas, lisas jällegi hästi palju melisme, märkis rütme, mida on väga raske maha mängida, iga lähisidalik nüanss tuli üles märkida.

Lisaks uurisin ka Eesti ja Armeenia diasporaad, kuidas nad kokku tulid. Või kuidas kirjutati armeenia muusikalugu nõukogude ajal. Või kuidas armeenlased ja aserbaidžaanlased sotsiaalmeedias rahvalaulude pärast kaklesid. See kõik oli põhimõtteliselt identiteedikonstruktsioon muusikaloos.

Kuidas sa sealt popmuusika uurimiseni jõudsid?

Pärast doktori kaitsmist 2016. aastal tekkis mul teadusest väike paus, olin üldse teises valdkonnas. Siis helistas mulle Toomas Siitan ja kutsus kirjutama EMTA-s valmivasse Eesti muusikaloo koguteosesse peatükke popmuusikast. Esimene köide peaks nüüd kohe ilmuma ka.

Siis ma avastasingi, et popmuusika on meil akadeemiliselt praktiliselt läbi kirjutamata. Meil on siin killuke, killuke seal, aga tervikjutustust ei ole. Iseasi on see, kas tänapäeval on meil üldse mõtet tervikjutustust luua, sest esiteks need jutustused vananevad ja teiseks, kui lood jutustust, siis kellegi jätad sealt nagunii välja. Ajalugu ei ole kunagi objektiivne.

Aga sealt ma hakkasin minema ja tuli nii palju põnevaid suundi, et mingil hetkel sain aru, et olen täiesti kadunud popmuusikauuringutesse. Aga noh, muusika kõrval huvitab mind sama palju kui mitte rohkem see, mida muusika ja muusikaelu räägivad ühiskonnast. Kui võtame näiteks need samad 50-ndate lõngused ehk inglise keeles teddy boys, siis kui me vaatame, kuidas Nõukogude meedia neist kirjutas, saame küsida, mida see räägib omast ajastust, värskelt stalinismist väljuva Eesti kohta. See on see, mis mind huvitab.

See teadlase elu ongi kokkuvõttes selline, et sul on teadusgrandid ja nende raames uurid siis mingeid asju. Järeldoktorantuuris uurisin ma subkultuurset organiseerumist 80- ja 90-ndatel. Võrdlesin näiteks tüdrukuid, kes olid pungiskeenedes 70- ja 80-ndate vahetumisel kuni nullindateni välja. Mis neid motiveeris? Mida see rääkis tollasest ühiskonnast? Palju oli sarnasusi, palju erinevusi? Uurisin ka Depeche Mode'i fänniklubi, mis võib kõlada nagu väike nišimoodustis omas ajas, aga räägib tegelikult laiemalt fännikogukondadest ja nende võimalikkusest Eestis.

Praegu uurime koos Marju Raju ja teistega subkultuurset ideoloogiseerumist uuel sajandil ja seda, kuidas see vaimset heaolu toetab või ei toeta. Võin kohe öelda, et pigem toetab. Uurisime seal näiteks LGBTQ+ segakoori Vikerlased ja anarhistlikku trummiansamblit. Väga kihvtid ettevõtmised ja kihvtid inimesed kõik.

Täna tundub väga selgeid subkultuurseid märke tänavatel vähem näha olevat, kui võis olla 90- või 80-ndatel. Need märgid oleks justkui kolinud rohkem sissepoole või arvatavasti ka virtuaalsesse maailma. Kas see teeb kaasaegsete subkultuuride uurimise keerulisemaks või lihtsamaks?

Mulle tundub, et seal 80- ja 90-ndatel, kus ühiskond oli polariseerunum, oligi olulisem ennast teistest eristada. Internetiga koos tuli mingi üldine piiride hägustamine. Samas viimastel aastatel näeme jällegi tugevamalt subkultuurse identiteedi esiletõusu. Vahepeal räägiti tõesti post-subkultuursest ajajärgust, aga ma ise ei julgeks seda väita. Anita Maasaluga me näiteks uurisime suuresti post-pungi skeenesse kuuluvaid lapsi ja nende vanemaid. Mis väärtused neid ajendavad, mida nad muusikast otsivad. Sealt tuli ikkagi väga selgelt välja, et subkultuursus on ikka relevantne, olemas ja oluline.

Praegu näeme ju ka Eesti pungiskeene hästi tugevat tõusu. Meil on väga ägedaid bände ja ma näen ka linnaruumis noori, kes oleksid välimuselt nagu minu noorusest. See on hästi veider tunne, ma ei saa siis kunagi aru, kuhu ma sattunud olen. Nagu keegi oleks su 30 aastat ajas tagasi visanud.Ma olen natuke rääkinud ka noortega pungiskeenest ja mulle tundub, et ega see põhjus ei ole väga erinev sellest, mis ka 30 või 25 aastat tagasi ajendas noori skeenedega liituma.

