See on teada, et sa toimetad mitmel rindel korraga, kohtume sinuga mõned päevad enne jaanipäeva, seega on igati kohane küsida: kas sa selle toimetamise kõrvalt saad korra jaanide ajaks juhtme seinast välja ka tõmmata?

Kõik inimesed tõmbavad jaanipäevaks juhtme seinast välja. See on tegelikult sisemise distsipliini küsimus, sest sul on täpselt nii kiire, kui kiireks sa enda elu ise teed.

Mida sinu igapäev praegu tähendab? Oled aastaid olnud investor ja ettevõtja, aga kui palju on neid ettevõtteid ja tegemisi, mis nõuavad igapäevast tööd?

Praegu on kaks pisiettevõtet, kes nõuavad igapäevast tööd. Need on kõrvaltoas olevad lapsed. Ma olen moodsas keeles öelduna hübriid kodupereisast ja ettevõtjast, kuna Olga (abikaasa Olga Temnikova, toim.) peab väga palju reisima septembrist juuli lõpuni, siis mina ajan hommikul lapsed ülesse, hambad pessu, lapsed riidesse ja siis viin lasteaeda, varsti juba ka kooli. Ma töötan enamuse aja kodust, seega ebaefektiivseid kokkupuuteid inimestega kohvimasina ääres on vähe.

Lapsed on minu kurikuulsale distsiplineeritusele väga hästi mõjunud. See kehtib kõikide asjade kohta elus, et kui plaani ei ole, siis on kõik tuksis, seda võib öelda nii aja- kui ka äriplaani kohta.

Nüüd on distsipliin paremini paigas?

Ma väga naudin seda. See on ka hea võimalus inimestele ära öelda, kui sa midagi teha ei taha, siis ajad kõik laste kaela ja ütled, et kahjuks ma rohkem asju juurde võtta ei saa.

See ei ole sind vist kunagi eriti huvitanud, et keskenduda ainult ühele asjale korraga?

Jah, see on mul juba DNA-s sees, selline uudishimuliku inimese needus. See tuleb osalt ka perekonnast, sest ema oli terve elu hambaarst, aga isa on käinud igasuguseid radu. Tal on läbivaid põhimõtted elus, aga valdkondi oli erinevaid.

Lisaks olen ma klassikaline 1990. aastatel täisealiseks saanud inimene. Kõik sebisid toona ringi: teatridirektorid hangelasid päeval suhkru ja koduveiniga ning õhtul tehti eksperimentaalteatrit. See 90ndate alguse põlvkond on üks Eesti elu alustalasid, olgu need siis pankurid, IT-visionäärid, põllumehed või kultuuriinimesed. Oluline on ka see, et nad suhtlesid kõik teineteisega väga palju, mis tähendas seda, et erinevalt tänasest ei olnud nad oma põhimõtetes kinni.

Seega sa arvad, et praegu ollakse liialt oma asjas kinni?

Kindlasti, enam pole ka vajadust sebida, sest kõik on telefonikõne kaugusel, samas on see ka mingi mentaalne laiskus, sest nii mugav on oma tornis olla, aga siis tekibki valearusaam, et sa oled meeletu ekspert. Tegelikult oled sa ekspert siis, kui sa oled teadlik, mis toimub mujal valdkondades ja kuidas need mõjutavad seda, mida sina teed, ning vastupidi.

Ksenofoobia ja populismi algpõhjus on see, et inimesed ei ole haritud. See ei tähenda, et nad pole koolis käinud, mida enamik eestlased siiski on, aga ma näen küll, et kogu see võõrviha, iseendaga mitte hakkama saamine ning teiste süüdistamine tuleb sellest, et sa oled ise suhteliselt laisk. Lihtne on öelda, et keegi teine on alati süüdi, aga tegelikult on nii, et süüdi oled enamasti sina ise.

Oled sa nüüd Tammsaare või evolutsionist, mõte jääb samaks: ega muudmoodi ikkagi paremaks ei saa kui tööd tehes...

