Sul oli Draamateatris hiljuti esietendus. "Kõrvaltegelased" – ise kirjutasid, ise lavastasid. Kui erinev on see tunne, kui lavastus jõuab rahva ette esietendusel võrreldes sellega, kui raamat jõuab poelettidel rahva ette?

Jaa, seal on väga suur vahe. Raamatu puhul ei ole tegelikult erilist tunnet, kui see jõuab poodi. Isegi kui toimub raamatu esitlus, siis see ei ole hetk, mil raamat reaalselt poodi jõuab. Ja esitlus ise on pigem selline seltskondlik sündmus, kus inimesed ei ole veel raamatut lugenud. Seal puudub see hirm – kas neile meeldis, mida nad ütlevad. Teatris on see kõik kohe tunda: sa kuulad, mida saalist kostab – kas naerdakse, kas tekib ärev vaikus. Näitlejad tulevad pärast esimest vaatust ja ütlevad: "Oi, raske publik." See reaktsioon on kohe nähtav. Esietendus on närvesööv, samas kui raamatu esitlus on lihtsalt tore võimalus sõbrad kokku kutsuda.

Kuidas sul üldse õnnestub esietendust vaadata – kas sa keskendud etendusele endale või sellele, kuidas publik reageerib?

Ma ei ole tavaliselt esietendusel saalis. Esietendused on muidugi ka erinevad. On neid, kus ma olen ise lavastaja – nagu seekord. Siis on neid, kus ma olen autorina pidevalt proovides kohal olnud. Ja mõnikord ka selliseid, kus käin vaid esimeses proovis ja siis tulen lihtsalt esietendust vaatama. Sellisel juhul ei ole see side tüki endaga nii tugev. Aga kui ma olen proovides aktiivselt sees olnud, siis ma olen väga närvis ja eelistan esietendust mitte vaadata saalis. Olen seda juba nii palju proovis näinud, et pigem vaatan seda kuskilt laua tagant monitorilt või mujalt, kust võimalik.

"Kõrvaltegelased" on vist sulle väga kallis lavastus?

Muidugi on. See on ikkagi enda lavastus ja selles mõttes väga-väga kallis.

Kuidas need kõrvaltegelased peategelasteks said?

See mõte arenes kuidagi nii, et kõrvaltegelased tulevad ja nõuavad endale täieõigusliku tegelase staatust. Ja siis tuli hakata nuputama, millised kõrvaltegelased need võiksid olla. Nad pidid kindlasti olema mingist väga tuntud teosest – ei saa ju võtta midagi, mida ainult mina olen lugenud. Ja muidugi, Eesti kirjandus. Aga ega seal eriti palju variante ei ole  – Tammsaare või Luts. Lutsust olen ma juba kirjutanud, näiteks "Kevade" Köstri monoloogi, mille ka ise lavastasin Linnateatris, kus Peeter Tammearu mängis. Mingis mõttes see ongi ühe kõrvaltegelase lugu, kus Köster räägib oma saatuse ära.

Oled ju ka kirjutanud jutustuse "Kevade" koolipoiss Kärdast.

Jah, see oli novell, mis ilmus kunagi, samuti Lutsu teemadel. Nii et seekord võtsin pigem Tammsaare ette ja hakkasin mõtlema, kes võiksid olla sobivad kõrvaltegelased. Kaks naist, väikese vanusevahega... Nii need Kadri ja Tiiu tekkisidki.

Ma pean tunnistama, et Kadri ja Tiiu ei jäänud mulle "Tõest ja õigusest" meelde…

Mul on Tammsaare tegelastega üsna hea töömälu. Nii peategelased kui kõrvaltegelased on enam-vähem meeles, nii et selles osas probleemi ei olnud.

Kui olulised on üldse kõrvaltegelased sinu teostes?