Aga igal juhul on need subkultuursed identiteedid kummalisel kombel taas rohkem esiplaanile tõusnud, kui võrrelda näiteks viie aasta taguse ajaga.

Mis neid siis ajendab?

Mulle tundub, et ikkagi kuuluvustunne. See on oluline. Ja väärtuspõhisus, hästi oluline on olla samas ruumis inimestega, kellega jagad väärtusi. Aga see on minu spekulatsioon.

Samas on olnud näha, et uue põlvkonna punkarid jäävad varasemasele põlvkonnale veidi arusaamatuks või liiga pehmeks.

Seda küll. Kui me vaatame, kuidas teadlased on uurinud punki – väga sageli on tegu endiste punkaritega, kes on läinud akadeemiasse –, siis pungi puhul on tõesti tähelepanuväärne see, kuivõrd keeruline on teda defineerida, kuivõrd kontekstitundlik ta on. Seda ongi huvitav Eestis näha, kuidas erinevatest põlvkondadest või eri soost pungiskeene liikmed on teinud täiesti erinevad järeldused vahel isegi samast muusikast. Nii et on veider, jah. Post-pungi skeenes märkasin hästi tugevat ühtsust põlvkondade vahel, aga pungiskeenes on see vahepeal küll vastupidi.

Sõna "punk" kiputakse kasutame igasuguse vähegi norme murdva muusika või nähtuse kohta. Aga nüüd on siis "päris" punk tagasi?

Mina ei julge öelda, kes on päris ja kes ei ole päris. See on tunnetuslik küsimus. Kui ma intervjueerisin pungiskeenes tegutsenud naisi, siis tuli väga selgelt välja, et paljud, kes omal ajal üldse ei kahelnud, et nad seal skeenes on, rääkisid nüüd seda narratiivi, et "ah, mina ei olnud päris punkar". Too oli õige ja too tegi paremini. Mõtlesin, et äkki see on mingi Eesti asi, aga siis lugesin lahedat uuringut Inglismaa naispunkaritest Laura Way sulest ja sealt tuli täpselt samamoodi välja, et naistel on suurem tendents kahelda oma tõeluses selles subkultuuris.

Ühest küljest laseb see subkultuur maskuliinsete ja feminiinsete normidega manööverdada, aga teisest küljest surub ta naisi ikkagi mingisugusele "teisele" positsioonile. Näiteks selles samas Inglise uuringus rääkis üks naine, kuidas avastas pungi läbi Green Day, järelikult ei olnud ta õige punkar, oli liiga noor, ei näinud The Clashi ja Sex Pistolsit, mis on siis need "õiged" bändid. Naised peavad millegipärast oma tõelust rohkem tõestama.

Möödunud aastal lõpetasid sa aga MUBA kompositsiooni eriala. Kuidas see juhtus?

Bändi olen ma kogu aeg teinud. Hannaliisa Uusmaga ansamblit Hunt, varem tegin Armeenia muusikat ansamblis Atlas ja tegelikult tahtsin ma kompositsiooni õppida juba keskkoolis. Aga ma arvan, et seda takistas seesama naiste ebakindlus, mõtled, et "ah, mis nüüd mina" ja "kas mus ikka on sisu". Hästi palju kõhklusi oli ja siis ma lükkasin seda edasi, kuni lõpuks läksin ikkagi õppima.

Minu vanuses kooli minnes on see väärtus, et oled oma ambitsioone võib-olla juba tõestanud, mingite asjadega rahujalal ja saadki lihtsalt õppimisele keskenduda. See oligi aeg iseenda jaoks.

Kas see pani su varasema õppe- ja teadusteekonna mingisse teise perspektiivi ka?

Piinlik on see, et ma olen muusikateadlane ja minu meeletud muusikateooria-alased lüngad võtsid minu õpetaja Tatjana Kozlova vist vahepeal õhku ahmima. Aga oluliselt see varem õpitut ei muutnud.

Siia vahele sobiks sulle ehk esitada küsimus, mis vahepeal esile kerkib, aga millele head vastust pole kuulnud. Meil, ja ka maailmas laiemalt, on vähe suuri naissoost muusikaprodutsente. Eestis on näiteks 11 aasta jooksul olnud aasta muusikaprodutsendi auhinnale nomineeritud kaks erinevat naist, ühte neist küll kahel korral. Miks see nii on?

