Aeg on siis jõudnud lõpuks sinnamaale, et Maarjamaa kõige parem trummi-bassi, jungle'i või breakbeat'artist (oleneb, kust otsast ja mis ajal vaadata) Lu:k on Memme Vaeva vahendusel jõudnud oma esimese pika vinüüliväljaandeni. Kuna Lu:ki kassette ja CD'sid tuleb tänapäeval otsida tikutulega maa alt ja maa pealt, siis on tagumine aeg, et Lu:ki muusika üldse taas avalikkusele kättesaadavaks teha. Vahepeal on tulnud peale hulk noori ja möödunud paar kümnendit, aga Lu:ki kullaproov tundub ajale vastu pidavat.

Bändi omaaegne juhtfiguur Virko Veskoja on mõõdetud mees, kelle rahulik olek on aina nõudlikumaks muutuva telefoniga teravas vastuolus. "Ütle, ega sa ei saa meile musta materjali sellest "Rannapiigadest" kokku panna kolmapäevaks?", kostab torust. Paus. Lahendus tuleb. Kuni järgmise kõneni.

"Ma ei ole muusik", täpsustab Virko meie vestluse lõpus. "Ma ei taha ennast üldse sildistada. Ma väljendan end nende asjade kaudu, mis õige tundub. Lu:k on olnud lihtsalt minu väljendusviis ja tol etapil väljendasin end niimoodi, võib-olla teen veel."

Millega sa siis üldse praegu tegeled?

Videoasjadega. See mul eluaeg nagu hobi olnud. Alustasin kaheksakümnendate lõpus 8mm kaameraga. Siis tulid VHS-kaamerad, ja umbes aastast 1997 sain oma esimese kliendi, kes oli nõus maksma. Hakkasin filmima, hiljem, kui arvutid tulid, ka monteerima. Ka Lu:ki asju sai päris palju filmitud tol ajal, ka pidusid, Tartus Illusioonis, Roheline salong Pärnus.

Ja kuskil on need materjalid sul alles? Peaks avalikustama...

Jaa, aga mul pole lihtsalt olnud aega sellega tegelda. Kellegi polnud ju toona tehnikat. Siis ei tajunud selle väärtust. Aga eks nende pidudega sel ajal oli muidugi nii, et lõpuks olid kõik nii täis. Kindel värk, sai ikka alkoholi mõnuga tarbitud.

Kust Lu:k siis üldse peale hakkas ja kust tekkis huvi sellise stiili vastu?

Me oleme vist enam-vähem ühevanused, ma olen 48. 1980-ndate lõpus saime vanematega minna Soome, kust ma mangusin endale duubelmaki, millel oleks peal ka FM raadio. Sain hakata kuulama Soome raadiot. Alguses oli mul põhiline hip-hop, 1989 või nii. Enne seda olin hevimees, aga ainult sel põhjusel, et kõik olid. W.A.S.P. ja sellised asjad.

Makiga hakkasin kuulama ja salvestama. Iga päev, nonstop, igasuguseid saateid. Hip-hop, techno, house. Breakbeat alles hakkas sündima ja mõnes saates hakati laskma juppe, et mis Londonis toimub. Reivikultuur. Spetssaated, eriti öösiti.

See oli midagi täiesti uut ju sel ajal.

Täielikult. Hullumeelsus.

Kas üleminek uuele stiilile tuli sulle loomulikult, sest breakbeat põhinebki ju kiirendatud hip-hop'il või samadel sämplitel, aga teise kiirusega?

Tegelikult päris esimene klõps käis mul läbi juba kaheksakümnendate alguses. Mäletan, et kuulasin telekast mingeid rokklugusid Soome televisioonist. Ja mõtlesin alati, et miks nad pagan seal peale laulavad ja milleks veel see kitarr. Trummid ja taustad on väga ägedad. Aga mis see laps siis ikka mõelda võis, ole parem vait.

Ja kui hakkas hip-hop tulema, siis salvestasin nii palju kui võimalik, kuigi raha väga ei olnud alguses ega kassette, lindistasin mingitele vene kassettidele ja mis kätte sain.

Kas hip-hop'i puhul oli ka tunne, et võiks vähem räppida?

Pigem keskendusime ikkagi rütmidele ja ega me seal ju väga aru ei saanud, mida peale räägiti. Siiani kuulan hip-hop'i päris palju, aga ka pigem seda, kuidas on lahendatud taustad ja rütmid. Ja ka bass, mida ma alguses ei osanud üldse tähele panna.

Siis tulid vaikselt techno ja breakbeat. Tallinnas olid ka turud, kus sai osta ise salvestatud ja põlve otsas tehtud kassette. Sain ühe müüja ja salvestajaga kontakti ja läksin talle koju külla, kus oli hulk makke ja lindistamine käis. Tema tegi sellega äri. Mul on need kassetid siiani alles.

Mõni nimetused ka täpsemalt meeles?

