Värskelt on raamatupoodidesse jõudnud sinu uus muinasjuturaamat "Saja õhtu lood". Täielikult su enda kirjutatud teost ei ole vist päris pikka aega ilmunud?

Jah, viimane ilmus kümme aastat tagasi 2015. aastal, see oli luuleraamat "Kohtumine tervisega".

Aga miks see pikk paus sisse jäi?

Ma ei teagi, pole ennast võib-olla ka tagant sundinud, aga muinasjutud kogunesid ja kuskil viimase aasta jooksul võtsin end kätte ja kirjutasin raamatu valmis.

Kaks viimast muusikaalbumit, "Sünnipäev" ja "Uni", on minu hinnangul samuti kirjandusteosed.

Aga milline sinu kirjutamisprotsess on? Kui ma loen sinu "Saja õhtu lugusid", siis ma tahaks uskuda, et need sündisid puhanguga ja kiirelt. Või tuli ikkagi ka pastakast imeda?

Tuleb lihtsalt alustada kirjutamist, kui just ei ole mõnd ideed kohe kuskilt võtta, aga üldjuhul lihtsalt hakkad kuskilt pihta ja vaatad, kuhu välja jõuad. 

Sa ise nimetad neid muinasjuttudeks, aga kui palju sa sinna puhtakujulist muinasjutulikkust sisse panid? Oli see üldse eesmärk?

Otseselt mitte. Mulle lihtsalt tundus, et muinaslood või muinasjutud on kõige õigem ühisnimetaja, millega seda eklektilist tervikut kokku võtta, sest päris jutukogu ta ei ole.

Muinasjutud tundus ka seepärast õige, et seal on päris palju loomtegelasi ning need loomad käituvad meie mõistes nagu inimesed. Ja inimesed käituvad igatmoodi.

Aga on sul muinasjuttudega endal mingi tugevam side?

Ma ise teadlikult ei tea, et oleks kuidagi mingisugune oluliselt tugevam side. Võib-olla on lapsepõlves loetud "Saja rahva lood" ja muud muinasjuturaamatud jätnud sisemistesse hingesfääridesse teatud muinasfooni ning olen siiani selle mõjuväljas.

Nüüd on siis luuletustest veidi pikemad tekstid ka kaante vahele pandud, mille peale võib ju kohe ka küsida, et millal ilmub sinu debüütromaan?

(naerdes) Seda ma ei tea. Pigem jääks selle küsimuse juures tagasihoidlikuks, romaan ma ei plaani praegu kirjutada.

Nii palju võin öelda, et töös on luulekogu, mis võiks ilmuda järgmisel aastal. Samuti on mul Minu-sarjas loomisel raamat "Minu Türi". Nii et tegelen vist mingil moel ka tagasi vaatamisega.

Rääkisid, et need muinasjutud kogunesid ja paned praegu luulekogu kokku. Kas võib öelda, et sinu loominguline sahtel, olgu see siis allegoorne või isegi füüsiline sahtel, on tekstidest pungil?

Ei, pungil ta ei ole, mulle tundub et olen pigem üsna rahulik looja. Avaldamata kuhjad puuduvad. Mõnikord ma leian küll midagi sellist, mille peale üllatun, siis saab üht-teist kasutada või siis neist midagi edasi arendada.

Kui sa kirjutama hakkad, kas sinu kirjutamisprotsess selline klassikaline ja mõneti romantiseeritud pilt, mida me ette kujutame kirjanikust: ärkad hommikul üles, istud kirjutuslaua taha ja hakkad kirjutama?

(naerdes) Ma tegelikult igatsen sellist varianti. Sellesse on juba justkui sisse arvestatud suurepärane tulemus, kui sa niimoodi alustad. Minul päris nii ei ole, ma lihtsalt leian mingid hetked ja siis tegelen. Aga hommikul meeldib mulle seda kõige rohkem teha. Või siis peale lõunauinakut..

Uinaku tegemine on sinu jaoks oluline?