Raamatutes mulle väga meeldivad kõrvaltegelased. Näidendites seevastu püüan neid pigem vältida. Mulle tundub, et näitlejale on tüütu tulla kodust välja ainult kümneks minutiks – eriti, kui see stseen on veel etenduse lõpus. Kui ta juba välja tuleb, võiks tal olla midagi teha terve tüki vältel. Et ta ei laiskleks kulisside taga, vaid oleks kogu aeg lavaliselt pinges. Kui roll on väike, siis võiks näitleja mängida mitut tegelast – see annab talle uue väljakutse. Aga raamatus sellist probleemi ei ole, seal võib tegelane tulla korraks ja kaduda. Jääda lihtsalt väikeseks värvilaiguks.

Kas sul on mõni kõrvaltegelane sinu enda teostest, kes sind "kummitab", et kirjuta mind lõpuni?

Õnneks ei ole. Ja ma ei usu, et Tammsaaretki need tegelased kummitasid. Tema tegi nii, nagu tahtis. Aga kui mõni tuleviku kirjanik leiab, et mõni mu kõrvaltegelane väärib edasiarendust, siis olgu peale.

Kui sa ise kirjutad näidendi ja tead kohe, et hakkad seda ka lavastama, kas kirjutamisprotsess käib siis kuidagi teistmoodi? Kas sa juba lavastad peas samal ajal, kui kirjutad?

Jah, tegelikult ta käibki alati natuke nii. Aga enamasti kirjutad ikkagi valmis, siis annad üle kellelegi teisele. Ma olen seda protsessi võrrelnud teatejooksuga – üks annab teatepulga edasi järgmisele ja iga lüli peab olema tugeval tasemel, muidu rekordit ei tule. Natuke on alati kahju, kui pead töö käest ära andma. Ja nüüd, kui olen järjest mitu asja ise lavastanud, siis muutub see aina raskemaks. Kuigi ma saan aru, et mõne suure saali lavastusega, kus on massistseenid ja pöördlava – sellega ma üksi hakkama ei saaks. Võib-olla. Samas, teise lavastaja vaatenurgast tuleb sageli mingeid uusi nüansse, mida ma ise ei oskaks välja mõelda.

Kui sinu näidendit lavastab keegi teine, aga sa oled proovides kaasas – kui kerge või raske on sul see "teatepulk" üle anda?

Mul on mõned kindlad lavastajad, kellega ma väga hästi klapin ja kes lubavad mul proovides sõna sekka öelda. Nad ei ürita tingimata tükki pahupidi pöörata, vaid püüavad edasi anda autori mõtet. See koostöö sujub siis hästi. Tuleb mõista, et näidend ise on natuke nagu poolfabrikaat – sa ei saa kogu mõtet teksti sisse kirjutada. Remargid ei loe. Neid tegelikult keegi ei arvesta.

Kui sa kirjutad lavastamiseks, kas paned remarke või väldid neid?

Olen õppinud neid mitte panema, aga vahel ikka midagi panen. Näiteks "Kõrvaltegelasi" kirjutades panin ka mõned. Aga ausalt öeldes – pole mõtet. See kõik sünnib proovides. Isegi kui kodus mõtled välja mingeid lahendusi, siis proovides tulevad tihti palju paremad mõtted spontaanselt. Varem välja mõeldud ideed lihtsalt ei tööta.

Kas siis võib öelda, et remargid on näitekirjanduses kaduv nähtus?

Nad on kasulikud, kui sa näidendit loed lihtsalt tekstina – siis aitavad paremini ette kujutada. Tuleb panna, et lugemine oleks arusaadavam, näiteks "naerab" või "tuleb vihaselt" ja nii edasi. Aga proovides neist kasu pole.

Kuidas sul muidu teatriga on? Sa oled öelnud, et kirjaniku elu on nagu keldris kangi tõstmine, aga teater on nagu kossutrenni minek.

Just! Väga erinevad maailmad. Mulle meeldib see, et ma pole palgaline teatritöötaja. Võin vajadusel proovist eemale hoida ja natuke pausi teha. Tegelikult oli see viimane poolaasta väga erakordne – kaks lavastust poole aasta jooksul! Mul pole sellist tempot varem olnud. Ja ma ju tegelikult ei käi "tööl" – nüüd pidin iga päev kell 11 kohal olema. See oli minu jaoks harjumatu.