Ehk siis laiskusest peab iga inimene ikkagi ise üle saama?

Jah, nii asjad ikkagi ei toimi nagu internetis näidatakse, et paned klemmid külge ja saad endale sixpack'i. Ma töötan selle sixpack'i kallal mitu aastat, aga lähemale pole jõudnud, õnneks on enesetunne paranenud.

Mitmed sinu tegemised on seotud ka kultuuriga, olgu see siis kino Sõprus või tänavu alustav Kikumu festival. Kas kultuuriga seotud tegevust finantseerid sa osalt ka tulusemate tegevustega?

Loomulikult, eks ma selleks teengi tööd, et saaks ka neid muid asju teha.

Mul on selles mõttes vedanud, et ma ei ole kunagi pidanud hambad risti tööd tegema, et raha teenida. Praegu ma teen oma asju, aga ma ei näe, et Eestis oleks meeletuid tühimikke, mida keegi teine ei täida. Ainukene viimane võitlus on keskpärasuse ja üldise harimatuse vastu.

Kuidas sa selle vastu võitled?

See ongi see, mida ma teen Sõpruse ja Kikumuga. Kui me võtame, et rahaklotsid on ühiskonna telliskivid, siis segu nende vahel, mis koos neid hoiab, on ikkagi kultuur. Ja kui me kultuurist räägime, siis mõtlen selle all ka laiemalt näiteks identiteeti.

Igale rahvale on väga tähtis, et nende eneseteadvus oleks kõrge, aga eneseteadvus on kõrge, kui teised sinust hästi arvavad. Muule maailma meeldimisega oleme oma väiksusele vaatamata väga hästi hakkama saanud, mingi huvi neil meie vastu nüüd on. Samas on see huvi selgelt väiksemaks jäänud, aga mitte seetõttu, et maailm on edasi liikunud, vaid see on lihtsalt pidev pingutus, see on nagu sport. Rahvus ja riik olemine on nagu sport, kui teed ühe võistluse ära, siis pead ka järgmisele minema, sest ühe kuldmedaliga kaugele ei jõua. See läheb inimestel vahel meelest ära.

Praegu me teeme liiga vähe selleks?

Ma ei teagi. See on ilmselt ka ajastu teema, sest meil on vähe narratiive, mis rahvast kokku seovad. Selliseid, mis on tõeliselt autentsed. Oluline on samas see, et tänu meediale ja keelele oleme me kaitstud igasuguse jura eest ning seetõttu on meie ühiskond kordades-kordades tervem kui näiteks Ameerika ühiskond.

Tehnoloogia paratamatus on toonud juurde ka selle, et need, kes kunagi jaurasid lihtsalt poe taga, saavad nüüd jaurata meedias. Kui väike vene troll sinna natukene veel raha juurde paneb, siis tundubki kõik elust suurem. Peame aru saama sellest, et internetis ei toimu asjad juhuslikult, sest algoritm tahab raha saada ja kui ta on raha saanud, siis teeb nii, et see asi saab populaarseks.

Just oli huvitav vaadata seda, kuidas Venemaa propageerib end läbi Tiktoki. Nende strateegia on näidata napilt riietatud vene naisi ning nad saavad aru, et kõigile sellega meeldida ei saa, aga nad tahavad kätte saada pettunud manosfääri, kes istub haisvate sokkidega toas, kuulab Andrew Tate'i ja unistab romantilisest suhtest, aga samal ajal tahaks natukene naistele ka peksa anda. Neile see loomulikult väga meeldib.

Hea, et sa selle manosfääri teema sisse tõid. Mis pilguga sa seda vaatad? Mulle kohati tundub, et paljude Eesti inimeste teadvusesse jõudis see teema osalt tänu Netflixi sarjale "Adolescence".