Kui on võimalik, siis võiks teha küll. See teeb päeva pooleks ja elu poole pikemaks.

Oleme praegu rääkinud rohkem kirjandusest, aga kumb sul kirjutamise mõttes lihtsama vaevaga tuleb, kas muusika või tekstid? Või on need nii seotud sinu jaoks, et ei saagi üht teisest väga eristada.

Viimasel ajal tulevad teksrid lihtsamini, seda kinnitab juba ka see, et värskelt ilmus raamat.

Uue muinasjuturaamatu juures tuleb kindlasti esile tõsta ka toimetaja ja koostaja Jan Kausi rolli terviku kokkupanemisel. Kui ta mulle esimest korda käsikirja mustandi saatis, oli see nii kenasti kokku pannud, et ma sain veelkord nende lugude kirjutamise mõttekusele kinnitust. 

Sa siis varem kahtlesid oma tekstide mõttekuses?

Kui endale kirjutad ja on lõbus, siis on juba tegelikult hästi. Märt Avandi oli see, kellele ma peale oma elukaaslase neid tekste julgesin näidata ja tema soovitas, et võiksime koos muinasjututuuri teha. Nii et olen sõprade ja lähedaste toel julgust juurde saanud.

Märt on sisse lugenud ka täismahus audioraamatu mis annab lugudele uue mõõtme.

Nüüd on raamat väljas. Kas see uue raamatu või ka albumi ilmumine on sinu jaoks elevust tekitav aeg?

Hetkel on kõik veel alguses. Mul on olnud üks raamatuesitlus Tartus, mis läks väga kenasti, Tallinna esitlus on alles tulemas. Raamat ei ole veel iga lugejani jõudnud. Muuseas, tegu on ka väga ilusa raamatuga, kunstnik ja graafiline disainer Asko Künnap on loonud kunstiteose.

Rääkisid enda tagasihoidlikusest, aga sa oled tegelikult suurema osa elust tegutsenud muusiku ja kirjanikuna, ent kui edevaks inimeseks sa end pead?

Ma arvan, et ma olen edev, aga tagasihoidlik.

Tinglikult kohtume sinuga selle värske raamatu ajel, aga tegelikult oled sa ka juubeli veerel, juuni keskpaigas saad 50-aastaseks. Kas see on sinu jaoks oluline verstapost?

Ma vist valetaks, kui ütleksin, et ei ole oluline, sest see numbrisüsteem, mis meile on välja mõeldud, kummitab meid ikka. Kas sa oled 40-aastane või 50-aastane, selle peale me teame kohe, kes sa oled. Kui palju sul ees või seljataga on. 

Aga ei, ma olen selle viiekümnega rahu teinud. 

Kas see rahu tegemise protsess oli valulik?

Ei, valulik ei olnud, pigem tundus, et kui 50 ette lööb, tulekski midagi erilist teha. Välja anda üks varasematest mahukam raamat. Aasta lõpus on plaan avaldada ka terviseteemaline muusikaalbum, millest pool on juba salvestatud. Seega otsustasin, et vooderdan selle juubeliaasta loomingusamblaga ära.

Oled sa nüüd siis ise hakanud mõtlema ka, mida kõike enam ära teha ei jõua või mida vastupidi peaks nüüd kohe tegema hakkama?

Mul ei ole selliseid suuri loominguliseid eesmärke, mille puhul ma mõtleks, et mida ma ära teha ei jõua. Võtan asju üsna vaikselt ja teen nii palju, kui jõuan. Kiirustamise kihk puudub, lasen elul olla.

Kohtume sinuga praegu Nõmmel, kus sa ka ise elad. Minu jaoks on Nõmmele tulemine alati veidi nagu maale sõitmine. Kas sinu jaoks on vastupidi, et Tallinnasse sõitmine on nagu linna minek?

Ei, pigem ei ole, selle väikese vahemaaga harjub kiiresti ära. Mugavad rongid sõidavad. Nõmme on ikkagi Tallinnas ja väga käe-jala juures. Veerand tundi ja oled kohal.

