Imagine Dragons ja Justin Timberlake on nüüd Tallinnas ära esinenud. Publiku ja kriitikute kommentaare oleme kõik lugenud, aga kuidas kontserdid korraldaja vaatest läksid?

Korraldaja vaatest oli nii, et meil oli Imagine Dragonsit vaatamas 60 000 inimest, Timberlake'i kontserdil  oli ligi 50 000 inimest platsil, vaatamata sellele vastikule ilmale. Huvitav ongi, et Timberlake jättis inimeste südamesse suurema jälje kui Imagine Dragons. Näeme ise, et see kontsert läks inimestele nii hinge ja neile väga meeldis. Kõigele vaatamata artist panustas 100 protsenti. 

Selliste asjadega nagu ilm, on alati korraldajal suur hirm, sest kunagi me ei tea mis võib juhtuda – kas produktsioon peab ja ega lava katus läbi lase. Artist võib öelda, et ta ei lähegi lavale, sest lava on liiga libe või vihm on liiga tugev, hääl ei pea vastu. Seda on ikka varem ka juhtunud. Kõike arvestades olid meil mõlemad kontserdid üliedukad igas mõttes.

Kuigi peale kontserte ma tunnetasin, et võib-olla võrreldes eelmiste aastatega saime selliseid kurjemaid ja vastikumaid kirju. Osa nendest kirjadest olid kindlasti isegi põhjendatud, sest oli paar teemat, mida me ise ei kontrollinud, ja kust me teadsime, et võib tulla tagasiside, et inimesed ei ole rahul. Ma mõtlen VIP pakette. Aga on ka täiesti absurdseid asju – vihma sajab, jalad on märjad, kas te pöörate lava ringi, et inimesed saaksid olla laulukaare all, kuna sajab... 

Aga kui sa vaatad, kui suure töö teeb ära meie tiim … Meil oli siin platsil kokku üle 2000 inimese, kes panustasid. Meie tuumik, kes tegeleb planeerimisega, teeb meeletut tööd. Inimesed töötasid platsil kaks nädalat täiesti ekstreemsetes tingimustes. Saime külma, vihma ja tuult ning mingi osa tehnikast laadisime lauluväljakule täiesti öösel – mehed tegid öö läbi tööd. 

Inimestel olid ikka kõvad töötunnid taga. Ma ei räägi endast, sest mina läksin koju ja magasin viis-kuus tundi, aga mehed magasid kahe-kolme tunni kaupa - vahetustega käidi Oru hotellis magamas. Me panustame tõesti südamega, aga kui tagasiside on negatiivne …

Poisid alati ütlevad mulle, et ära võta hinge, aga ma võtan õudselt hinge, sest mina ja meie tiim teeb asja südamega. Inimesed eeldavad, et kontserdikorraldaja peab terve Eesti elu ümber korraldama. Sa pead kõikidest küladest panema bussid liikvele. Kes kirjutab kaebekirja, kuna sajab vihma ja jalad on märjad, kes tuleb viimasel minutil, aga tahab väravast kohe sisse jalutada – aga mis siis, kui veel 30 000 inimest on mõelnud samamoodi? Osa tahab rinnapiima külmkappi platsile, kellel on häda liiklusega, et ta ei saa kohe koju, kes on ostnud kusagilt foorumist võltspileti.

Palju on inimesi erinevate tervisehädadega ja me püüamegi neid ka alati aidata. Aga ma tahaksin, et inimesed saaksid aru, et see on massiüritus ja lõpuni kõiki erisusi me platsile luua ei saa, ükskõik kui palju me ka üritaksime.

Eelnevatel aastatel oleme taolisi kirju saanud ülivähe. Huvitav, et peale Timberlake'i kontserti saime neid kirju vähem, kuigi ilm oli kordades kehvem kui Imagine Dragonsi ajal. Aga inimesed kuidagi esimesest loost läksid nii käima ja see oligi hästi kihvt, sest see halb ilm kuidagi isegi ühendas inimesi. 

Ma kuulsin ka seda, et vihm andis Timberlake'i kontserdile nagu mingi eriefekti juurde. 