See on huvitav, ma rääkisin sellest just hea sõbra, Eestis aeg-ajalt elutseva maailmakuulsa operaatori John Mathiesoniga, et kui sa oled vähegi lugenud raamatuid ja midagi kohustuslikust kirjandusest mäletad, siis selles teemas tegelikult midagi uut sinu jaoks ei ole, võib-olla veidi on muutunud selliste inimeste riietus ja käitumine. Kindlasti on väga palju neid, kellele meeldib olla rusikas taskus, aga need, kes kunagi olid rusikas taskus, olid sellised enamasti seetõttu, et neid ei kutsutud sünnipäevadele või tantsupidudele. Inimene on sotsiaalne olend, ta tahab kellegagi suhelda. Kui sa vaatad neid naljakaid poisse, kes neonatse mängivad, siis kui sa neilt sümboolika ära võtad, on nad tavalised marakratid.

Erinevalt mõnest pealinna suures kõrghoones olevast ametnikust olen ma veetnud piisavalt päevi ja tunde tehasepõrandal ja kuskil poe taga mingite meestega, et aru saada, kui erinevad inimesed on. Mõned tahavadki olla oma väikeses maailmas ja see on täiesti okei, kõik ei peagi hõllanduma kõrgkultuuris. Aga kultuuritegijate asi on enda asjast hoolida, sest kultuur on haritus, mitte meelelahutus. Muidugi, mõlemat peab olema, kui laps käib koolis, siis ta tahab ka pärast mängida, aga see balanss peab olema õige. Kõige suurem kuritegu on see, kui sa müüd kultuuri pähe kõige labasemat meelelahutust. See on asi, kus peab kriitik või metseen sekkuma.

Sellest samast asjast rääkis ka "Adolescence", kust kõik avastasid valusa tõe enda jaoks. Sarjana oli ta päris kehv, aga sotsiaalse fenomenina oli märkimisväärne.

Kuidas meil Eestis praegu see kultuuri ja meelelahutus vahekord on? Kas teravik on ühe või teise poole kaldu?

Üks põhiline asi on see, et toimub pidev ületootmine. Mina ärkan ka hommikul selle peale, et haaran telefoni ja loen uudised läbi, mitte ei vaata, mis ilm väljas on. Ikkagi kohe panen endale toru otsa ette ja õhtul tõmban selle sealt välja.

Seetõttu huvitab mind väga see, mida me mäletame 2035. aastal praegusest ajast. Meil on praegu see "Rahamaa" fenomen, aga ma ütleksin, et kui tahate head asja, siis lugege samal teemal Ron Chernow "The House of Morgan" läbi. Neid fenomene on huvitav vaadata, eks filmidest "Fränk" on hea ja kindlasti ka "Rahamaa" on hea, aga kas me neid kümne aasta pärast mäletame? Ma sügavalt kahtlen, aga Veiko Õunpuu "Sügisballi" tõenäoliselt vaatame veel.

Sa arvad, et Eesti kultuuri ei ole praegu eriti neid huvitavaid asju, mida me aastate pärast mäletaksime?

Seda on praegu veel raske öelda. Kindlasti "Pikad paberid" jääb hästi oluliseks filmiks, sest Meel Paliale on nagu meie generatsiooni Richard Linklater. Ma ei ütleks, et huvitavaid asju on vähe, aga kindlasti ma tunnen puudust teatris NO99-st, mis oli väga ajast ees, ja kirjanduses näiteks varasest Kõomäest ja isegi Kenderist.

Praegu on meil siblimise ajastu, aga siblimise ajastul tasub ikkagi pilk natukene kõrgemale tõsta ja näha üle nende siblivate peade, mis tegelikult toimub. Ma olen fantaseerinud isegi selle üle, et võiksid olla internetivabad päevad, kus tõmmatakse lihtsalt juhe seinast välja...

Rääkisime haritusest ja kultuuririkkusest vaimses mõttes, aga kuidas meil siis kultuuririkkusega majanduslikus mõttes on? Kas Eesti kultuuris on piisavalt raha?