"James Brown is Dead" ja sellised asjad. Sunscreem – see oli juba breakbeat'idega ja sellise mõnusa vokaaliga.

See oli üks liin, kust hakkas muusikat tulema, aga mahlasemat asja tuli ikkagi Radiomafiast. Vahel oli mõni erisaade Londoni piraatjaamadest. Kord lasi saatejuht lihtsalt augutäiteks pool minutit saate lõppu mingit breakbeat'i ja siis mäletan küll, et mõtlesin, kuidas selline muusika pole üldse võimalik. Elamus! (Lugu oli Xenophobia "Rush in the House" – T.P.). Defitsiit oli nii suur. Siis tekkis selline nälg. Kogu aeg öösel kuulasin, õnneks vanemad olid arusaajad ja ehk natuke muretsesid, aga ei pahandanud ja ma läksin ikka hommikul kooli ka.

Siis hakkas vaikselt imbuma... The Prodigy (esimene pikk plaat 1992 – T.P.), kes pani ka alguses korralikult breakbeat'i, mis hiljem kadus täielikult. Raadio 2 tekkis (1993 – T.P.), Saaremets ja esimesed saated. 1991 läksin keskkooli Kopli Kunstikooli, kus mu ajalooõpetaja oli Tõnu Pedaru. Keskkoolist leidsin endale ka mõttekaaslased. Sain tuttavaks Indrek Tammega ja Tõnis Valguga, kellega olime ka varem algkoolis koos olnud, aga mitte suhelnud. Mõtlesime, et hakkame bändi tegema: mina olin trummar, Indrek räppis ja Tõnis oli ainus, kes muusikast midagi jagas, tema mängis bassi või kitarri. Ma nakatasin Tõnise ja Indreku, kes olid mõlemad hevimehed, oma muusikaga.

Bänditegemisega paralleelselt hakkas Tõnis ise mingit arvutit ehitama, jootis helikaardi. Tal oli roheline kuvar ja Extreme Tracker või mingi selline tarkvara ja me hakkasime öösiti muusikat tegema. Öö otsa vaatad mingit rohelist ekraani ja hommikul otse kooli.

Ma ei teagi, kas need päris vanad lood on alles, aga asjaks läks siis, kui me lõpetasime keskkooli ja eks vist Indreku õppelaenuga saime juba osta mingeid asju juurde. Tõnis ehitas juba 386 arvuti, 1994. aasta juulis kolisime tehnikaga minu magamistuppa ja hakkasime seal muusikat tegema. Kuna elasin eramajas, siis mul olid seal paremad võimalused, oma tuba. Kõrval elas vanaema, aga ikkagi. Jällegi tuleb öelda, et vanemad olid erakordselt arusaajad.

Siis sündiski see arusaam, et nüüd hakkame tegema breakbeat'i, elektronilist muusikat. Nimi tuli siis, kui oli juba hommik ja keegi ei mäleta, kes selle pani. Mõte oli see, et nimi ei tähendaks mitte midagi. Võib ju vaielda, et tähendab, aga siis tundus, et mitte.

Ja veel sellise kirjapildiga, foneetiliselt.

Ingliskeelne pikendus keskel, jah. See oli tol ajal samuti ulmeline uuendus, sest sellist asja polnud. Võib-olla kuskil välismaal. Praegu kasutatakse igal pool. Point oli see, et hommikuti tuli sinna ka Tõnise vend ehk luuletaja Kalju Kruusa ja tema mõtles igasuguseid põnevaid nimesid välja. Ta käis siis Tartus Ülikoolis. Siis hakkasime esimesi kassette saatma raadiosse. Nii ta läks, kordamööda oli mingi periood tehnika minu juures ja siis jälle Indreku juures Keilas. Mina käisin rongiga ööseks tema juurde, ta ise käis koolis ja mina tegin tema juures muusikat. Ja see intensiivne aeg kestiski ainult kuskil kaks-kolm aastat. 1994-1997, kui hakkas bänd laiali minema. Põhjus oli vast see, et Tõnis hakkas tegelikult eemalduma üsna kohe. Talle ei sobinud ikka kuidagi see asi, aga me tegime Indrekuga edasi. 1997. aasta sügisel siis Tõnis suri.

Mis juhtus?

Keskkooli ajal suri tal isa ära. Ta oli hästi selline kinnine inimene ja elas seda väga raskelt üle, aga ei rääkinud kellelegi. Mulle lõpuks ütles selle saladuse. Tagantjärgi me ei teagi kindla peale, aga tõenäoliselt tal oli skisofreenia.

Ta ühines mingi usulahuga Kloogal, oli seal mingi aja ja meil noortena oli, et mis seal siis ikka. Ta oli seal, oli käinud Kloogal vette ja kadus ära. Me käisime teda veel seal igal pool suvilate vahel otsimas. Lõpuks ta leiti mitu nädala hiljem ja hammaste järgi tehti isik kindlaks. Lihtsalt kadus vette. Selline lugu Tõnisega kahjuks. Jäigi õhku, mis siis täpselt juhtus.