Lõpuks mängis ilm meie kasuks. Justin muidugi tegi oma kontserti ka nii soojalt ja südamlikult, ja ta väga tänas oma publikut. 

Eks need ongi erilised hetked, mida me siin platsil läbi elame. Meil on ülitore tiim ja ülitoredad koostööpartnerid, ja kui sa näed, kuidas inimesed lihtsalt panustavad meeletult, siis tekib selline imeline õhkkond. 

Inimeste silmad säravad ja adrenaliin on nii põhjas kõikidel. Ja need harvad kontserdid, mis tegelikult siia Eestisse satuvad, loovad erilise hingamise ja  atmosfääri, sellepärast me olemegi kõigele vaatamata rahul ja õnnelikud. Ja kuigi ma täna võibolla olengi väsinud ja lössis, siis me oleme ikkagi kaks kihvti show'd ära teinud ja ma olen uhke oma meeskonna üle, oma inimeste üle ja kõik ongi hästi. 

Kurb  tunne on ka, sest kaks suurkontserti on läbi ja nüüd on ainult üks suurem veel ees.

Aga mõni tänukiri ikka ka tuleb ju?

Jaa – ikka tuleb, jah. Mu sõbrad ja tuttavad näiteks kirjutavad. Kuna tiimikaaslased juba nägid, et ma nii läbi elasin neid kurje kirju, siis meie turundusassistent Marleen muudkui saadab mulle kokkuvõtteid ka toredatest kirjadest, mis on tulnud. 

Kõik Justin Timberlake'i arvustused, mida ma lugesin, olid ka ülimalt positiivsed. 

Olid küll jah. Tõesti, see kontsert kuidagi leidis laiemat kõlapinda. 

Kui te ütlete, et tohutu töö on kontserdi korraldamisega ära tehtud, ja kui nüüd tavaline inimene küsib, mis see tohutu töö on, siis mis te talle vastate?

Pikad, pikad, pikad tööpäevad. Meeletu planeerimine. Jooniste tegemine, lava asetus, backstage, logistika, turvaküsimused, catering, telgid, heli ja valgus, video, ekraanid. Kuidas midagi kuhu paigutada, kuidas lava üles ehitatakse. Kes kuhu läheb, kes mida teeb, millal tulevad vahetused, kes lava ehitavad, kes paneb aedu, kes barrikaade, kes kuhu telke, kunas jõuab artist, millal toimub tema produktsiooni sisselaadimine ja väljalaadimine.

Siin on lihtsalt nii palju allhoovusi, sest terve maailm pannakse püsti. Õllemüügitelgid, kaubandusetelgid, elekter, kütus, tõstukid, golfikärud ... Meil oli platsil 10 suurt generaatorit! Juhtmeid kilomeetrite viisi. Elektrikud vedasid neid laiali, igasugused ühendusplokid, kilbid, kaablid, powerlock'id, amprid… Osa asju toodi Soomest, Lätist, Leedust, Poolast. Lava tuli Saksamaalt.

Aga jah, elektrikud seisid kõige suurema väljakutse ees ja eks see showpower ongi omaette teadus. Inimesed ei kujuta ettegi. Siia pannakse püsti sisuliselt eraldi elektrijaam, mis varustab kogu seda show'd. Vool ei tohi mitte mingil juhul katkeda. Kõik peab töötama: lava, heli, valgus, video, delay-tornid, kaubandus. Mitte midagi ei tohi kinni joosta. Eriti veel artistide puhul nagu Imagine Dragons või Justin – kui vihma sajab, siis mis saab? Kuidas kõik vastu peab, kuidas see süsteem üldse toimib. See peab lihtsalt töötama.

Seda ongi raske kirjeldada. Ma olen ise näinud neid üksuste koosolekuid, pakkumisi, tööprotsesse – see kõik on väga detailne ja mitmekihiline. Alustasime juba tasapisi eelmisel aastal, aga eriti intensiivseks läks töö ütleme märtsist alates. Turundus, kogu kommunikatsioon, turvaplaanid, meediaplaneerimine, piletimüük, akrediteerimine. Artistiga suhtlus, linnaga suhtlus – you name it.

Ja meil ei ole ainult Imagine Dragonsi ja Justini kontserdid, vaid meil on ka teisi kontserte. 