Kohutavalt palju. Kultuuriministeeriumi eelarve on ikkagi niivõrd väikese rahva kohta fenomentaalselt suur, me kanname neid teatreid ja muid kultuuriasutusi väga edukalt edasi, aga ma näen, et meil on väga palju ruumi efektiivsuse osas. Nagu moodne lause on: vähem betooni ja rohkem kultuuri.

Arvestades seda, et me oleme maausku ja meile meeldib kummarada tammehiit ja ohvrikivisid, siis ka need teatrimajad on selline rahvusliku uhkuse küsimus. Aga üsna vanamoeline on tegelikult selliseid puuslikke kummardada. Meil toimub mineviku ülefetišeerimine. 

Kergelt Pätsu-aegne tunne tekib: kõik see, mis on rahvuslik, on hästi moes ja peab olema hästi rahastatud, aga selge on see, et ega nende viiskude ja pasteldega kaugele ei purjeta. Kui me räägime sellest, mis Eesti kultuuris püsima jääb, siis need on heas mõttes rändlinnud, kes viivad seda välja ehk Arvo Pärt, Järvid ja Maria Faust.

Puuslikke, kirikute ja muude asjade kummardamise probleem on see, et püsti panna on väga lihtne, aga siis sa pead nende eest ka hoolitsema ja see võib olla juba päris kulukas töö. Ma arvan, et ka kultuuris tasub astuda samm digitaalse ühiskonna poole. Me oleme muus osas kõige digitaalsem ühiskond, miks me ei võiks olla seda ka kultuuris? See oleks meile palju efektiivsem.

Oleme ausad, milline riikliku rahaga viimase 20 aasta jooksul ehitatud objekt on oma sisus rahvusvaheline? Isegi ERM ei ole seda, samas väga positiivne töö on ära tehtud Kumus, aga seal on asi selles, et sinna kaasati väga palju noori ja ägedaid tegijad.

Paljud inimesed teavad sind kindlasti ka kino Sõpruse kaudu, millega sa nüüd juba aastaid seotud oled. Mis elu praegu Sõprus elab?

Näeme väga selgelt seda, et nooremal põlvkonnal on huvi tõelise kinokunsti vastu, nad on oma elu selles etapis, kus neid huvitab nii James Dean kui ka Quentin Tarantino.

Samal ajal vaatasin seda, et minu jaoks paljudel eelmise aasta olulistel filmidel läks Eestis väga kehvasti. Milles see põhjus siis oli? Võib mõelda, et see oli väsimus, aga samas on seal taga ka see juba mainitud vaimne laiskus. Lisaks linastub meil selgelt liiga palju filme, praktiliselt rohkem kui üks film päevas. Sa ei jõua lihtsalt kõike ära vaadata.

Kino puhul sa ei saa kunagi muutuda staatiliseks, vaid kohe, kui sa näed, et publik hakkab ära väsima või huvi kaotama, pead sa hakkama tööd tegema. Me ei ole müü Sõpruses kino pähe kõike muud, meie eesmärk on see, et võimalikult paljud inimesed näeksid maailmas olulisi filme, mitte see, et müüa talle ristturundusega erinevaid tooteid.

Aga tähistasime Sõprusega sel aastal 70. sünnipäeva, mul on ikkagi soov see vanadaam korralikult ehtesse panna. Kui võimalusi on, siis oma tegevust ka natukene laiendada. Teeme eriprojekte, näitame suvekino, Jänedal ja Tapal tahaks hakata ka kino näitama.

Mõni aasta tagasi avasid Sõpruse kino ka Tallinnas Noblessneris. Kas see investeering on end ära tasunud?

See oli täiesti teadlik valik, et teha kino nii-öelda tavakeskkonnast väljapoole ja sundida inimesi natukene liikuma. Sama saab öelda ka kogu Kai kunstikeskuse kohta, sest lihtne valik oleks olnud sinna teha moodsa kaubamaja laadne toode.