Samas on mul alati ettekujutus, et Nõmmel elavad inimesed kuidagi rahulikumalt kui ülejäänud Tallinnas. Mis sa ise ütled, kui kiire või tasane sinu elu praegu on?

Jah, selles mõttes ma võrdlen Nõmmet küll oma päris kodulinna Türiga, võib öelda küll, et on rahulik elu. Siin on selline metslinn, võib isegi öelda, et su elupaik ongi tegelikult metsas, majad on ehitatud metsa, sest siin on ka sellised head reeglid, et puid ei tohi meelevaldselt aedadest maha võtta, seda ei saa niisama teha, vaid peab luba taotlema.

Tänu sellele on ilmselt ka seal muinasjuturaamatus palju tegevust just metsas. Mul on aias 40 puud ja elame sama katuse all oravatega.

Aga küsin sama asja veidi teistpidi: kui palju on sul vaja praegu sahmida ja toimetada, et leib lauale tuua? Pead ikka pulmades ja matustel esinemas käima?

Ikka tuleb esinemas käia ja kui kutsutakse, siis ma võtan need enamasti heal meelel ka vastu. Päris kõikjale ei torma, aga üldiselt ikka käin ja esinen.

Nii suurt vabadust mul ei ole, et ma saan päris hommikust õhtuni niisama olla, tuleb ikkagi tegeleda ka raha teenimisega, aga meetod on enamasti meeldiv.

Oled sa kunagi üldse midagi ainult raha pärast teinud? Või siis, kui raha peale ei peaks mõtlema, kas jätaksid midagi tegemata?

Mul on vist läinud selle mõttes hästi, et ma ei ole pidanud kunagi midagi ainult raha pärast tegema, või siis vähemalt niiviisi, et pärast halb maik suhu jääks. Kõik on olnud huvitav.

Sa oled end alati uhkusega türilaseks pidanud. Millist elu praegu Türil elatakse? On Türil praegu head ajad?

Jah, võib öelda küll, et nii Türil kui ka Järvamaal laiemalt on head ajad. Inimesed toimetavad.

Mingit ääremaastumist sa seal kandis ei näe? Kuidas sellega lood on?

Ei, ei näe. Minu arust pigem kolitakse Järvamaale tagasi. Ühendus on selle kandiga hea. Tallinnast Paidesse sõidab mööda maanteed tunnikese, Türile saab mugavalt ka rongiga.

Sa elad praegu ikkagi ka Tallinnas, täitsa täiskohaga Türil ei tahaks ikkagi elada?

Mu elu on jaotunud Nõmme ja Türi vahel. Olen Türil elanud täiskohaga ja võin seda teha ka tulevikus. 

Kui aktiivselt sa ise Türi kohalikus elus kaasa lööd? Kas üritad kuidagi ka sealsel kultuurielul mingit särtsu sees hoida?

Sealsel kultuurielul on särts juba sees, mina ei pea seal oma entusiasmiga kaasa aitama. Elan Türi tegemistele kaasa. Juulikuus tuleb mul neli juubelikontserti, neist üks toimub ka Türil, seega ikka astun kodukohast ka läbi. Ja järgmisel aastal on suured pidustused, Türi saab 100.

Kas sul on kodukohas palju fänne?

Ma ei oska seda öelda, pigem on kodukohas tuttavaid ja sõpru. Akna taga ma plakatitega fännihorde ei ole kohanud. Aga ega neid ei ole siin Nõmmel ka. (naerdes)

Jõudsid ise juba ette, aga tahtsingi küsida, et kas kunagi on siis fännide hordid sind jälitanud?

Ei ole, aga eks vahel ikka mõni inimene tänaval mööda minnes ütleb paar head sõna, selle üle on ikka hea meel ja sellest ka täiesti piisab.

Sinu loomingu kandev telg on ikkagi üldjuhul olnud huumor. Kas see tuleb kuidagi iseenesest sinu tekstidesse sisse? Üritad ise küll tõsiselt kirjutada, aga tuleb ikka mingi vimka ka?