Ma mõtlesin, et kõige raskem on saada ikkagi artisti käest see jah-sõna kätte.

Muidugi, enne tuleb saada artistilt jah-sõna. Aga see on selline töö, et mina istun kuskil arvuti taga ja saadan e-kirju. Tegelikult käib see suur, päriselt suur töö platsil. Need kaks nädalat enne kontserti on kõige intensiivsemad.

Kas artistid tahavad hea meelega Eestisse tulla? 

Artistid... see on natuke kummaline küsimus, kas nad tahavad Eestisse tulla. Tegelikult keegi ei mõtle selle peale hetkel, kui kogu asi algab. Artist hakkab üldse asjasse rohkem sekkuma alles siis, kui tuuri kuupäevad ja routing ehk marsruut hakkavad lõplikult paika saama. Enne seda kogutakse lihtsalt pakkumisi. Sellel hetkel ei tea artist ise tihti midagi: kuhu ta läheb, kuhu ta tahab minna… kõik sõltub sellest, milline pakkumine lauale pannakse. Artist teeb management'iga koos lõpliku otsuse. 

See ei käi niimoodi, et keegi hirmsasti tahaks just siia tulla. Pigem nad tahavad Eestisse tulla täpselt sama palju kui Varssavisse või Soome. Kui tingimused on õiged, kui tuur on mõistlikult planeeritud ja pakkumine – raha – vastuvõetav, siis on okei. 

Aga juhtub ka näiteks möödapanekuid  – kui näiteks routing on ebaloogiline, tekivad probleemid. Me näeme seda aeg-ajalt. Tihipeale saab raha otsustavaks ja siis nii väga isegi enam routing'u peale ei mõeldagi.

Mul on küll vahest tunne tunne, et USA-st tulevatele bändidele on Euroopa üks suur riik. Ei mõisteta, kui suured on siin vahemaad tegelikult. Näiteks oli Imagine Dragonsil kontsert enne Tallinna Zürichis, aga vahepeal on mäed, rekad ei saa kogu aeg sõita, vaid peavad oma töötundidest kinni pidama ja ei ole ühte pikka kiirteed, mis tooks Šveitsist Tallinnasse. Mul on tunne, et keegi tegi valearvestuse.

Nii juhtuski väike apsakas. Meil pole kunagi varem olnud öist sisselaadimist: see tähendab, et artisti rekad jõudsid öösel. Kohalik meeskond – põhitiim ja ligi 200 abilist tulid kell üks öösel platsile, valmis kõike lahti pakkima ja üles panema, koos artisti tehnilise tiimiga. Sama kehtib ka backstage'i kohta – kogu kohalik tiim koos artisti tiimiga on valmis mööbeldama, see tähendab, et catering'i-firma pidi öösel mitmes vahetuses toitu pakkuma. Info selle kohta jõudis meieni üsna hilja.

Aga kõik on terve päeva juba tööl olnud. Bändi enda inimesed on võib-olla eelmisel päeval pannud teise kontserdi üles ja maha ja nüüd sõidavad öö läbi. Magada polegi võimalik – sa lihtsalt ootad. Mina näiteks läksin platsilt ära südaööl, kõik oli vaikne, kõik oli valmis. Päike loojub, plats on ilus, muru roheline, lava on valmis. Kõik inimesed liiguvad tasa, keegi ei räägi eriti – sellist hetke on raske kirjeldada. Kõik ootavad midagi, vaadatakse kella, telefoni, ollakse hetk omaette. Ja siis, kui rekad lõpuks saabuvad, läheb äkki lahti tõeline andmine.

Mina alati imestan, kuidas nad üldse aru saavad, kust mingid kastid tuleb võtta, kuhu need lähevad, kuidas need asjad lakke jõuavad. See töö on uskumatu. Inimesed tegelikult ei tea, mis tähendab ühe suure show ülespanek, mahavõtmine ja kogu selle planeerimine. Seda ongi raske seletada, kui sa pole ise selles sees olnud.

Aga vahel tahaks küll, et inimesed oleksid natuke tänulikumad. Või lihtsalt märkaksid. Või enne, kui saadad kirja, siis mõtle korraks. Või saatke konstruktiivseid kirju. On ka väga toredaid ja arvestavaid pöördumisi.