Seejuures peame me aru saama, et Tallinn ei ole mentaalselt rahvusvaheline linn, me ei ole samal tasemel Helsingi ega Stockholmiga. Kui soomlane tuleb Eestisse, siis ta läheb ikkagi Kumusse ja Fotografiskasse, ta ei taha minna kaubamajasse.

Vanalinna Sõpruse kinoga on sul ka mitmeid mõtteid. Millal me siis ikkagi näeme seal kahe saaliga kino?

Kui see oleks ainult minus kinni, siis näeksime seda kohe. Minu eesmärk on taastada see kino oma algsesse funktsiooni. Esiteks ma näen, et selleks on nõudlust, aga teisalt oleks see oluline ka linna seisukohalt. Ma enne küll kritiseerisin nostalgiat ja puuslike kummardamist, aga esinduslik kino on iga metropoli tunnusmärk. Kui me tahame olla pealinn, siis peame vastavalt välja nägema.

Selge on ka see, et sedasorti klubide aeg (nagu Hollywood, toim.) hakanud otsa saama, praegu tahavad inimesed rohkem pidutseda tehasehoonetes kui vanades paleedes.

Aga seda võib vist öelda, et ajad ja trendid muutuvad, aga koomiksifilme te Sõpruses näitama ei hakka?

Kui need on hästi tehtud, siis miks mitte, need on ikkagi osa popkultuurist. Samamoodi vaatan mina nii Netflixi kui kino, sest tähtis on tasakaal. Kui asi on tehniliselt väga hästi tehtud, siis ei otseselt vahet. Näiteks "Mission Impossible" on hea film, võib-olla sulle Tom Cruise ei meeldi, aga see on väga hästi tehtud film.

See on suurte kunstnike tunnus, et nad suudavad eri žanrite vahel väga hästi hakkama saada, sul tekib võime, et sa suudad keskpärast eristada heast. Väga lihtne on tõmmata barett pähe ja öelda, et ma olen boheem ning elu sees ei vaata ühtki koomiksit, aga ma arvan, et kui Steven Spielbergile ja Sam Raimile sobib teha suuri filme, siis seal ikkagi midagi on.

Hiljuti saates "Kultuuristuudio. Arutelu" rääkisid ka päris krõbedalt Eesti monopoliseerunud kinoturust, aga kas sa näed ka mingeid positiivseid tendentse meie kinomaastikul?

Kindlasti. Kinode infrastruktuur on Eestis väga hea, sest seda on teinud enamasti kinofanaatikud. Kui me võrdleme Soomet ja Eestit, siis meil on asjad tunduvalt paremini.

Aga me ei ole Sõprusega kindlasti Apollo konkurendid, vähemalt me ei näe end konkurendina. Ega turuseaduste vastu sa ei saa, sa võid mõelda mida tahes, aga ettevõtteid müüakse, liidetakse ja lahutatakse, seega praegu on ta monopol, aga homme on võib-olla kellegi teise käes, kes seda teab.

Tavaliselt on ikkagi ka see reegel, et kui sa mingi barjääri tugevalt ette ehitad, siis pressib kuskilt mujalt välja. Võib olla vennad Eskod mõtlevad välja mingi formaadi, mis murendab seda? Seejuures ma olen küll veendunud, et inimene on nii aeglase arenguga olend, et kino jääb igal juhul alles, sest see ikkagi seob inimese ära. Proovi vaadata filmi hästi valgustatud toas läpakast versus suures pimedas saalis, kus sa lähed omasse maailma, isegi siis, kui keegi su kõrval popkorni krõbistab.

Tõsi, praegu proovitakse kinost teha söögisaali suure televiisoriga, mis mõjutab kindlasti negatiivselt ka seda, mida ekraanil näidatakse. Kui vaadata mujale maailmasse, siis söögikandikutega kinod on allakäigus. Me oleme perifeerias, kus tundub veel pikutamine ja kinos söömine väga teema. Teatris miskipärast ei ole endiselt vaja, et inimesed oleksid seal söögikandikutega või luristaksid jooki. 