Mul oli kusjuures üks tudeng Tanya Korenika, kes kaitses magistritööd, mis uuris naisi sellistel ametitel ja mis neid takistab. Tema uurimistööst tuli välja, et naisena ongi keeruline nendes ametites läbi lüüa. Suhtumistakistused, ligipääs. Nii et selles aspektis oleme veel ikka soolistatud. Ma loodan muidugi, et see muutub, ja mõlemas suunas. Et ka poisid julgevad ja saavad teha asju, mida neilt võib-olla ei oodata.

Sinu teadustöö juurde tagasi tulles, siis mida ühiskonnal laiemalt subkultuuride uurimisest õppida on?

See kõlab nagu klišee, aga minu arust on õudselt oluline asi sallivus. Me võiks suuta olla sallivad inimeste suhtes, kes on meile vahel arusaamatud, kelle välimus on arusaamatu, kelle jutust me aru ei saa. Meil on ühiskonnana ikka veel väga palju õppida, et üksteist paremini mõista. Või vähemalt üritada mõista. See on jätkuvalt hästi oluline ja seda saab neid erinevaid kogukondi markeerides kuidagi lihtsustada.

Ise tahan neid kogukondi, millest paljud on mulle ühel või teisel moel lähedal, uurida ka sellepärast, et kui vaatame laiemat ajalookirjutust, siis pikalt kirjutati läbi ajalugusid, mis kõnelesid peavoolu häälega. Oma elus olen aga palju kogunenud teisesust – olen rahvusvähemus, võib-olla naiste hääl on vähem kuulda ja muud alaesindatud rühmadesse kuulumised. Mis tähendab seda, et sa hakkad otsima ajaloos neid ajalugusid, mis kõnetaksid sinu erinevaid aspekte. Ja neid ma tingimata ei leidnud. Nii et soov leida peegeldus, mis mind kõnetab, ajas mind neid rühmi uurima, ja ma loodan, et see pakub midagi ka teistele inimeste, kes ennast tingimata peavoolunarratiivist üles ei leia. Sest oluline on see, et me ei kuuleks ühiskonnas ainult ühte, peavoolu häält.

2017. aastal jõudsid sa teadus- ja aimekirjandusest ilukirjanduseni, romaaniga "(Mitte just) armastuslugu". Mis selleks tõuke andis?

Esimene pool-ilukirjanduslik asi oli tegelikult 2010. aastal ilmunud "Ida läänepiiril: Türgi, Armeenia, Gruusia". Tagantjärele saan aru, et see ei olnud puhas populaarteadus. Sinna jõudsid narratiivid, mis magistris tehtud Armeenia ja Türgi rahvuslikkuse teadustöösse ei sobinud.

Aga "(Mitte just) armastuslugu" sündis nii, et olin 19-aastasena hakanud visandama mingit teksti. Ja täna on osadel noortel võib-olla keeruline mõista, et 90-ndad oli ühest küljest väga lõbusad, aga samas olid sellele ajastule sümptomaatilised väga paljud vägivaldsed suhted. Nägime väga palju noorte tüdrukute ära rääkimist vanade meeste poolt, tüdrukuid, kes tegid korduvalt aborti, sest seksuaalharidus oli meil täiesti puudulik. Nägin kõiki neid tuttavaid tüdrukuid ja naisi, kes peksa said. See oli selles mõttes hästi kole ajastu.

Hiljem on mulle tundunud, et nägemus 90-ndatest on mõnes mõttes lihtsustav, teisest küljest stereotüpiseeriv. Ma ise tahtsin raamatusse püüda selle rõlge noorte tüdrukute ahistamise, kuigi see tekst tuli võib-olla välja natukene valel hetkel, enne me too'd, enne 90-ndate nostalgiat.

Jäädvustama hakkasid sa seda kõike siis juba paralleelselt, kroonikuna?

Selle esimese stseeni kirjutasin üles ikka veidi hiljem, aga ma mäletan, et mind kummastas juba reaalajas, kui ma olin 13-, 14-aastane, et nägin neid vanu mehi ja noori tüdrukuid. Mind kummastas see, et mu lemmikbänd, ärme nime maini, ei laulnud praktiliselt kunagi naistest, nad laulsid ainult tüdrukutest, kuigi minu silmis oli tegemist täiskasvanud meestega. Hiljem kommenteeris Indrek Mesikepp ühes artiklis, et ilmselt oli mingis mõttes lihtsalt tegu igavestega poistega, mis pani asjad teistpidi perspektiivi. Aga mulle mõjus see tüdrukute-kultuur alati väga kummastavalt. Ka see, kui tuli Spice Girls või kui nägin ka meie oma muusikute hulgas väga noori üleseksualiseeritud naisi.