Mis te nende kirjadega teete, kas vastate ka mõnele?

Jaa, me vastame absoluutselt kõikidele kirjadele. Me päriselt proovime igale murele lahenduse leida. Oleme nii paljusid aidanud. Mõni juba ütlebki, et kuule, tegelikult ei peaks vastama, sest kui sa käid välismaal kontserdil, Londonis või Pariisis näiteks, ja sa ei saa kontserdipaika kohe sisse, siis keegi ei eelda, et sa peakski saama. Võib-olla sa ei saa oma merch'i osta, järjekorrad on pikad, saad ainult mingit kehva õlut. Pärast kontserti ei saa kohe koju, sest ootad metrood, bussi või taksot tunde. Ja kui sa kirjutad kuhugi, et "mul läks T-särk katki", "ma ei saanud kohe vetsu" või "ei saanud õlut" – siis mitte keegi ei vasta sulle. Keegi ei vasta sulle mitte kunagi. 

Aga meie siin – turundus ja meie armas assistent Marleen vastab ööd ja päevad nendele kirjadele. Vahel ongi nii, et saad aru inimese murest, tahaks aidata, aga ta on kirjutanud nii halvas toonis, et tuju läheb ära. Sa ei taha enam vastata. Ta tuleb juba esimese kirjaga ja "sõidab sisse". Aga miks? Räägi normaalselt. Ilusasti. Armsasti. Me püüame alati leida lahenduse. Päriselt.

Ma ei tea, miks ma räägin sellest praegu nii palju, aga kuidagi tunnetad, et inimesed on rohkem pinges ja palju rahulolematud. Eks see pinge ühiskonnast jõuab ka meieni. Ja ausalt – vahel oleks lihtsalt tore, kui inimesed oleks natukene mõistvamad.

Okei, artistide management'id on hästi valivad, aga teie olete ju ka – kõigi kontserte te teha ju ei võta?

Me muidugi valime artiste, selles mõttes küll, aga see sõltub eelkõige sellest, kes üldse tuurile läheb. Näiteks kui tuleb info, et see või teine plaanib 2026. aastal tuuri, kus on umbes 20 kontserti, siis öeldaksegi, et tehke oma pakkumised.

Ja siis sa mõtledki: okei, kus ma tahaksin seda artisti teha? Pakun Tallinna. Võib-olla ka Vilniust. Sa lähed oma pakkumisega välja.

Aga see ei ole nii, et ma lihtsalt valin, et nüüd tahan teha Lady Gagat, Beyoncéd, Coldplayd – ja saadan neile kutse. Kui nad sellel aastal ei tuurita ja neil pole midagi plaanis, siis pole kellelegi pakkumist teha. See töötab ikka teistpidi: esmalt peab artistil olema planeeritud tuur, alles siis saab meiepoolne pakkumine üldse võimalikuks.

Vaatate selle järgi, mis siin regioonis võiks peale minna? 

Jaa, ikka. Muidugi. Me vaatame alati, mis siin regioonis võiks töötada: kes artistidest võiks pileteid müüa ja kui palju.

Mis see pakkumine siis olla võiks? See ongi sisuliselt turuanalüüs. Sa tead enam-vähem, et okei, see artist müüb seal nii palju, see teine seal. Seda teeksin ma näiteks Tallinnas, teist Vilniuses. Sa tead, millises linnas kui palju pileteid võiks müügiks minna. Selle pealt sa hakkadki pakkumist kokku panema.

Aga kui saaksite ainult unistustest lähtuda, siis keda tahaksite väga siia tuua?

Ma ei tea. Ma ei oskagi enam väga millestki unistada. Unistused on aastatega kuidagi maha tambitud. Eks ikka on vahel nii, et kuuled, kui mingi artist on tuuril, ja tuleb selline suur õhin peale. Lähedki siis oma sooviga, teed pakkumise, saadad selle agendile, aga suuremate asjadega on tihti nii, et see uks su ees lüüakse väga ruttu kinni. Väga ruttu.

Kas unistus lüüakse maha selle rahaga, mida artisti eest küsitakse?