Ma olen selles osas siiski optimistlik, et ekraanil toimuv on olulisem kui see, mis toitu sulle sinna kõrvale pakutakse.

Kommertskinosaale on Tallinnas päris palju, arthouse'i kinosid on praegu kaks: Artis ja Sõprus. Mis sa arvad, kas oleks ruumi ka kolmandale?

Ei, päris uusi kinosid ei ole Tallinna küll mõtet juurde teha, sest meil on vedanud, kuna meil on nii palju häid kinosaale juba.

Meil istub üks väga hea kinomaja praegu ka jõude.

Ma arvan, et Kosmos jäi lihtsalt oma ajale jalgu. Me vaatame, et see on ilus maja, aga see, mis linnaarhitektuuriga seal ümber toimub, on ikkagi täielik kõrb, mis meenutab mulle isegi 90ndate alguse Detroiti. See on keeruline koht kogu linna mõistes, see on isegi mitte-koht, kus on negatiivne energia. No superministeerum! Me teame, et pesupulbrireklaamides on enamasti nii, et kõik see, mis on superhea, ei pruugi seda tegelikult olla. Aga kindlasti saab seda kohta ümber arendada.

Rääkisime sellest, et võrreldes naaberriikidega ei ole meil kinonumbrid paranenud, aga mis sa arvad, kas me jõuame vaatajanumbrite osas tagasi koroona-eelsesse aega?

Selleks tuleb häid filme teha. Eesti filmide tase, kui sa võtad "Savvusanna sõsarad" ja muud asjad, on ikka väga kõva, aga iga aasta ei saagi maailmarekordit teha, sest film on pikk protsess. Mina ütlen alati, et vähem on rohkem. Täna on tehniliselt filmi palju lihtsam teha, mistõttu kipub sinna palju rohkem vahtu vahele tulema.

Ene-Liis Semper on seda väga hästi seda öelnud, et inimvõimetel on piirid, 20 meetrit kaugust ei hüppa ja kolme aastaga kunstnikuks ei saa. Samamoodi on ka filmitegemisega, kahjuks on elu põhitõde ikkagi see, et ilma raske tööta ei tule mitte midagi. Võib-olla krüptogurud ütlevad, et pole midagi, liigutad varbaid ja ostad bitcoin'e, aga ka selle taga on raske töö. Kõik võtab aega lihtsalt.

Sa ühendad nüüd oma erinevaid kultuurihuvid sel suvel esmakordselt toimuval festivalil Kikumu. See toimub Jäneda õppekeskuses, mille sa mõni aeg tagasi ära ostsid. Miks sulle tundus, et peaksid selle investeeringu tegema?

See on arhitektuuriliselt väga märgiline hoone, mis on valitud ka viimase 100 aasta olulisemate objektide hulka. Tundus täiesti jabur, et meie sama rikas riik ei ole suutnud selle Jäneda õppekeskusega hakkama saada.

Teine põhjus on see, et kuna ta on ehitatud kooliks, siis see on ideaalne pind kunsti eksponeerimiseks. Tegelikult on see asi, et pärast Eesti taasiseseisvumist loodud kunstil puudub nii-öelda mini majamuuseumite formaat. Ma tahan tuua kokku kõik need inimesed, kes on üle 30 aasta Eestit nähtavale toonud, ning panna kokku ka erinevad kunstiliigid, ma tahan seal näha tulevikus ka Liisi Eesmaa varasemat loomingut, tuua sinna sisse ka mood ja ehtekunst. See võiks olla selline formaat, kus tekib kultuuri-showroom.

Plaanid selle hoone nüüd täielikult renoveerida?