Reaalselt kirjutama hakkasin aga nii, et mul olid pisikesed lapsed kodus, imikud, ja oli täielik õnnistus, kus nad kaks tundi õhtul magasid. Hakkasin siis arvutit korrastama, leidsin selle ühe jupi, hakkasin seda ümber kirjutama, näitasin mõnele sõbrannale ja siis nad küsisid, et "mis edasi sai?". Niimoodi ta tuli, kuigi mul ei olnud plaanis hakata romaani kirjutama.

Tänavu on sul juba kaks raamatut ilmunud.

Jah, võib jääda mulje, et ma olen grafomaan, aga need on aastate vältel tehtud asjad, mis juhuslikult tulid samal ajal välja.

Pälvisid ka Tuglase novellipreemia. Auhinnatud lugu küll värskesse jutukogusse "Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte" ei jõudnud.

See novell oli poolenisti naljakogu jaoks liiga surmtõsine. Aga kirjutades ma tavaliselt ei mõtle, kuhu tekstiga jõuan. Üldse mind hirmutab loomingu järelelu ja kui ma sellele mõtleksin, ei kirjutaks vist ridagi. Ma kirjutan sellepärast, et mul tekib lugu, mida tahan jutustada, mingi naljakas sketš või lausekatke, ja siis ma vaatan, kuhu see mind viib ja ei mõtle, et sellest saab novellikogu või tollest romaan.

Mis neid lugusid lõpuks piisavalt ühendas, et need ühtede Loomingu raamatukogu kaante vahele sai panna?

Mingil hetkel sain aru, et neid on lihtsalt palju ja et mõned neist eraldiseisvana ei toimi, küll aga toimivad dialoogis teistega. Kui nad kõik olid valmis, siis nägin ise ka, et siin tekib mingi suurem narratiiv.

Lugedes ta vahepeal peaaegu töötabki nagu lühiromaan. Kui välja arvata mõned kordused, mis aitavad iga lugu ka eraldiseisvana lugeda.

Seda mulle keegi ütles ka, et see on nagu romaan novellides. See on päris huvitav mõte.

Päris kiiresti tekkis lugedes ka küsimus, et kas need lood on nüüd novellid-lühijutud või on nad päeviku sissekanded, äkki isegi memuaarid.

Seal on mõlemat. On palju mälestusi, päriselulisi aspekte, aga samas ma ei ole teinud sellest endale takistust, et mingeid süžeeliine edasi arendada. Ma arvan, et on okei leida elust inspiratsiooni, aga ei tasu takerduda sellesse, et olla võimalikult lähedal reaalsusele. Olulisem on ikkagi suurem lugu või sõnum.

Ma mäletan, et mu esimese romaani järel tuldi juurde, räägiti, et väga lahe ja kõik see aeg tuli meelde, aga Depeche Mode'i kontsert toimus lauluväljakul, mitte klubis. Kuidas sa siis seletad, et loo mõttes oli vajalik, et see kontsert toimuks klubis. See ei ole ajalooline ürik, mida te loete.

Ma tahtsingi küsida, et kuna see minategelane on nii sügavalt nende juttude kiudude sees, siis raske on uskuda, et see kõik on väljamõeldud – kas see ilukirjanduslik raam lubas lihtsalt mälestuse ja/või tõega vabamalt ümber käia?

Ma arvan küll, seal on päriselulisi prototüüpe, mitmed armeenlased näiteks. Osad neist olid päriselt olemas ja päriselt said surma. Aga mõnes tegelases kohtub jällegi kolm inimest. Nii et pigem tasub seda lugeda kui ilukirjandust. Keda ajalooline tõde huvitab, siis digitaalarhiivid tollaste ajalehtedega on kõigile avatud ja sealt paraku leiab neid pilte läbilastud ajudega inimestest küll.

Teistest inimestest kirjutades ma, nii palju kui võimalik, näitan prototüüpidele teksti ette. Ka oma õelt ma küsisin üle, et "kas on okei, et kirjutan sellest, et ma ütlesin sulle, et sul on paeluss ja kuidas sa mult raha püüdsid välja pressida". Ja ma olen aru saanud, et nendes momentides, kus ma tuginen iseenda kogemusele ei saagi lõpuni väärikaks jääda. Tuleb julgeda iseenda üle nalja teha. Keegi meist ei armasta täiuslikke inimesi ja vist ka mitte kirjanduses.

Esimest romaani kirjutades üllatas mind ka see, et osasid inimesi väga pahandas, et ma kujutasin 14-aastast tüdrukut, kes jõlkus poistega, käis kontsertidel, lasi koolist poppi ja jõi ega käitunud üldse nii, nagu ootame, et 14-aastane tüdruk käituks. Kõlas kriitikanool, et miks see 14-aastane tüdruk ei pane mehele pahaks, et mees tahab teda ära vägistada. Aga 14-aastane tavaliselt ei mõtlegi üldse nii kaugele. Ja kui me tahame tõetruult inimesi kajastada, siis me ei saa eeldada 14-aastaselt 90-ndate Eestis mingit didaktilist, selgelt feministlikku käitumist.