Väga tihti ei olegi küsimus rahas. Seal mängivad rolli hoopis muud tegurid. Näiteks kui artist teeb Euroopas vaid 15 kontserti, siis need valitakse turu järgi, ja valitakse ikka need, mis on tema jaoks kõige olulisemad. Enamasti tahab artist mängida Londonis, Pariisis, Saksamaal, Amsterdamis. Sealt tuleb ka kõige suurem raha ja nähtavus – nii need 15 kohta saavadki väga kiiresti täis.

Sealt edasi on juba küsimus, kuidas üldse saada jalg ukse vahele. Aga väga tihti kuuleme, et "you are too far East" – Eesti on liiga kaugel idas. Me oleme ääremaa. Eks artistil ongi kergem tuure planeerida Euroopas, sest vahemaad on väiksemad ja kulud väiksemad.

See idafaktor mängib ikka rolli. 

Jah, meie turg on väike ja geograafiliselt oleme nende jaoks ääretult kaugel. Sellepärast ongi iga artist, kes siia lõpuks jõuab, meile tohutu töövõit. Ka seekord oli nii – nad tulevad siia tihti ilma mingi konkreetse ootuseta. Eriti just Ameerika bändid. Nad ei tea täpselt, kuhu nad tulevad. Ja siis nad jõuavad siia ja on täiesti üllatunud: "Vau, teil on siin… issand, mis teil siin kõik on!" Mõnikord ma mõtlen, et mis te siis arvasite, mis meil siin on? 

Siis nad näevad lauluväljakut, seda ümbrust, kui ilus siin on. Kui hea toit siin on. Nad on siiralt üllatunud. Ega nad süüvi meie maailma väga, sest Eesti lihtsalt ei kuulu nende maailmapilti. Aga kui nad siia lõpuks jõuavad, siis nad on õnnelikud, rahul ja neile väga-väga meeldib.

Kui palju te korraldajana artistidega kokku puutute? On suured staarid ka ägedad inimesed?

Mõnega olen kohtunud, mõnega mitte. Näiteks Imagine Dragons hoidis ennast väga eraldi. Tihti on nii, et artistid, kes siia tulevad, on lihtsalt nii hellaks tehtud sellest mujal maailmas valitsevast meediatähelepanust, mis on oluliselt julmem ja pealetükkivam kui meil. Meil on ju tegelikult rahulik. Kui keegi artist Tallinnas hotellist välja astub või kontserdipaika liigub, siis inimesed võib-olla vaatavad, aga keegi ei trügi ligi.

Aga eks see on nende endi tunnetus ja ettevaatus, meie ei saa neile öelda, kuidas nad ennast tundma peaksid. Neil on oma turvaprotokollid, mida nad järgivad, ja see on täiesti arusaadav.

Justin Timberlake'iga kohtusime lava taga korraks. Tervitasime, midagi suurt ei olnudki, aga vibe oli hea, kõik olid toredad ja sõbralikud. Mõnega tekib rohkem kontakti, mõnega saad pilti teha, mõne puhul vestled pikemalt. Teised jälle hoiavad ennast rohkem eraldi. See kõik sõltub artistist ja ka sellest, milline meeskond tal ümber on. Selles mõttes ei ole midagi teha – tulebki võtta nii, nagu parasjagu on.

"Aktuaalses kaameras" oli lugu ka sellest, et selle suve kontserdipileteid müüakse ligi 40 protsenti välismaalastele. Miks see kontserditurism nüüd järsku plahvatas niimoodi?

Tegelikult ei ole see asi nüüd nii ootamatult plahvatanud, nagu võib-olla mõni arvab. Nägin ka seda intervjuud ja need numbrid, mis välja käidi, läksid meie poolt teele. See 35 protsenti väliskülastajaid on tegelikult üsna tavapärane. See ei ole midagi uut. See ongi meil olnud nii aastaid. Võib-olla me pole lihtsalt seda varem niimoodi välja öelnud või teadvustanud laiemalt.