Sa ütlesid, et Tõnis kogu teie tegutsemisaja vältel justkui eemaldus, aga ta oli siis ikkagi lõpuni formaalselt Lu:ki liige?

Ega meil ju polnud mingeid lepinguid ega pabereid, aga pigem oli juba enne surma ta enam ikkagi ei olnud meil. Sõpruskonna mõttes. Tagantjärgi mõeldes olid tal ilmselt ikkagi probleemid vaimse tervisega, mida isa surm siis võimendas. Aga me noorena ei saanud sellest aru. See tuli ju ka nii välja, et keskkooli ajal läksin Tõnisele külla ja küsisin, et kuidas sul ühtäkki kodus niipalju tehnikat on – kassettmakid, süsteemid. Siis ta nagu mõtles ja ütles, et isa suri ära ja kõik isa asjad on nüüd siin. Nii ma saingi teada. Isa oli talle hästi oluline, kuigi ta elas emaga. Ja minu ema ütles, et sel poisil võib olla skisofreenia. Aga miski ei juhtu üleöö, vaid ikka järk-järgult. Ta kadus vahel ära sügisesse Järve metsa mitmeks päevaks ja märke oli tegelikult palju.

Aga kui ütled, et 1997 hakkas lagunemisprotsess, siis see oli teine protsess ja mitte niivõrd seotud Tõnise juhtumiga?

Jah ja ei. Et eks ta tunnetas, et see pole talle päris see. Me hakkasime käima esinemas ja mingi möll käis, Tõnis oli kinnisem inimene, teda see ei huvitanud.

Esimene esinemine oli meil EKA fuajees, üritus nimega Persekellad. Arvan, et 1994. aasta sügis. Kõik perses kogu aeg: kõlarid ei töötanud, elekter kadus ära, kogu aeg oli mingi jama. Siis ristitigi üritus Persekelladeks, muidu oli seal mingi jõuluteema vist, plakatil ja nii. Aisakellad. Vadja Lahari mängis plaate, Borax esines enne meid.

See on ka ainus kord, kui ma mäletan, et Tõnis oli ka, kolmekesi olime lava peal.

Kuidas siis ülesanded olid jagatud?

Noh, Enter-nuppu vajutasime... Eks me midagi seal ikka tegime ka, aga rohkem naljategu. Eks olid natuke süümekad ka, et me midagi ei tee.

Millal või kust te esimese tagasiside saite oma muusikale?

Saaremetsalt. Esimesed kassetid läksid välja läbi Pedaru, sest me ju ei tundnud kedagi. Me olime ta õpilased, eks ta teadis meid ikka. Me olime koolis sellised parajad kaagid – mütsid peas, mul oli nokkmüts kirjaga Dallas, USA pesapallijoped, kõrged tossud ja suured ning laiad teksad, ja siis lösutame niimoodi tunnis. Praegu mõtled, et issand jumal.

Aga Raul jah mängis ja kohe kiitis. Mul on neid saateid palju salvestatud, peaks ka see olema. Aga Indrekuga meil oli selline asi, et me tegime küll koos edasi kogu aeg, aga lugusid tegime kumbki eraldi. Vahel harva tegime muusikat ka koos, aga muidu tegime valmis, lasime üksteisele, kritiseerisime või kiitsime. Siis hakkasime igale poole saadetesse pidevalt saatma: Raul, Koit Raudsepp, Meelis Meri, Tõnis Leemets. Saatsime otse, hiljem hakkasime jätma raadiote valvelaudadesse (isegi Lu:ki 2005. aasta kogumiku nimi on "Raadiomaja valvelauas" – T.P.). Alati mängiti ja kiideti, see muutus lõpuks juba selliseks rutiiniks. Raul juba pani kasseti ilma enne kuulamata käima. "Usaldan. Lu:k läheb peale".

Aga kerkis üles teema. Indrekuga käis kõva möll, esinemised ja värgid. Kolisime Koit Raudsepa stuudiosse, mis anti üle Uku Toometile, kus tänaseni töötab Orbital Vox, Jakobsoni tänaval. Seal tehti päeval reklaame ja öösel saime meie muusikat teha, profistuudiot kasutada. See oli lühikest aega, aga seal sündisid mõned põhilood. Ja kuidagi kujunes välja nii, et hakati mängima ainult minu lugusid.... Mitte 100 protsenti, aga valdavas enamuses, 80 protsenti. Väga palju rohkem. Indrek seda teemaks ei võtnud, aga kui inimesed omavahel ei räägi, siis lõpuks plahvatab. Tagantjärgi tarkus küll.