Harjusid lõpuks ära?

Harjusin küll. Oli väga tore, inimesed olid toredad. Aga nüüd on näiteks väga tore siin sinuga lihtsalt kohtuda – ma ei pea proovi kiirustama. Saab rahulikult hommikuid nautida, teha pikemaid jalutuskäike koeraga, ei pea mõtlema, et pean õigeks ajaks kuhugi jõudma.

Tänavu täitub 25 aastat lavastuse "Papagoide päevad" lavalejõudmisest – see oli sinu esimene enda lavastatud näidend. Kas sul on kunagi olnud kiusatust lavastada ka kellegi teise kirjutatud näidendit?

Ei, seda tunnet ei ole olnud. Ma ei pea ennast päris lavastajaks – lavastaja ju võtab kellegi teise loo ja lisab sellele oma nägemuse. Mina lihtsalt viin lõpule selle, mille ma kirjutades algatasin.

Aga loed sa, mida sinu kohta kirjutatakse?

Ikka loen. Olen uudishimulik. Arvesse võtta on raskem. Töö on tehtud, enam midagi ei muuda. Aga vahel on hea kas või nuriseda, et no on alles loll, ei saa üldse aru (naerdes).

Aga üldiselt on inimesed olnud väga toetavad, eriti "Kõrvaltegelaste" puhul. Suust suhu on palju head öeldud, sotsiaalmeedias samuti. Arvustusi pole palju, aga tagasiside on olnud soe ja tänulik.

Sa oled kirjutanud lapsest saati. Kas oled kunagi mõelnud, et võiks ka mõnda muud tööd teha?

Mitte tõsiselt. Lavastamine ongi ainus asi, mis ei ole otseselt kirjutamisega seotud ja mida ma olen proovinud. Muidu on kirjutamine olnud mu töö ja leib – ja see on hästi toiminud.

Kas sulle meeldis juba lapsena lugeda?

Väga. Teisi ahvatlusi ju polnud. Lugesin palju ja valimatult kõike, mis kätte sattus. Astrid Lindgren, Tove Jansson – nende raamatud olid mul peas. Ja üsna varakult hakkasin ka täiskasvanute kirjandust lugema. Mäletan, kui käisin vanematega teatris vaatamas lavastust "Inimene ja inimene" – see oli "Tõe ja õiguse" viienda osa põhjal. Hakkasin mõtlema, et kes need tegelased on, mis enne juhtus, ja lugesin kogu "Tõe ja õiguse" läbi. Hiljem muidugi veel ja veel. 

Kas sa kirjutama hakkasid loogilise jätkuna lugemisele?

Võib-olla. Mulle lihtsalt meeldis lugusid välja mõelda. Väga mõjus oli näiteks Švejk – tahtsin kirjutada sama naljakaid jutte, kus mõni joodik komberdab ringi või juhtub midagi absurdselt totrat. Need lood ei jõudnud kuhugi, kirjutasin oma rõõmuks, nagu teised lapsed joonistasid oma rõõmuks pilte.

Kas sa mäletad oma esimest avaldatud lugu?

Algkoolis ilmus Pioneeris üks luuletus, mille õpetaja sinna saatis. Hiljem hakkasin kirjutama Pikris, kus oli koolinoorte huumorivõistlus. Sealt läks vaikselt edasi – iga aasta paar juttu sain sisse.

Kirjanikuks õppida ei saa, aga sa läksid Tartusse ajakirjandust õppima. Kui palju see aeg sind mõjutas?