Iga suure kontserdi puhul on alati olnud oluline osa publikust välismaalt. Soomest näiteks on aastaid tulnud erilaevadega fänne, laevatäite viisi. Läti ja Leedu numbrid on ka stabiilselt olnud üsna sarnased aastast aastasse, isegi enne koroonaaega. Mida võiks erandina välja tuua, on Rammstein. See oli tõesti anomaalia, sest seal äkki isegi 40 protsenti moodustasid Saksamaa fännid. Aga see on ka omaette fenomen, Rammstein töötab teistmoodi.

See on täiesti normaalne, et inimesed reisivad kontserdile. Euroopas on kontserditurism täiesti tavaline nähtus. Sõidetakse oma lemmikartisti kuulama, tehakse samas väike reis. Meile pole see midagi uut ega üllatavat.

Kas Eestis on tänaseks aru saadud, et kultuur, sealhulgas kontserdikorraldus, on oluline majandusharu? Kas te tunnetate seda? 

Ei tunneta ma kuskilt otsast seda. Kedagi nagu väga ei huvita. Eks me räägime ja katsume neid asju selgitada, aga ma tunnen, et tegelikult sellest kasu ei ole. 

Kui klassikalise muusika ja süvakultuuri puhul on suhtumine alati olnud väga lugupidav ja auväärne, siis meie siin lihtsalt teeme äri. Ja kui sa teed äri, siis vaata ise, kuidas hakkama saad. Keegi väga abikätt ei paku.

Vahepeal, pärast koroonaaega, olid mõned toetusmeetmed, mis olid tõesti head – tundus, et lõpuks märgati ja saadi aru, et üks sektor on hädas. Aga nüüd on jälle seis selline, et "you are on your own". Tegelikult ei mõisteta tihti üldse, millist riski korraldaja tegelikult võtab, eriti sellises mastaabis. Nüüd juulist tõuseb käibemaks 24 protsendile – mitte kusagil maailmas pole nii kõrget käibemaksumäära kontserdipiletitele. 

Artistide tasud on väga kõrged ja korralduskulud tohutud. Selleks, et üldse midagi teenida, pead sa müüma ära vähemalt 90 protsenti piletitest. Ja kui plats tundub täis, arvatakse kohe, et nüüd teenite kõvasti, aga tegelikult ei pruugi sa selleks hetkeks sentigi teeninud olla. Kogu su raha läheb produktsiooni peale: artistitasu, lavatehnika, logistika, elekter jne. Kõik partnerid saavad oma raha kätte – valgus, heli, majutus, toitlustus – ja promootor on viimane, kes üldse midagi näeb. Ja vahel ei näegi.

Tegelikult võib tulla ka hulk ootamatuid lisakulusid. Näiteks töötatakse öö läbi või tulevad töötunnid riiklikel pühadel, mis maksavad mitu korda rohkem. Või tuleb välja, et lavakonstruktsioonile on vaja veel lisatoestust või kahte lisakraanat. Või mingid muud viimase hetke lahendused: selliseid asju lihtsalt ei saa alati selles äris ette planeerida. Lõpuks kulud muudkui kerkivad ning kasumimarginaal väheneb drastiliselt.

Üks asi, milles me kunagi allahindlust ei tee, on kontserdi kvaliteet. Me ei tee järeleandmisi korralduses, helis, valguses ega videos, lavas. Infra, mille me siia loome, peab olema alati tipptasemel. 

Meie põhimõte on see, et külastaja saaks alati täiselamuse. Isegi kui asjad lähevad keeruliseks, siis kannatame pigem ise, aga mitte publik.

Suured spordiüritused, mida Eestis korraldatakse, tehakse kõva toetusega riigilt. Kas teil on ka sellised toetused, saate te kultuuriministeeriumist midagi?

Mitte ühtegi toetust ei ole. Meil pole ka ühtegi suurt toetajat. Täiesti ise tegutseme ja majandame.

Hmm, poleks arvanudki, et see nii on. 

Aga miks mõned artistid, nagu Rammstein, jäävadki Eestisse käima? Kas nad saavad aru, mis koht see on ja neile tegelikult meeldib siin esineda?