Arvan, et see oli põhipõhjus. Meil oli kaks põhilist hittlugu, "La:v" ja "Lovin U". "La:vi" tegin siis, kui me olime veel alles minu magamistoas. Lihtsalt tuli selline lugu. Sorri. Ja "Lovin U" Minnie Ripertoni sämplinguga on juba stuudios tehtud. Ka natuke põlve otsas, aga ikkagi. Kui "La:v" sai tehtud, siis ma veel üldse ei mõelnud, et see mingit tähelepanu saab. "Lovin U'ga" aga mäletan seda mõtet küll, et teeks mingi hittloo. Vokaali sain kuskilt Soome raamatukogust, kuna tol ajal polnud ju kuskilt midagi võtta. Leidsin sealt selle loo. Olin Soomes tööl, kohe ülikooli ei läinud, oligi selline paariaastane auk, mis oli ka just see Lu:ki aeg. Muusikanälg oli nii suur, et käisin raamatukogus muusikat kuulamas, mitte lugemas. Soomes olidki eraldi plaadi- ja kassetiriiulid. Kuulasin, aga ka selle mõttega, et sämplinguid otsida. Viimase raha eest ostsin endale tavaliselt need kallid Ferrum kassetid ja raamatukogus oli võimalus ka plaate salvestada, ma ei teadnud Minnie Ripertonist midagi ja täitsa juhuslikult sattusin selle otsa.

Ei tea ka, miks sellised nimed said lugudele pandud – "La:v" ja "Lovin U". See ei olnud küll mingi seksiteema ega midagi sellist, või naistevärk, aga ikkagi midagi enamat.

Kuidas satutakse juhuslikult Minnie Ripertoni otsa?

Ma ei tea. Kogu maailma muusika ja võtsin selle kätte. Lisaks käisin Soomes plaadipoodides. Toona drum 'n' bass'i veel ei olnud, aga varast breakbeat'i küll, ja eks ma sealt oma viimasel aastal ostsin sealt juba mõne plaadi ka. Mingit haridust mul ei olnud ega laiemat teadmist muusikast.

Petula Clark aga, keda sämplisime "La:vis", tuli üldse mingit kummalist teed pidi: olin veel alles kodus, isa oli toona Rootsis tööl ja käis vahel Eestis. Isa on mul olnud kogu aeg melomaan, kodus on olnud alati muusika ja ma pidevalt kuulasin isa asju. Isa tõi Rootsist ühe kasseti, mille oli seal salvestanud sõprade käest. Kuulasin, seal olid mingid asjad tema maitse järgi pandud ja sealt siis leidsingi Petula Clarki – kellest teadmine oli samuti null – loo, millega hakkas mõte kohe arenema, et võiks seda kasutada ja mingi breakbeat'i põhja taustaks panna. Ja lõpuks lukku jõudiski kassetisämpling, ei midagi peenemat. Sellepärast tal ongi selline kvaliteet, mida tänapäeval on väga raske saavutada, aga see ongi asja iva. Tol ajal põdesin, et halb kvaliteet, aga tegelikult see ongi see.

Nii sündisid need kaks lugu, aga Indrekuga jah oli siis nii, et Indrek oli hästi põhimõttekindel ja talle ei meeldinud isegi see, kui näiteks sämplida terve breik. Tema arvates pidi kõik ise käsitsi valmis nokkima. Mina võtsin siit ja sealt, kust tahtsin. Mind ei huvitanud tehniline või kvaliteedi pool, vaid pigem tunne, hingeline pool. Kas paned savipotti hinge sisse või mitte – kaks savipotti võivad olla väga erinevad. Erinev tunnetus, ühel on hing sees ja teisel mitte.

Indrekuga lahkhelidel oli ka muid põhjuseid. Läksin siis ka ülikooli EKA-sse, 1997, ehte- ja sepakunsti õppima. Mõlemad leidsime omale pruudid. Mul siiamaani praegu sama elukaaslane, Indrekul läks teisiti. Põhimõtteliselt hakkas fookus ära kaduma ja kuna ma läksin ülikooli, siis pidin ka ilmselgelt õppima ja väga sellist elu enam ei olnud.

EKA-sse sai ka mindud mitte eriala, vaid vaimsuse pärast. Ma ei mõelnud üldse sellele, et mu elukutseks saab nüüd olema see. Filmimise asi, millega ma praegu tegelen, on kogu aeg paralleelselt käinud. Indrekuga mõtlesime, et oleks uut verd vaja. Meil üks joomakaaslane oli Joel Tammik, kes hakkas ka oma asja ajama. Ta oli meil nagu kõrval, käisime koos pidudel, jõime, ja teda ka väga huvitas see, et me muusikat tegime ja õpetasime tedagi tegema.