Huumoriga on nii ja naa. Vahel on see mind pisut häirinud, kui mind humoristiks peetakse, tahan vist tõsiseltvõetavam välja paista. Olen pigem päri Jan Kausi öelduga, et mu loomingus paistab välja helge morbiidsus, nii et läbi loodu olen pigem tõsiseid asju absurdi toel kergemaks teinud.

Aga päris tõsiseid tekste kujutad ennast ette praegu kirjutamas?

Tõsiseid tekste on mul varasemast ajast päris palju, aga need ei paista võib-olla nii palju välja. Minu järgmine luulekogu ei ole ka kindlasti kuidagi nalja poole püüdlev.

Teisalt jällegi, vahel on tore teha ka rõõmsaid lasteluuletusi, praegu ilmuski sellisel tandemil nagu Alar Pikkorainen, Aapo Ilves, Contra ja Jaan Pehk juba viies lasteluuleraamat sarjast Isa sokk. Seekord siis "Isa sokk on tuulelohe". Mõnus loominguline ja mänguline projekt. 

Seda "Isa soki" sarja olete tõesti päris pikalt teinud, aga väga aktiivselt te sellega ilmselt kogu aeg ei tegele?

Ei, see on lihtsalt selline tore asi. Sõbrad saavad kokku ja kirjutavad lastele luuletusi.

Meil on praegu ikkagi Eesti raamatu aasta, oled sa ise ka seda tähistanud kuidagi?

Eesti raamatu aasta puhul kirjutasin laulu Hando Runneli tekstile "Kiri algab kirikust". Esitlesin seda raamatu-aasta avamisel. Ehk siis Eesti Raamat 500, Jaan Pehk 50. Kõik loksub kuidagi ühte jälge.

Tõesti, sinu juubelist juba rääkisime, aga siin Eesti raamatu ümmarguse sünnipäeva puhul võiks ju natukene ka laiemalt rääkida. Kuidas meil praegu Eestis kirjandusega lood on?

Ma arvan, et meil on kirjandusega lood hästi. Järjest tuleb tugevaid teoseid, kevadise ärkamise tuules ärkavad tugevad kirjandusfestivalid. Meil käivad külas maailmakuulsad kirjanikud, Eesti kirjanikud käivad ka välismaal. Kirjutatakse olulistest asjadest. Ka ägedaid noortefilme on välja tulnud.

Oleme rääkinud praegu põhiliselt kirjandusest, aga tegelikult paljud teavad sind hoopis rohkem muusikuna. Erinevaid projekte on sul elu jooksul päris palju olnud, aga kui paljud nendest projektidest ja bändidest praegu aktiivselt tegutsevad? Pead sa järge?

Jaan Pehk ehk Orelipoiss on hetkel päris aktiivne. (naerdes)

Aga ansambliga Puhkuseloomad salvestame teist albumit. Helilooja selles kollektiivis on kitarrist Paul Daniel ja tekstid on kirjutanud poeet Kruusa Kalju. Esimene plaat ilmus kolm aastat tagasi ja nüüd on käsil teine. Võib öelda, et see on Eesti kirjanduse salvestamine muusikasse..

On sul mõni selline bänd ka, mille lahkuminekust on kahju? Ma ei tea, tahaksid näiteks, et tuuritaksite Claire's Birthday'ga siiamaani mööda Eestit ja välismaad.

Ma ei usu, et me siiamaani tuuritaksime. Eks me oleme vahepeal tähtpäevadeks jälle kokku tulnud, sellised üle kümne aasta tagused kokkutulekud on väga lõbusad. Aga muidu ajab igaüks omi asju.

Küll aga te jõudsite looga "Eighties Coming Back" isegi Eurovisioonil käia. Mida sa sellest Eurovisiooni kogemusest mäletad?