Ma lähen sellega samm-sammult, minu asi on tekitada avang. Kui me kunagi Sõprust tegime, siis me ei tahtnud teha ainult kino. Sõprusest sai algust Tommy Cashi karjäär, kes tegi seal oma esimese suurema esinemise, kui ka Mängude Öö, mis on nüüd muutunud massiivseks. Lisaks me tõime Pudel baarist esimest korda suurele lavale stand-up komöödia. Me olime moodsa nimega kiirendi või inkubaator.

Seega ma ei suuda kindlasti kõike välja mõelda, mida seal Jänedal teha võiks, praegu on seal veidi nii-öelda avatud uste päev, ma tahan näha, mis seosed inimestel tekivad. Ega mina ei ole looja, ma olen heas mõttes marakratt.

Ma ei kiirusta sellega, vaatame, mis sinna tuleb. Ma arvan, et see on ainukene õige viis, kuigi äriplaaniliselt on see väga hukatuslik ja vale lähenemine, alati peaks justkui teadma, mis on lõppresultaat. Samas ma arvan, et kõige geniaalsemad asjad, mis maailmas juhtunud on, ei ole saanud alguse nii, kus teatakse, mis on punkt A ja mis on punkt B.

Lisaks on ka see, et Tallinnas me ei saaks sellist asja teha, kuna Tallinn seab oma piirid, sa pead kogu aeg muretsema, kas sul on publikut ja nii edasi. Me prooviks seda teha nii odavalt kui võimalik, et ei tekiks kommertssurvet sinna peale.

Praegu Kikumu pealt olen ka vaadanud, kes praegu sinna on pileteid ostnud ja sellele reageerinud, siis põhiliselt see on 35+ aastased, seega ma tean, et sinna tuleb kokku nii vanem kui ka uuem generatsioon. See on see, millest ma laiemalt kõige enam puudust tunnen: Eesti ei olnud 90ndatel edukas mitte seetõttu, et kõik istusid oma silodes, vaid siis polnud mingeid barjääre, sa võisid olla pankur, kellest sai teatridirektor, või vastupidi. Seda sama vaimu tahaks Kikumul tagasi saada, et sa kuulad džässi, aga samas ka vaatad, mida nooremad punkarid on välja mõelnud. See avardab su maailmapilti, mida rohkem sa erinevate inimestega suhtled, seda põnevamaks su elu muutub.

See oli sama, kui me tegime Noblessneri algust. Ta oli suhteliselt tundmatu rajoon, kui me tegime seal oma restoranid lahti, aga siis olid järsku siin tuhanded inimesed ja Nublu pani selle kohe laulu sisse. Me ise nimetasime seda EKRE-vabaks tsooniks: siin olid koos nii Tallinnas töötavad Nigeeria taksojuhid, Lasnamäe venelased, hipsterid ja Viimsi ferraritajad. Me ei pannud teadlikult mingeid aedu kuskile vahele, sul tekkis promenaad. Jänedal tahaks sama, vahet ei ole, kas sa tuled jalgratta või Ferrariga, kõik saavad end seal hästi tundma. Ma tean, et see vajadus on olemas ja ma juba näen seda selle pinnalt, kuidas inimesed praegu festivalile reageerivad.

On see siis Jäneda õppekeskus või ka Saaremaal asuv Kübassaare tuletorn, mille sa samuti oled ära ostnud, nende mõlema pinnalt võib öelda, et sa võitled oma tegevustega veidi ääremaastumise vastu. Sa usud seega siiralt, et Jänedast võiks saada uus kultuurisihtkoht, kuhu näiteks Tallinna inimesed tahaksid minna?

Ta ei ole isegi otseselt ääremaa, aga põnevad asjad sünnivadki äärealadel. See ongi minu jaoks palju põnevam. See on ka mingi karistus, et ma ei ole mingi mainstream staar, minu saatus ongi, et ma pean äärealadel nuuskima ja uusi asju üles otsima, avastama neid underdog'e, kellest tulevikus saavad staarid.