Mulle ei meeldi õpikulikkus. Seda ma tahan oma raamatutes või lugudes vältida, ma ei taha, et need inimesed käituksid täiuslikult, ei teeks kunagi vigu. Kaasa arvatud need tegelased, kellega ma ise samastun. Mulle meeldivad vigased, naljakad ja tobedad inimesed. Ja mulle meeldib iseenda üle nalja teha, sest kui ma ise enda üle nalja ei tee, siis on ju täiesti mõttetu.

Tüdrukutest ja tüdrukulikkusest juba eespool rääkisime ja vahepeal oled sa asunud ka nn tüdrukuliku popkultuuri kaitsele. Ka "Plahvatuses nätsuputkast" käib läbi mõte, et "ühiskond vihkab väikeseid tüdrukuid". Kas seda näeb endiselt?

Möödunud aasta põhjal võib tunduda, et "tüdrukuks" olemine on kuidagi cool'im kui kunagi varem. Kui vaadata Charli xcx'i ja tema "jõmpsika"-suve, või iroonilist ditzy'nessi Sabrina Carpenteri juures, kelle lühikeses glitter-kleidis avatariga saab nüüd Fortnite'is relva kõmmutada.

Võib-olla on tõesti läinud kergemaks. Mul on endal seda raske öelda, sest minust endast on tüdrukuiga kaugele jäänud, kuigi mul kasvab kodus kaheksa-aastane tütar. Aga lihtsamaks on ta võib-olla läinud sellepärast, et me näeme erinevaid tüdrukulikkuseid rohkem. Nii et ma võin mõelda, et ühiskond vihkab vähem tüdrukuid, aga samas ma olen aru saanud, et kui mina mingit asja ei näe, siis see ei tähenda, et seda ei ole. Ma loodan, et ühiskond vihkab tüdrukuid vähem.

Popkultuuris oli minu jaoks juba varem šokk, kui ma sain aru, et naisi ei presenteerita enam muusikavideotes ainult suhtes mehega. Nägime näiteks Miley Cyrust, kes näitas erinevaid kehasid, või Dua Lipat, kelle videos kujutati sisterhood'i. Nii et mulle tundub, et need suuremad muutused on juba toimunud ning Charli xcx ja Billie Eilish on hästi loogiline jätk ja tore, et tüdrukutel on need eeskujud.

Samas mulle tundub, et meil siiski on suuri probleeme kasvamisega, ja just poistega. Mul on ka 15-aastane poeg kodus ja tema elumuljeid kuulates tundub mulle, et praegu ei ole lihtne olla ka poiss. Kõik see toksiline maskuliinsus, mis veebis väga strateegiliselt poisteni jõuab. Võib-olla ei olegi küsimus selles, keda see ühiskond hetkel vihkab, vaid mulle tundub, et praegu ei ole üldse lihtne olla noor. Aga võib-olla ma eksin, ma ise ei ole noor. See on minu kõrvalpilk.

Teisalt, kui me umbes 15 aastat tagasi alustasime muusikaakadeemias Hannaliisa Uusmaga kursust "Sugu ja popmuusika", siis me alati küsisime, et miks te siia loengusse tulite ja mida tähendab teie jaoks feminism. Tol ajal kuulis ikka sagedamini vastuseid, et feminismi eesmärk on teha mehed ja naised kesksoolisteks. Täna ma näen seda, et poisidki on väga teadlikud ja targad, nii et tervikuna on kasvanud teadlikkus ja sallivus poiste hulgas, vähemalt muusikaakadeemia ja kõrgkooli seltskonna näitel. Aga samas on kasvanud ka see teine, rassistlik, misogüünne ja homofoobne külg.

Kas ilukirjanduslik väljund pakub vaheldust teaduskirjandusest, kus on olulisem jällegi mingisugune tõde või objektiivsus?

Ma ei tea, sest ma ei ole ennast kunagi pidanud kirjanikuks. Aga ma ei ole end kunagi pidanud ka päris tõsiseks teadlaseks või ajakirjanikuks. See kõlab võib-olla snobistlikult, aga mulle tundub, et ma olen lugude jutustaja ja mulle meeldib seda teha erinevates formaatides. Teadust tehes töötan ma näiteks hästi palju suuliste ajalugudega. Mulle meeldibki minna inimeste juurde ja nende lugude sisse. Nii et minu jaoks ei ole teadus- ja ilukirjutamine liialt erinevad. Lihtsalt teaduskirjutamise puändi dikteerivad mulle uuringus osalejad, seal saan vähem lasta fantaasial lennata, mistõttu on see isegi intrigeerivam.