See andis maailmavaate ja seltskonna. Kooli ajal olin pigem nohik, sedasorti laps, kes tegelikult tundis end palju paremini täiskasvanute seltskonnas. Omavanuste tegemised tundusid alati lõppevat millegi väga ohtlikuga. Olgu siis jalgpallimäng või paneelmajade vahel hulkumine. Mina tahtsin olla kodus, lugeda, käia teatris. Aga keskkoolis oli mul juba väga palju sõpru ja eriti tore oli ülikoolis. Kõik oma kursakaaslased ja vanemad kursused olid nii toredad inimesed, sain kohe aru, et olen õiges kohas. Aga jah, just see vaheetapp, tagantjärgi tundub, et oli tüütu. Ma pidin lihtsalt kuidagi üle elama selle ebamäärase teismeea.

Kas sa oled kunagi tõsiselt mõelnud ajakirjanikutööle?

Päris alguses küll. Tegelikult läksingi ju tööle Päevalehe kultuuritoimetusse ja tegin seal aeg-ajalt intervjuusid, kirjutasin näituste avamistest reportaaže, teatriarvustusi – kõike, mida kultuuritoimetaja tegema pidi. Aga üsna varsti õnnestus mul avada Päevalehes oma huumorinurk. Ja nii ma jäingi rohkem selle juurde – kultuuritoimetuse töö langes ära ja minust sai Päevalehe huumorikülgede tegija.

Seal kirjutad siiani. Need iganädalased kolumnid on väga mõnus lugemine.

Jah, kuni mind Päevalehest minema ei ole veel saadetud... (muigab)

Jaanuaris andsid intervjuu, kus ütlesid, et kui mõni poliitik ekraanile ilmub, paned teleka kinni. Aga kuidas sa siis end kursis hoiad, et need kolumnid ikka asjakohased oleksid?

Ma loen neid, kes oskavad objektiivselt kirjutada – poliitikaajakirjanikke või -vaatlejaid. Näiteks Ukraina sõja puhul ei jälgi ma otseselt ei Ukraina ega Venemaa kanaleid, aga loen, mida kirjutab Rainer Saks – tema analüüsidest saan piisavalt infot. Sama kehtib ka koduse poliitika kohta. Erakondade esimeeste jutt on ju sageli lihtsalt propaganda. Pole mõtet lugeda. Minu töö ongi asju läbi nalja peegeldada. Aga tegelikult loen suure huviga ka tõsiseid, hästi kirjutatud analüüse. Need aitavad mõista, mis toimub.

Sa jätad endast hästi muheda ja rahuliku mulje. Mis sind närvi ajab?

Vanusega vist muutudki rahulikumaks. Mis sa ikka vihastad – piinlik ju teise peale häält tõsta. Minu lähedased inimesed on toredad, nendega pole põhjust pahandada. Aga jah, eemalt mõni poliitik või võimumees võib küll korraks marru ajada. Siis rahuned maha – mis sa ikka teed, pole ju mõtet kodus niisama tõmmelda.

Mis sa arvad, milline peaks olema loomeinimese roll ühiskonnas praegu? Kirjaniku, näitleja …

See on hästi suur küsimus. Ja võib-olla polegi mõtet seda liiga palju mõtestada. Tee lihtsalt seda, mida oskad ja tahad teha. Ela elu, ära mõtle üle, mis on sinu "roll" maailma süsteemis. Ma ei püüa mingit suuremat rolli täita ega pürgi lõpliku tõeni. Elu on elamiseks – võimalikult mõnusalt, ja ilma teistele liiga tegemata.

Merle Karusoo käis hiljuti sinu hea sõbra Mart Juure saates "Kirjandusministri juures" ja ütles seal, et kõik on praegu liiga leige, ja isegi kui oleks millegi vastu mässata, siis ei oskakski. Kuidas sulle tundub?

Merle on ise ka ajaga leebemaks muutunud – väga soe ja tark inimene. Ma olen temaga koos mitu lavastust teinud ja kindlasti olen palju õppinud. Tema proovidest olen saanud oma lavastajakogemuse põhja. Aga jah, ta ise pole ka enam see range diktaator, kellena teda kunagi kirjeldati. Me kõik muutume, ja see pole halb.

Aga kas meil oleks üldse täna põhjust mässuks? Näiteks õpetajate streik – kolm päeva ja asi unustatud. 