Mida ma sellest mäletan... Eks see oli üks liiga lõbus ja sürreaalne nädal, mida ei oska tegelikult isegi väga mingiks kogemuseks pidada. Ma ei pidanud seal väga muud tegema kui kolm minutit kitarrimängu imiteerima.

Aga kui keegi pakuks, kas siis läheksid teist korda veel?

Ei, esinejana ei sooviks, aga mõne loo kaasautorina lihtsalt kaasas tiksuda, miks mitte. 

Jälgid sa ise üldse seda, mis Eurovisioonil toimub? Pakub see sulle muusikaliselt üldse huvi?

Olen silma peal hoidnud Eesti Laulu finaalil ja Eurovisiooni lõppvõistlusel. Aga ma ei vaata Eurovisiooni kuidagi...

Põlgusega?

Ei, ma ei põlga Eurovisiooni. Selle võid nüüd pealkirja panna: Jaan Pehk ei põlga Eurovisiooni. (naerdes)

Väga hea, Eurovisiooni sa ei põlga, aga mida sa muidu igapäevaselt kuulad? Mis sind muusikas kõige enam kõnetab?

Kuulan järjest vähem muusikat. Kui ma olen kodus, siis mulle meeldib olla vaikuses, meeleldi ma ei kuulagi siis mitte midagi.

Üks asi on see, mida sa praegu kuulad või ei kuula, aga kui me nüüd sinu muusika teekonnale tagasi vaatame, siis kes on olnud sinu suurimad muusikalised eeskujud?

Kui ma olin väike poiss, siis mu seitse aastat vanem õde tõi koju kassettidele salvestatud muusikat. Queeni "A Night At The Opera" ja Pink Floydi "The Wall".

Muidugi, ega ma ei saanud midagi sellest aru, mis seal lauldi, aga ma kuulasin seda muusikat ja see võlus mind. Nende albumite muusika jäi mu sisse keerlema.

Sa oled teinud muusikuna nii alternatiivsemaid projekte kui ka laiematele massidele mõeldud muusikat, võtame kasvõi Kõrsikud. Oled sa kunagi tundud, et mingi asi läheb sinu enda jaoks liiga popiks ära? Või see kommertslikuse küsimus pole su jaoks kunagi probleem olnud?

Kommertslikkus ei ole probleem olnud, siin on küsimus, et millal see kommertslikkus siis hakkab? Eks vahel ole olnud, et kui esinemisi liiga palju on, siis on hetki, kus tahaks puhkust.

Kõrsikutega teil vist mingi hetk vist läks ikka päris tihedaks?

Jah, võib öelda küll, et esimesed paar kolm aastat oli Kõrsikutega üsna intensiivne ringisõitmine. Meil oli isegi selline oma Kõrsikute buss, millega me ringi kihutasime nagu naksitrallid: tehnika peale, tehnika maha, la-la-la, tehnika uuesti peale, sõidame minema, järgmine koht ja sama ring jälle…

Enam nii tihedalt ei tahaks?

Ei, enam ei jaksaks ka. Meil on praegu rahulik aeg, kui näeme siis rõõmustame ja meenutame möödunut.

Sul on ikkagi vaja seda jõudehetke vahepeal, et laadida?

Just, täpselt.

Sinu kui muusiku tuntuse haripunktiks võib kindlasti pidada ka lugu "See alles jääb". Kas sa oskasid toona arvata, et sellest loost saab selline fenomen?

Ei, ma ei osanud seda arvata. 2009. aasta novembri kutsus Ove Musting mind oma kooli lõputöö filmi "Kallis sõber, sind austan" mängima, filmivõtted olid tema vanematekodu lähistel Põlvamaal ja ühel hetkel oli mureks, et filmile on vaja ka muusikat. Ma lasin Ovele ühe loo, mille ma olin kodus teinud, see sobis filmi lõpulooks. Vaiko Eplik tegi sinna lõppu veel ka keelpilliseaded ja nii see lugu sündiski.

Ma arvan, et selle loo populaarsusel puhul on oluline ka muusikavideo, mis seal Põlvamaa metsade vahel tehtud on.