Ta tuli kuidagi hoopis muust süsteemist ja teiste inimeste kaudu. Tal oli auto ja saime liikuda, hakkas meie kõrvalt õppima ja lõpuks ise muusikat tegema. Tahtsime midagi uut ja mõtlesime, et Tõnis hakkaks bassi mängima, et oleks esinemistel ka mingi suurem laiv-element. Tegelikult ei tulnud sellest aga mitte midagi välja. Lõpuks, see võis vast olla 1998, oli üks lugu sellise moebrändiga nagu Quelle. Me Indrekuga selleks ajaks väga enam ei suhelnud, aga Lu:k oli iseenesest alles. Mulle helistati ja küsiti, kas ma annan loa "Lovin U" reklaamis kasutamiseks. Millegipärast oli nii, et alati pöörduti minu poole, Tol ajal eesti telereklaamid olid ikka kõva produktsiooniga ja nii. Suur asi. Ja see ongi äge reklaam, mul on kuskil veel fail alles. ja ma ütlesin, et muidugi võib. Tõenäoliselt nimetasin mingi summa ka.

Asi tehti ära. Ma Indrekule ei öelnud, sest meil ei olnud enam seda vaibi, olime juba justkui eraldi. Joeliga Lu:ki värskendusest ei tulnud midagi välja, huvitaval kombel hakkasid nemad Indrekuga hoopis ka koos muusikat tegema nime all Myrakaru. Andsid isegi mingeid vinüüle välja.

Ja siis Indrek helistas mulle. Eks ta tegi seda tihtilugu, et helistas ja sõimas mind läbi, ja nii ka nüüd: "Misasja, mis toimub, oled mingile kommertsreklaamile andnud meie underground-loo. Kuidas ma nüüd underground-meestele otsa vaatan?" Ma ei saanud üldse aru, milles asi, sest ma küll ei öelnud talle, aga meil oli kokkulepe, et kui on minu lugu, siis on minu lugu. Ja siis ta ütleski, et tema nüüd enam Lu:kis ei ole, sest Lu:ki nimi on nüüd mustatud, kuna lugu oli telekas ja reklaamis. Mõtlesin, et väga imelik: jube kõva underground-mees, aga vaatab telekat. Mina näiteks ei vaadanud tol ajal ja siiamaani ei vaata. Ütles, et nüüdsest tema lood on tema lood ja mina ei tohi neid kasutada, mis me oleme koos teinud. Ja nägemist.

Mul polnud selle vastu midagi ja nii ta läks. Pärast seda me praktiliselt suhelnud polegi. Umbes aastast 2000. Siis käis see pauk ära ja see oli mulle okei, sest läbivalt olid ikka olnud ka probleemid. Esinemiste puhul ta ikka alati surus oma asju peale ja kohati oli ikka seletamist, et peol ei sobi selline lugu. Tuleb ikka jälgida publikut, et ei saa panna mingit kümneminutilist... Tahetakse ikka pidu saada või kui publikust tunnetada seda õiget signaali, siis panna mõni selline ujumine peale.

Kas hiljem pole olnud sundust suhelda seoses mingite pakkumistega väljastpoolt?

Ei. Meil oli üldiselt nii, et minu lood on minu nime all, mõned lood, mis on kahepeale, neid polegi ka üldse kasutanud. "Sleep-Deep" oli nii, et Tõnis tegi saundid, mina rütmid peale, kokku tuli minu meelest siiamaani väga hea lugu. Indrek pani veel ka bongosid juurde.

Kas seda ja teisi mitmepeale tehtud lugusid nüüd sellel uuel kogumikul pole?

"Sleep-Deepi" ma siiski valisin välja. Helistasin ka Kalju Kruusale, kuna kui Tõnist küll enam pole, siis Tõnise vend annab loa ja võimalik tulu läheb ka temale. Selle oleme kõik läbi rääkinud ja midagi seljataga ei tee. Ja Indreku asjad jäävad välja.

Saaremets veel ütles, et seda või teist lugu tahaks ka lisada, aga ma keeldusin, sest need on Indreku lood. Ma ei hakka sellega tegelema. Ma ei taha. Nii oli kokkulepe ja ka esinemistel ei mängi ma kunagi tema lugusid.

Ta on paar korda minuga ühendust võtnud ja tahtis üks hetk ka koostööd teha, aga ma laveerisin ära. Ei taha temaga koos teha. Pole ka nüüd talle öelnud, et midagi teen, aga see polegi oluline.

Miks sa üldse hakkasid muusikat tegema?

Nooremana oli see iseenesestmõistetav, aga vanemana tagasi vaadates see enam mulle nii ei tundu. Mul ei ole perekonnas muusikuid, kuigi isa on siiamaani melomaan. See oli kindlasti suur tõuge selles suunas, et mul oli üldse mingi võimalus. Põhiline põhjus, miks ma hakkasin, oli ikkagi muusikanälg. Kui on selline defitsiit, et ei saa kätte seda muusikat, mis meeldib, siis ei jäägi muud üle, kui peab hakkama ise tegema.

Richard D. James rääkis kunagi sellest, et tahtis mingit head dub'i kuulata ja siis tegi paar plaaditäit oma tarbeks.