Kui tõesti häda käes oleks, küllap inimesed oskaksid ka protestida. Aga ju see häda ei ole siis piisav. Revolutsiooniline situatsioon – nagu me koolis õppisime – tähendab midagi palju enamat. Me ei ela ju halvasti. Maailmas on tohutult inimesi, kellel on palju hullem. Me istume kohvikus, sööme saiavormi… Ei saa öelda, et me elame mingis suures viletsuses.

Sa oled öelnud, et loomingusse peab meie aeg sisse jääma – aknad peavad olema lahti. Kuidas sa seda meie praegust aega kirjeldaksid?

Ohtlik ja närviline. See on kindlasti kõige ettearvamatum aeg, mida mina oma elus kogenud olen. Laulva revolutsiooni ajal oli kogu aeg tunne, et läheb ainult paremaks. Vahepeal tundus isegi, et ajalugu ongi läbi – kõik on võimalik, võisid reisida, teha, mida tahtsid. Aga nüüd on maailmas kohad, kuhu ei lähe enam, ja inimesed, keda ei kohta. See on uus reaalsus.

Kui palju sa seda praegust aega oma loomingusse lased?

Päevalehe kolumnides on teda muidugi. Eriti pärast seda, kui sõda algas, ma tükk aega kirjutasin praktiliselt ainult sellist sõjahuumorit, võib-olla olingi selline rindehumorist. Me teame ju Teisest maailmasõjast, mis karikatuure ja mis humoreske kirjutati ühel pool rinnet ja milliseid teisel pool. Ühed mõnitasid Stalinit, teised Hitlerit ja ega mul olid ka tükk aega põhitegelasteks erinevad Vene riigijuhid ja venelased üldse ja nii edasi. Aga mingi hetk see sõda on kestnud ikkagi nii kaua, et sa ei saa ainult sellesse takerduda, et ka siin Eestis toimub igasugu asju ja sa pead ikkagi sellest kirjutama ja selle üle nalja viskama.

Kui palju ilukirjandus saab ja peab päevakajaline olema?

Ilukirjandusse seda ikkagi eriti ei jõua. See võtab palju rohkem aega. Ma arvan, et "Rahva oma kaitse" ja lehekolumni kirjutamine säästavad mind sellest, et mul ei teki üldse mingit soovi olla oma ilukirjanduslikus loomingus päevakajaline või poliitiline. Kõik need igapäevased mõtted ja tundmused saan välja elada kas raadios või ajalehes. Romaanides, novellides, näidendites tegelen ma hoopis teiste asjadega. 

Kas nobelisti Han Kangi kuulsa "Taimetoitlase" oled juba läbi lugenud?

Seda ma lugesin jah, sest see oli õhuke ja sellest räägiti palju. Aga mulle see eriti ei meeldinud.

Tõesti?

Alguses tundus paljutõotav, aga lõpuks muutus kuidagi liiga süngeks ja hüsteeriliseks. Seal kadus huumor täielikult ära, ja see on minu jaoks halb märk. Natuke nalja võiks ikka olla. Mul ongi raske suhestuda autoritega, kes on surmtõsised. Isegi kui kirjutad päevakajalistest asjadest, ei pea see olema masendav või liiga tõsine. Oluline on huumor ja tasakaal. Kui see kaduma läheb, muutub kõik igavaks.

Kust sinu raamatute tegelased tulevad? On see nii, et kui sa sõidad trammiga, siis teed samuti nagu lavaka tudengid, et valid ühe tegelase ja jälgid, mis ta teeb ja kuidas ta käitub? Või kust nad tulevad?

Ma ei tee nagu mingit enda arust mingit tohutut luuretööd või uurimistööd. Ega ma ei ole ju ka selline väga realistlik kirjanik. Kindlasti minu teostest ei saa pilti selle kohta, kuidas kalurid või kaevurid päriselt elavad. Minu lood on ju valdavalt sellised muinasjutud. Nad põhinevad tihti mingil folklooril, mingil müüdil. Seal seda argitäpsust nagu ei peagi väga ajama nii väga. Tihtipeale piisab fantaasiast. Ja tihtipeale aitab justnimelt lugemus. Mitmed teosed põhinevad ju mingil varem ilmunud teostel või varem ilmunud müütidel ja kui sa neid tunned, siis sa saad neid edasi arendada.