Ilukirjutamine on teistmoodi tore. Vahel on lihtsalt niimoodi, et mingi asi hakkab iseendale tohutult nalja tegema ja ma ei saa enne rahu, kuni pole seda üles kirjutanud. Nii et mulle vist lihtsalt meeldib kirjutada rohkem kui päris elus rääkida, mis võib tunduda hämmastav inimestele, kes mind tunnevad, sest ma olen suuteline väga palju rääkima. Kirjutades aju puhkab.

Keskikka jõudnuna ma tunnen, et olen elus nii palju asju ära kogenud, et ei tunne enam ennast nii palju teravust kui noorena. Kirjutades on jälle võimalus teravust tunda. Võib-olla see ajendab ka mind kirjutama.

Jah, teravust ja ausust "Plahvatuses nätsuputkas" jagub. Mingeid illusioone seal kellestki või millestki peaaegu ei olegi, isegi mitte emaks olemisest.

See on tore. Päevikulõigud, mida ma seal tsiteerin, on muide päris päevikud. Päevikut olen ma pidanud 12-aastasest saadik. Selles mõttes on see huvitav, et muidu keskealisena võid mõelda, et mina olin targem või asjalikum kui teised lapsed, aga siis sul on need päevikud, mis on nagu ajamasin – ja kogu su lollus on sul näos ja sa ei saa hakata end tagantjärele õilistama.

"Plahvatust nätsuputkas" kirjutades meeldis mulle see tunne, et sain jälle olla 11-aastane tüdruk, kelle jaoks see näts, mida me tõesti põlvkondlikult taga ajasime, on nii oluline. Tulevadki kõik need aistingud, lõhnad, tunded meelde. Täna ju nätsu ostmine ei tekita minus sellist elevust nagu tollal. Aga ma muidugi ei ütle, et mu elu praegu halb oleks.

Uhke nätsu fenomen elab vist muidugi tänaseni edasi. Nätsud lähevad lihtsalt järjest pöörasemaks ja plahvatuslikumaks.

Aga – ma käisin lastega Balti jaama Circle K-s ja seal müüdi täpselt samasugust nätsu nagu see, mida mina oma loos taga ajasin.

Ühes loos sa jutustad, kuidas ostsid suure õhinaga 20 krooni eest banaane ja need kõike kohe ära sõid. Kasutan ära võimaluse küsida siin intervjuusarjas esimest ja arvatavasti ka viimast korda, et kas vabanemisjoovastuses saadud banaanipohmell kestab siiani ja sa päriselt ei söö siiamaani banaani?

Ei söö. Kui on suur häda käes ja kodus on alles ainult banaan, siis ma söön ta ära, aga banaanilõhn tekitab tänaseni jälestust. See on tõesti hämmastav. Mul on kahju ka, sest banaanid olid nii head. Mõtlen, et miks ma ennast poole päeva pealt ei võinud pidurdada, võib-olla sööksin neid siiamaani. See oli väike möödalask.

Loomingu raamatukogus on sel aastal ilmunud juba kaks kodumaist teost, mis räägivad tüdruku ja naise kasvamisest – kuigi Kairi Loogi romaanis "Tantsi tolm põrandast" on minategelane veidi sootum, samal ajal kui sinu jutukogus on selgelt esikohal tüdrukute ja naiste dünaamikad – segasel taasiseseisvumise ajal. Mõlemas on ka oluline roll vanaemadel. Mis selle aja kirjutamisväärseks teeb?

Üleminekuaeg on hirmus põnev, sest siis toimub korraga nii palju. Kui kõik piirid korra kaovad ja siis ka minnakse üle kõigi piiride. Võib-olla olemegi ühiskonnana jõudnud sinna, et nüüd kirjutame neid aegu läbi. Ja kirjutame just tüdrukute pilgu läbi. Ma võin eksida, aga mulle tundub, et nullindatest ei ole veel väga kirjutatud. Selle perioodi läbi kirjutamine võib veel ees seista, väga varsti see tuleb.

Üks liin selles sinu n-ö novellidest koosnevas romaanis on see, kuidas sa hakkad hoomama enda armeenlust. Raamatus on isegi välja toodud konkreetne moment, kus minategelasel see klõks ära käis.