Jah, tekivad nagu õnnehormoonid, kui ideaalset lugu kuuled. Ja ka siis, kui paned midagi ise kokku ja õnnestubki. Pusid-pusid-pusid, midagi välja ei tule, siis lõpuks tuleb, teed edasi ja tundub, et ikka ei ole nii hea. Veel edasi, ja lõpuks lihtsalt vormistad selle loo kuidagi ära.

Leidsin seda plaati kokku pannes sahtlist ühe loo, mida on ainult väike jupp. Tegin-tegin, Indrek tuli ja kuulas ning talle taas ei meeldinud see, et biit oli sämplitud. Noorena olin hästi mõjutatav ja paningi selle arvutis kõrvale. Need failid on kõik juba kuhugi igavikku kadunud, aga õnneks leidsin suvalise raadiosalvestisega kasseti lõpust salvestuse – algusjärgus lugu, maksimaalselt minut aega. Raul valis ka selle kogumikule välja, täielik toores asi, aga mulle meeldib see tunne, mis seal sees on. See lugu peaks nüüd ka vinüüli peale minema. Lugu, millest on ainult jupp. Ei ole mingit standardit, täitsa teistmoodi lähenemine.

Tunne ei olene tõesti tehnilisest kvaliteedist ega pikkusest.

Mind üldse ei huvita. Tundest rääkides, Aphex Twin on kindlasti üks mitte otseselt eeskuju, aga üks kõige-kõige sümpaatsem. Richard D. James ja kogu tema ideoloogia. Teeb kontserdi ja paneb klaveri kiikuma – pole mitte põrandal vaid kiigub ja klaver ise automaatselt mängib.

Kui varem oli muusikanälg see, mis tagant tõukas, siis praegu on jälle sama seis, aga vastupidi – müra on nii palju, aga midagi head ikka ei ole.

Me oleme ühest düstoopiamudelist jõudnud teise: infosulust info üledoosi.

Ja ei ole tõesti midagi leida, küllusest hoolimata. Noorena muidugi võtad ka teistmoodi külge kõike, aga minu meelest ei ole. Ma kuulan ju kogu aeg muusikat. Üliharva, kui ma midagi raputavat leian.

See on ka arusaadav, sest kujunemisaastad on selja taga. Ei vaimustu enam nii kergesti. Aga ma kuulan ka kogu aeg. Vähemalt püüan.

Jah, nälg on küll endiselt samasugune.

Lihtsam on laskuda nostalgiasse. Leida oma mull.

Retro FM! Mul on ka nii, et peas kumisevad asjad, mida tahaks loominguliselt teha, aga eks näis.

Mäletan, et üheksakümnendatel oli osadel eesti artistidel ikkagi ambitsioon astuda kontakti ka nn läänemaailmaga. Kas teil ka?

Oi, palju asju oli. Unistus oli minna Londonisse drum 'n' bass'i klubidesse, aga praegu ma sinna müra sisse varsti üldse ei tahaks enam minna. Huvitav on see, et eks ma praeguseks olen siin-seal käinud, aga Londonis endiselt mitte kunagi. Ja praegu mind enam see ei tõmba ka.

Mis aga puutub Lu:ki asju, siis läände jah nagu ei saanudki. Sumisesid küll ümber igasugused, et hakkame nüüd manageerima ja tegema asju, aga kuna me tegelikult tegutsesime üsna lühikest aega, siis me selleni ei jõudnudki. Siis ei olnud maailm väga lahti, interneti praktiliselt polnudki.

Üks vene mänedžer oli siin, kes ujus kõigile külje alla, Merile näiteks käis ka rääkimas seda, et viib meid Venemaale, kus mastaabid on lõpmatud. Tegime isegi mingid lepingud, jutt oli selline, et Peterburis teenite ühe laiviga endale BMW'd. Mingit mesijuttu. Ma mõtlesin, et mida ta ajab, mind ei huvitagi see BMW. Motivatsioon oli muu. Pärast tuligi välja, et mingi poolpätt, keda kantpead taga ajasid. Selliseid aferiste on teisigi olnud, kes on kutsunud, et hakkame nüüd mingeid asju tegema. Aga laia maailma jah ei jõudnudki.

See tundus tol ajal ikkagi uskumatu. Ja raske oli seda uskuda ka siis, kui otsesõnu koostööd pakuti. Idabloki alaväärsuskompleks oli ikka tugevalt sees. Mul pole midagi selgagi panna!

Muidugi. Raudse eesriide taga. Meil oli see ka, et hoog kadus ära. Ma olen Indrekule küll väga tänulik, sest fakt on see, et ma üksinda ei oleks midagi teinud. Alguses oli ikka koosolemise vaib ja teisedki vaatasid, et me igal pool koos. Sellest sündisid ideed. Aga selge oli ka see, et n-ö abielu poleks meil edaspidi siiski olnud.