Ma toon paraleeli New Yorgiga. Miks New York on nii võimas linn? See ei tulene üldse sellest, et seal on palju raha või midagi muud, üldse mitte. Kui vaatame Jean-Michel Basquiat' algusaegu, siis tema elas ühel tänavanurgal ja teise nurga peal oli tema metseen. Just see kontrastide ja erinevate võimaluste küsimus, teed sa kunsti või start-up'i, vahet ei ole: sul on looja, sul on infrastruktuur ja sul peab olema publik. Kõik need osad peavad olema kaetud. Tänu nendele kontrastidele on New York ka kõige parem linn, kus elada.

Kui me võtame sinna kõrvale Silicon Valley, siis selgelt on ta üks maailma keskuseid, aga kahjuks kultuuriliselt on nende panus null või isegi negatiivne. Vaata praegu neid hulle tehnoloogia-oligarhe, kes oma ideede järgi üritava maailma päästa! Steve Jobs oli avatud mõtlemisega haritud inimene, aga kui me võtame tehnoloogia-Hitlerid, siis nemad ei anna kultuurile midagi juurde.

Oleme rääkinud Eesti kultuuri muredest ja rõõmudest, aga kui sa peaksid praegu mingisse Eesti kultuurivaldkonda investeerima, siis milles sa näed kõige suuremat kasvupotentsiaali?

Vau, väga raske küsimus. Ma arvan, et asi, millel oleks väga suur mõju ja millega tasuks tegeleda, oleks uute tehnoloogiate ja kultuuriloome liitmine. Ma ei tea, mis need võimalused isegi on, aga sellised tehis- ja inimaru sümbioosid on väga põnev valdkond. Samuti inimese suhestumine materjalidega, kus ka materjalid on ise intelligentsed. Siin on Eestil päris hea võimalus, sest me oleme juba eos maausku, meie jaoks kivid ja puud on elusad objektid, seetõttu saame ka tehisarust veidi paremini aru, võib ju isegi öelda, et need on omamoodi kratid.

Mulle tundub, et see on valdkond, mis on praegu täiesti kartmata. Arvestades, kes on praegu Krulli kvartali taga, siis äkki sinna tekib midagi sellist, samuti loodaks, et ka Jänedal sünnib midagi, mis jääb järgmised 30 või 50 aastat mõjutama Eesti kultuuri arengut. See on kindlasti valdkond, kus ma tahaksin olla.

Aga vastupidi, on sul mõni selline kultuuriinvesteering, millele sa mõtled tagasi, et seda poleks pidanud tegema?

Ei ole ühtegi sellist asja, sest kultuuris ei ole võimalik pettuda. See on nagu tähestiku õppimine, sa ei kahetse, et raisk, seda Z-tähte ei oleks viitsinud õppida, seda kasutad nii vähe. Kõik on omavahel seoses.

Tegelikult on ka see, kui mingid asjad on miinuses, siis kaks miinust võivad kultuuris isegi plussi kokku anda, majanduses nii ei ole. Seega mul ei ole ühtki sellist asja, mille oleks võinud tegemata jätta. Mind ennast huvitab alati rohkem just see, mis nüüd järgmine asi on.

Kultuuri toetamine on alati ka omamoodi teatepulga edasiandmine, see on sama, nagu ettevõtluses: alguses on ingelinvester, siis tuleb suurem investor ja pärast veel strateegiline investor. Samamoodi tuleks ka kultuuri vaadata.

Kindlasti olen ma väga allergiline keskpärasuse suhtes, see on mu suurim hirm. Ma kardan, et äkki ma ise muutun keskpäraseks..

Sa ei ole veel keskpäraseks muutunud?

Inimesed on alati hästi mures, kas nad on relevantsed, nagu ütleb ka BSH. Aga sa oled täpselt nii relevantne kui see, millega sa tegeled, relevantsus ei tulene Kroonika kaanest.

Ma kindlasti keskpäraseks ei muutu, kahjuks ei ole see enam võimalik (naerdes).

Kultuuriportaali intervjuusari läheb suvepuhkusele ja alustab uut hooaega septembris.