Eks tegelikult olen ma muidugi lapsest saati teadnud, et olen pooleldi armeenlane. Kui oli suur Eesti iseseisvusliikumine 80-ndate lõpus, siis see tekitas minus ka segadust. Väga tugev rõhk oli eestlusel ja ma tundsin ennast ka eestlasena, aga samamoodi teadsin ma, et mu vanaisa on lätlane ja isa armeenlane. Ma ei väsi toomast näidet, kuidas lõõritasime viie-aastaselt, et "eestlane olen ja armeenlaseks jään, kui mind lätlaseks loodi". Tobe nali, aga samas võtab see väga hästi kokku selle segaidentiteedi.

Mingil hetkel hakkasin rohkem mõtestama, mida armeenlaseks olemine tähendab. Suurena käisin Armeenias esimest korda 17-aastaselt ja siis ma otsustasin, et pean sinna tagasi minema. Sel ajal meil polnud mingeid sidemeid ja see oli just sõja läbinud riik. Isa ajas kuidagi Jerevani konservatooriumis variandid välja ja nullindate alguses ma seal 19-aastasena maandusin ning aastakese elasin. Suures peres kasvanuna sain Armeenias esimest korda olla iseendaga ja siis ma tõesti väljusin sealt armeenlasena.

Aga see Teise pilk just näiteks Eestile arenes siis ikkagi välja, mida rohkem sa oma perelooga tutvusid, või said lihtsalt hiljem aru, et sul on see kogu aeg olnud?

See erinevuse tunne oli ikka lapsest saadik, aga siis sa ei mõista, millest see tunne tuleb. 80-ndate lõpus oli juba see silmatorkav, kui olid tumeda peaga, sest iluideaal oli Liis Tappo. Aga, jah, ma mäletan, et see teisesuse-kogemus oli hästi tugev ja ma isegi ei mõistnud, miks. See teisesus ajas mind ilmselt hiljem ka pungiga samastuma, suur muusikahuvi oli ka osa sellest. Samas oli ühiskond minu nooruses selline, et väga lihtne oligi ennast teistsugusena tunda. Peavooluühiskond oli nii tugevalt piiritletud, et väga lihtne oli neile normidele mitte suuta vastata. Nii et minu teisesuse-kogemus ei olnud vast väga unikaalne, vaid paljudele omane.

Ma kuulsin muidugi ka mingeid vanemate omavahelisi jutte. Raamatu esimese loos ütleb ema isale, et "Koit Pikaro läheb jälle hulluks". Ja seda ma konkreetselt mäletan, kuidas Pikaro ütles raadios või kusagil, et ta ei puhka enne, kui kõik armeenlased on Eestist kadunud. Minul lapsena puudus tinglikkus. Tema rääkis kriminaalidest, aga minule mõjus see niimoodi, et mingi kuri onkel tuleb mind Eestist välja ajama.

Segaidentiteedid on Eestis erineval moel teemaks muidugi tänaseni. Ja segaidentiteediga lastest rääkides meenub eelmise õppeaasta algusest vapper Stjopa, kellele mikrofon nina alla lükati. Kuigi sa tuled küll eestikeelsest kodust, siis kas näiteks Stjopas tunned ära ka mingid enda lahingud?

Mõnevõrra tunnen küll. Stjopa klippi ma ei näinud, ma lugesin kokkuvõtet, sest mul ei olnud närvi seda vaadata. Seda lugedes oli ikkagi nutt kurgus. See tundus nii õudne ja kohutav, tekkis tunne, et tahaks ise tuline mõõk pea kohal minna korda majja lööma, kuigi see pole muidugi minu koht. Tõsi see on, et sellised olukorrad tekitavad minus tunnet, et kukun tagasi sinna lapsepõlve.

Mis sul aitas selles identiteedis mingisuguse selguseni jõuda? Või vähemalt arusaamiseni, et see identiteet ongi ebaselge.

Oli abiks see, et ma lugesin lapsena palju raamatuid, et ma jõlkusin vanalinnas teiste veidrate noortega, et ma läksin Armeeniasse. Abiks oli ka see, kui sain lapsed, mis sundis väga paljut läbi mõtlema ja oma lastele rahvusküsimusi seletama.

Mind isiklikult on vist kõige rohkem aidanud teadustöö. On olnud meeletu privileeg, et olen saanud teadustöö raames vestelda nii paljude ägedate muusikat armastavate inimestega. Mul on iga inimene eraldi meeles ja alati tunne, et iga lugu on maailma kõige erilisem. Need peegeldused on mind selle teisesuse kogemuse mõtestamisel kõige rohkem aidanud.

Kas tunned, et see n-ö peavool või domineerivam pool saab ise ka teisesuse tunnet vähendada?