Erakordselt keeruline oli ka asju tehniliselt välja mõelda, ikka täielik jalgratta leiutamine. Kuidas see teil kulges?

Mulle küll ei meeldi see praeguse aja moesõna "tiimitöö", aga eks tegelikult meil oli ka tiim. Üks Kaupo, kes mängib minuteada siiamaani Sõpruse Puiestees (Kaupo Kaldmäe, hetkeseisuga vist siiski seal enam ei mängi – T.P.). Pikka kasvu sündimees. Tema oli tol ajal selline tehnilise taibuga IT-mees, kes juba uuris juba interneti algusaegadel seal ringi, kust saaks mingeid sämpleid osta ja nii. Tema oli ka meil sõbrana kambas, aga ta oli ka meile väga toetav, just programmidega ja nii edasi. Meie ei teadnud sellest midagi, aga tema näiteks õpetas, kuidas mingeid programme installeerida, sest see ei olnud tol ajal üldse nii lihtne, vaid täitsa teine maailm. Tagantjärgi mõeldes oli sõprustiim, kes toimetas koos. Kalju Kruusa mõtles lahedaid eestikeelseid nimesid välja, tegime oma plaadifirma Regi Records, selle nime pani tema.

Vanemate toetus on hästi oluline. Ema oli mul muidugi väga mures: poiss magab ainult päevade viisi ja tööl ka ei käi. Isa oli rahulikum, aga ta oli ka kogu aeg tööl. Ema on mul nüüd küll surnud, aga ta nägi ikka ära, et sest Lu:kist tuli midagi. Muidu oli ju ühiskonnas levinud selline arvamus, et arvuti teeb muusikat, sina ise ei tee ju midagi. Praegu on AI'ga täpselt sama jutt.

Mäletan, et see oli omaette sündmus, kui teil õnnestus välja anda 12" vinüül-split, Robo ja Lu:k. Robo oli Raul Saaremets?

Saaremets ja Aivar Tõnso. Koit Raudsepp orgunnis seda. See oli eesti esimene selline tantsumuusika vinüülsingel (1995 – T.P.). Gilles Peterson mängis sealt plaadilt muidugi jälle minu lugu. Mul on see salvestus alles ka. Olin Soomes ja hakkasin õhtul juba magama jääma. Kuulasin tol ajal kogu aeg Petersoni saateid Radiomafiast ja salvestasin jälle. Äkki ütleb, et surprise from Estonia. Arvasin, et ilmselt Vadja Lahari on jälle sinna kirjutanud, ta ju saatis kirju neile kõigile. Ja siis äkki "Lu:k" ja paneb minu loo ka veel. Seal plaadil miksisime üksteist. Lu:ki lugu oli Indreku tehtud, Lu:ki miks Robo loost aga minu. Ma tegin Robo loost sisuliselt uue loo ja seda ta siis mängis. Mul pole endal ühtki korralikku koopiat sellest plaadist alles. Sain endale mõned, aga olin noor ja loll ja ei taibanud endale rohkem küsida. Pärast müüdi juba kiirelt läbi.

Üheksakümnendaid iseloomustas ka selline varakapitalistlik eduühiskonna kultus, et kõik peavad läbi lööma. Ilmselt teilt oodati ka pigem midagi sellist?

Jaa! Pappi kokku kraapima täiega. Ma panin täiesti vastassuunas, et muusika ja selline värk. Aga ma elasin ka omas mullis ja arvasin, et kõik mõtlevad nii. Mulle oli selline elu iseenesestmõistetav. Mõtlesin, et kõik oskavad muusikat teha, see tundus nii loomulik, aga tegelikult see on ikkagi anne ja töökus. Toona oli tunne, et ükskõik kes tänavalt võiks tahtmise korral samamoodi teha, aga tegelikult ju ikka mitte. Olid ju meilgi konkurendid, Flexus tuli ju ka, küll veid hiljem, ja tundus, et teevad ka ägedalt.

Mul oli ikka probleem selles ka, et enesehinnang oli hästi madal tol ajal. Ülikooliajal jäin eesti skenest nagu kõrvale ka. 2000. aastatel läks stiil nii tumedaks, et ma enam väga ei vaimustunudki. "Shadow Boxing" (Nasty Habits, 1996 – T.P.) ja need on nagu väga ägedad asjad, aga hiljem läks selliseks kütmiseks ja andmiseks. Mulle meeldis selline õhuline breakbeat, vokaal, klaverikäigud. Siiamaani meeldib. Aga hästi palju on ka sellist primitiivset.

Tundub, et hästi oluline oli ka täpne stiilimääratlus, mille põhjal siis ka vastanduti teistsugusele ideoloogiale. Umbes, et me teeme siin indie-bändi, me pole mingi 2 Quick Start. Kas teil oli ka midagi sellist?