Oled sa ise sellest loost juba veidi väsinud ka? Ma arvan, et sa pead seda esitama kõikidel kontsertidel? Või kui inimesed tahavad midagi kuulda, siis sa rõõmuga esitad seda neile?

(naerdes) Selle lauluga on õnneks läinud niimoodi, et ma ise arvan samuti, et tegu on hea looga. Seega mul ei ole probleemi selle esitamisega. Tore on see, et loost on tehtud ka palju erinevaid töötlusi ja uusversioone.

Mainisid juba mõne sõnaga ka seda lühifilmi, kus sa mängisid, hiljuti astusid sa tegelikult üles ka Melchiori filmis. Kas sa tahaksid näitlemisega rohkem tegeleda?

On kaks põhilist tegelast, keda on mind nii filmidesse kui ka teatrilavale mängima kutsutud: kas jumal või politseinik. Noh, Melchioris mängisin munka, aga enam-vähem nii on läinud.

Olen läinud filmidesse, kuhu mind on kutsutud. Ise kuskile kibelenud pole. 

Kui muusika juurde tagasi läheme, siis sa oled koos Vaiku Eplikuga palju asju teinud. Kas te praegu jõuate ka koos stuudiosse ja teete ühiselt muusikat?

Teeme ikka koos, Vaiko aitab mind järgmise plaadi juures, mis loodetavasti sügisel ilmub. Koos arutame, kuidas mingit lugu võiks salvestada ja mis seal juures võiks olla. 

Ta mängis ka näiteks minu viimase singli "Raskekujuline tuberkuloos" juures mitmed pillid sisse.

Samas teie ühise bändi Koer uut albumit te veel mõni aastat tagasi lubasite, nüüd aga pole sellest enam midagi kuulda. Kas ja millal see nüüd lõpuks ilmavalgust näeb?

See näeb kindlasti ilmavalgust. Ütleme niimoodi, et varsti kuulete Koerast ka.

Kas see sügisel ilmuv album tuleb sul nüüd Orelipoisi nime alt?

Vaatame, võib olla tuleb Jaan Pehk korraks kapist välja.

Kui erinevad muusikud on üldse Jaan Pehk ja Orelipoiss? Oled sa kuidagi täpselt piiritlenud, millist muusikat sa Orelipoisi nime all välja annad?

Ei ole piiritlenud, kui ausalt öelda, siis need on üks ja sama inimene. Kui keegi vahel küsib, et mida kontserdiplakati peale kirjutada, siis ma annan vabad käed.

Aga mida seal uuel plaadil kuulda saab?

Seal on tervise-teemalisi lugusid ja muud ka. Asi on töös, vaatame mis tulevik toob.

Miks tervise-teemaline? Juubeli puhul hakkad ise ka rohkem tervise peale mõtlema? 

Eks ma olen tervise peale koguaeg mõelnud, aga üks asi on mõtlemine, teine asi on tegutsemine. 

On Orelipoisi projekt ka aja jooksul muutunud? Vaatad täna näiteks oma esimest albumit "Üheksakümmendüheksa" ja mõtled, et seda enam ikka nii ei teeks?

Mul seda probleemi enda loominguga pigem ei ole. Album on ikkagi mingi ühe ajaperioodi jäädvustus. Esimese Orelipoisi plaadi lood olid mitme aasta jooksul tasapisi kogunenud ja valminud. Ma tegelikult kuulasin selle plaadi just selle aasta alguses üle ja avastasin sealt mitu huvitavat lugu, mida ma pole ammu esitanud.

Avastasid, et oled nii head lood kirjutanud?

Avastasin jah, et kas ma tõesti olin nii andekas. (naerdes)

Juuni alguses mõtlevad kõik ka juba algava suve peale. Milline suvi sul tuleb?

Suvi algab juubeliga ja jätkub esinemistega.

Muuhulgas kutsud sa muidugi kõiki ka enda sünnipäevale. Mida seal inimestele pakud?

Parimaid külgi endast.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.