Ma arvan, et meie ühiskond on läinud väga palju mõnusamaks ja teisesust on üldiselt vähem, inimesed tõmbavad ka vähem piire. Ma mäletan ka, et pronksiöö ajal kirjutas mulle üks nooruk, et "sa ei hakka eestlastest kunagi aru saama, sest sa ei ole puhas eestlane". Ma tahaks uskuda, et selliseid asju ja rahvuse põhjal lahterdamist on täna palju vähem. Kui ma varajastes 20-ndates Eesti Päevalehes töötasin, siis oli standard, et jäeti anonüümseid kommentaare umbes sellises võtmes: "Kuradi armeenlane, mine tagasi oma mägedesse".

Kas täna sul on veel jutukogus tegutsenud Eesti armeenlaste kogukonnaga mingi kontakt? Eksisteerib see kogukond veel sellisel kujul?

Eksisteerib, mitu tuhat armeenlast on Eestis ja väga tore kogukond. Toimub kultuuriprogramm, meil on oma Jaani seegi kirik, kuhu saab ka külla minna. Viimasel ajal ei ole ma ise seltsielus nii aktiivselt osalenud. Kunagi osalesin ja kui mul esimene laps sündis, siis me sõbrannaga asjatasime rahvusühingus, olen seda kirjeldanud ka "Minu Armeenias", seal sai igasugu nalja. Aga viimasel ajal ma aina mõtlen, et võtaks lapsed, läheks kirikusse, lihavõttepeole, jõulupeole, aga kunagi kahjuks ei jõua. Vanasti oli tavaline seal käia.

Meil hakkab küll aeg ja ruum otsa saama, aga tegelikult ilmus sul aasta alguses Bloomsbury kirjastuses ingliskeelne sissevaade Eesti läbi aegade parimaks albumiks valitud J.M.K.E plaadist "Külmale maale". Kuidas see võimalus sulle avanes ja kuidas see raamat valmis?

See juhtus nii, et pidasin ühel virtuaalkonverentsil ettekande oma uuringust Eesti naistest pungist. Ja seda sattus kuulama sarja 33 1/3 Europe toimetaja Fabian Holt. Nii ta siis kirjutas ja kutsus proposal'it esitama, mida ma ka tegin. Pool aastat ootasin retsensioone ja otsust ning kui need tulid positiivsed, siis juubeldasin – kuni mõistsin, et nüüd tuleb kirjutama hakata. Aga kirjutatud ma ta õnneks sain.

Mitu korda plaati läbi kuulama pidid?

Oh issand, ma ei julge spekuleeridagi. Aga kuulasin ma teda ikka jube palju. Ikka nii, et panin hommikul klappidesse käima, vaheldumisi Dead Kennedyse ja vahepeal Stranglersiga, ja niimoodi õhtuni välja. Julgen oletada, et see oli ikka kolmekohaline arv kuulamisi.

Miks sa ise tundsid, et selle albumiga tutvumine kuluks ära ka inimestel väljaspool Eestit?

Ma tegelikult kaalusin ka teisi plaate. Näiteks mõtlesin Zriamulile just tulenevalt oma sookogemusest ja sarnasest ajastust. Ja kuigi "Külmale maale" on mu absoluutne lemmikalbum 12. eluaastast saati, tundus see mulle liiga suur ja ambitsioonikas selleks, et mina, mingi tüdruk, võiksin suuta sellest kirjutada. Mitte et ma ei oleks tahtnud. Aga kui ma lõpuks otsustasin, et jah, ma julgen seda teha, siis sain ka aru, et olen seda raamatut eluaeg oma peas kirjutanud.

Kas oled tagasisidet ka saanud? Kas keegi on avastanud J.M.K.E või Eesti pungi või isegi Eesti muusika tänu sinu raamatule?

Ikka olen saanud. Kõige rohkem liigutasid mind muidugi eri kirjutamise faasis retsensioonid oma valdkonna spetsialistidelt, kus keegi ütles ka, et polnud varem seda plaati kuulnud, nüüd pani peale ja küll see on ikka hea. Aga veel toredam on see, et ma ise olen avastanud ühte koma teist, näiteks seda, et Kanadas olid Eesti päritolu punkarid juba 1980. aastatel. Üks neist teeb näiteks aastakümneid pungi podcasti "Equalizing Distort" – soovitan võimalikele huvilistele väga soojalt!

Ja millal Hundi järgmine album ilmub?

Seda ma ei tea, aga Hunt saab varsti 10-aastaseks, nii et siis kindlasti midagi tuleb. Mingeid jupikesi oleme kirjutanud, aga me ei ole neid väga arendanud, sest ka Hannaliisal on käed ja jalad tööd täis. Nii et võtame rahulikult, aga see "kümme" on silme ees ja läheneb hirmutava kiirusega.

Jääme ootama. Aitäh!

Aitäh.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.