See ei olnud üldse teema hoida mingit puhtust, lihtsalt meie breakbeat'i armastus oli nii suur. Minu näiteks pole mingit vahet, kas underground või mingisugune Jam. See, et me potstasime n-ö underground'i poole, lihtsalt oli nii. Oleks ka võinud sattuda Jami tegema.

Peab küll tunnistama, et võtsin breakbeat'i hästi isiklikult. Kui asi massidesse läks ja seda mingitest autodest kostma hakkas, siis ma läksin armukadedaks. BMW-s kantpead kuulasid drum 'n' bass'i, siis tundsin, et nii ikka ei saa. Siis juba telesaated ja reklaamid, siis olin ka väga armukade, aga tegelikult see on lihtsalt asjade loomulik käik. See käibki nii: tulevad kihistused, praeguseks on see läinud täielikult massidesse.

Breakbeat on juba ammu devalveerunud ja võib tähendada ükskõik mida. Või hea näide: deep house. Mis see oli üheksakümnendatel või praegu. Aga nii need asjad on. Pole midagi hullu.

Oled sa muusikategemisega jätkanud ka pärast Lu:ki?

Jah, eks ma olen igasuguseid muusikalisi projekte teinud. Taustu moešõudele ja nii, aga anonüümsemalt, mitte kuidagi Lu:kiga seotult. Need asjad ka kõik kuskile ajamerre ära kadunud. Tahaks nagu teha küll, vabandus on alati see, et ei ole aega. Praegu on ju fookus ikkagi pigem perel, lastel ja sellega seotult ka tööl, nii et ei jäägi eriti muud aega alles. See on muidugi kõige lollim vabandus.

Olen muusikategemist ikka kogu aeg kaalunud, juba ülikooli minnes mõtlesin, et hakkan kohe tegema. Minu mõte on see, et mida vähem tehnilist set-up'i, seda parem. Esialgu teeks kasvõi lihtsalt mingi tarkvaraga asjad ära.

Mul on muideks olemas 2000. algusest programm Reason ja seal on mul alles MIDI-failid, mis ma toona teinud olen. Ja ma tean ka, et seal on üks super hea lugu, aga ma ei leidnud sellele väljundit. Seal on ka mingite instrumentidega probleeme, aga ta on mul olemas failidena. Seda tahaks 25 aastat hiljem edasi teha. Pealkirja pole, hästi meloodiline asi. Tuleb lihtsalt leida õiged instrumendid, mingid rütmid ja äkki ka mingi laulja. See mul küll kripeldab.

Ongi küsimus, mille arvelt see öö läbi istumine peaks jälle tulema.

Ei, seda ei saagi tulla, sest tervis ütleb üles. Käisin nüüd I Land Soundi festivalil mängimas – öösel kell kaks! Ei jaksa enam olla üleval nii kaua. Ja nüüd, kus lapsed ka, siis ei raatsi enam raisata ära järgmist päeva lihtsalt niisama vedelemisega. Tegelikult ei saagi seda teha. Lapsed panevad ikkagi väärtused paika.

Aga ma aeg-ajalt ikka käin mängimas. Suvel oli päris naljakas ühes pulmas, kui pärast mind tuli Terminaator peale. Täiesti erinevad maailmad.

Aga ma pole kunagi ennast ise kuskile pakkunud. Aga ma kunagi ära ka ei ütle. Öösel mängid, siis ümberringi on kõik täiesti täis juba. Varem olid ise ka samasugune, aga sellesse aega enam küll tagasi ei lähe. Samas ei kahetse, meil läks ju kõik hästi, ei kukkunud kuskilt alla ega muutunud alkohoolikuks. Meil on siin neid ennast surnuks joonud tegelasi ju küll ja veel.

See oli ka huvitav, et kuna me sattusime sellesse klubikultuuri aega, siis öeldi meie kohta hästi palju seda, et see pole normaalne ja sellist muusikat me ei saa ju selge peaga teha. Kindlasti teevad narkootikume! Tegelikult oli täielik null. Õlut jõime küll, aga saime ka küllaltki ruttu aru, et õllejoomine ja muusika tegemine korraga on mõttetu. Kaks-kolm õlut võtad ja oledki uimane ja enam midagi aru ei saa. Mõttetu tegevus, muutud lödiks, aga mõistlikke mõtteid ei tule, eriti, kui tehniliselt tuleb midagi teha.

Praegu proovitakse paljudes stiilides taasluua neid tooreid ja algseid aegu, aga seda on täna äärmiselt keeruline jälle tabada.

Ja pole ka mõtet, kõik ju elus muutub. Ei saa ju minna tagasi sellesse aega ja olukorda. See on võimatu juba sellepärast, et vanus on teine, keskkond samuti. Woody Allenil oli üks film, kus reisiti tagasi erinevatesse kuldaegadesse ("Kesköö Pariisis" - T. P.) ja aeti taga läinud hiilgust. Pigem loo uut väärtust oma kogemuste pealt. Kui püüda praegu teha sama asja, siis pole arengut.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.