Kas eesti raamatu aasta mõjutab sinu elu palju? 

Tegelikult mitte. Sellel aastal on olnud vähem kohtumisi, kuna ma olin lavastamisega seotud. Proovid on hommikupoolikul, samal ajal, kui tavaliselt oleksid kohtumised. Tavalistel aastatel on mul igal nädalal kohtumisi üle Eesti, sageli ka Lõuna-Eestis ja saartel. Mais on aga tulemas mõned kohtumised, näiteks Tartumaal ja Tallinnas.

Kas Eesti inimesed on head lugejad? Kas lugejatega kohtumistel küsitakse sinult asjalikke küsimusi?

Täiskasvanutega kohtumisi on vähem. Täiskasvanud ei viitsi tihti enam peale tööpäeva kirjandusõhtule tulla. Kui tulevad, siis pensionärid, kellel õhtul muud tarka teha ei ole. Kogunevad siis vallamajja. Aga enamasti on need kohtumised ikkagi koolide ja lastega. Kuigi minu jaoks on see hästi oluline osa kirjanikuks olemisest – käia lugejatega kohtumas ja hoida nendega sidet. See annab kinnitust, et mu töö on kellelegi mõjunud. Kui mõni laps toob joonistuse või küsib midagi, siis on selge, et raamat on talle korda läinud. 

Kui lihtne on sul oma töid lõpetada? Kas pigem mudid teksti aina ringi või oled rohkem selline, et kui asi valmis, siis on valmis?

Ma ei ole perfektsionist. Kui tunnen, et asi on valmis, siis lasen selle minna. Muidugi on väikesed parandused, aga üldiselt ei viitsi ma lõputult parandada. Mul on rohkem selline lähenemine, et ma saan valmis ja siis saadan selle ära. Ei ole vaja, et kõik oleks liiga täiuslik.

Kas ja kui tihti sinu elus esineb olukorda, et mitte midagi ei oska paberile panna? Aju on täiesti tühi. 

Mitte liiga tihti. Kui ei tule, siis ei tule. Ega ilukirjandust ju ei pea kirjutama. Tasub kirjutada ainult siis, kui tõesti tuleb niisugune idee, millest enam ei pääse. Aga ei maksa ju üle ka toota. Kolumni jaoks on aga küll aeg-ajalt nii, et ma veel sama päeva hommikul, kui ma ära pean saatma, ei tea, millest kirjutada. 

Mis siis saab? 

Eks ma siis sirvin internetilehekülgi, sest eks see tekst peaks olema ikka päevakajaline. Vaatan, mis on õhus, äkki miski asi haagib. Ja alati on lõpuks haakinud ka. Kirjutamata pole jäänud.

Nüüd, kui lavastus elab oma elu ja teatritöö on hetkeks läbi, kuidas on kirjutamistöödega? 

Mul on üks jutukogu valmimas ja see ilmub sügisel. Eks ma tegelen veel teiste projektidega, aga nende osas jään praegu veel salapäraseks.

Sina oled paljudest teistest kirjanikest näidendeid kirjutanud, küll Undist, küll Tammsaarest. Kui sinust kirjutataks näidend, siis milline see olla võiks?

See on juba… Ma ei tea. Võiks koer ka rohkem tegevuses olla. Robin võiks kindlasti seal olemas olla. Ma võiks Robiniga juttu ajada.

Olekski mees ja koer?

Näiteks. Ilus. Koer-näitleja võiks rääkida. Nagu kunagi oli Vanemuises – "Pettson ja Findus", kus vanamees ajas kassiga juttu. Midagi sellist. Kivirähk ja Robin. See oleks väga tore. 

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.