Kui nad uuesti tagasi tulevad, siis ega see pole ainult sellepärast, et neile siin tohutult meeldis. Suurt rolli mängib ikkagi piletimüügi ajalugu. Kui see on olnud tugev, nagu näiteks Rammsteini või Depeche Mode'i puhul, siis on lootust, et nad tulevadki tagasi. Need on bändid, mis kuidagi väga kõnetavad Eesti publikut. Eestlased armastavad neid – mul tulevad alati esimesena just need kaks meelde. See lihtsalt toimib siin turul.

Tegelikult on see üle maailma nii, et bändid tuuritavad sageli ikka ühtedes ja samades kohtades. Ei ole nii, et kui nad korra käisid, siis rohkem pole mõtet. Miks ei peaks Rammsteini kontserdile mitu korda minema? Koit Toome või Terminaatori kontserdil käiakse ka ju ikka ja jälle. Show on iga kord ju erinev.

Kui artistid tagasi tulevad, siis on tunda, et nad tõesti tahavad tulla, näiteks helistavad ja ütlevad: "Kuule, Eva, meil on selline plaan... Oleme mõelnud, mis sa arvad?" Siis tajud, et sa oled jätnud mingi jälje, mingi hea mulje. Piletimüük on olnud tugev, tulemus korralik ja see kõik loeb. Sellisel juhul on ka meil endal palju lihtsam minna ja rääkida: "Sa tead, mis meil siin on. Oled siin mitu korda käinud. Meil on alati hästi läinud." 

Siis on see suhe hoopis võrdsem. Aga kui on vaja alles esimest korda läbi murda – näiteks Beyoncé, Gaga või Coldplay tasemel artistide puhul –, siis on palju keerulisem. Siis on vaja läbida mingi esimene barjäär. Nende agentidel või mänedžeridel on sageli mingi endale loodud ettekujutus, et siia on keeruline tulla või see ei tasu end ära. Pariis, London, Stockholm ongi atraktiivsemad. Kui nad on juba käinud ja näinud, et siin müüakse pileteid, siis on lihtsam. 

Mitu korda suurem äri käib ikkagi mujal kui Eestis. Hästi mugav on ju – Berliin, Pariis, Amsterdam – kõik on käe-jala juures. Sa saad sõita mööda Euroopat ringi, kõik on lähedal ja lihtne. Mõnikord olen kuulnud, et mõni artist lausa nõuab, et ta tahab kindlasti mängida näiteks Roomas. Ju talle lihtsalt meeldib seal: ajalooga linn, hea vaib, saad head pastat süüa. Rooma on ju äge linn. Võib-olla ma ise tahaks ka Roomas mängida. Aga vahel mõtled, et võiks ju natuke laiemalt vaadata. Aga see on minu kui Baltikumi promootori mõttekäik. Rooma promootor ei taha mitte mingil juhul oma show'd kaotada ja agent arvestab ikkagi suuremate turgude soovidega.

Mõnikord bändid ütlevad, et "nüüd me sellel tuuril mängime ainult linnades, kus me pole varem käinud." Ja siis tuleb tuuri plaan – London, Pariis, Brüssel, Amsterdam, Frankfurt. Ikka täpselt samad kohad. Et justkui on soov midagi muuta, aga lõpuks pannakse ikkagi paika täpselt samasugune routing nagu alati. Mine sa võta kinni, miks see nii on. Mina ka ei tea, mis seal tagatubades tegelikult toimub.

Sest showbusiness on eelkõige ikkagi suur äri …

See on hästi suur äri ja tohutult konkurentsitihe. Kõik promootorid on omavahel konkurendid – kõik pakuvad, kõik proovivad. Ja kui lõpuks just sinu pakkumine või idee või sinu valitud koht läbi läheb, siis see tunne on nagu oleks lotoga võitnud või kasiinos.

Vahel tunnengi, et olen nagu hasartmängur. Lähen oma plaaniga välja ja siis lihtsalt ootan, kas läheb õnneks. Nagu rulett, et kas see kuulike jääb seisma just sinu numbrile. Või nagu kaardimängus, et kas saad selle õige kombinatsiooni kätte. See ongi selline elu.

Promootori elu ei ole kõigile ja see töö ei ole kõigile?

Ilmselt jah. Selles töös peab sul olema väga hea stressitaluvus. Tegelikult hakkab aastatega see kõik mõjuma ka vaimsele tervisele. Siin töös peab olema kõva kui kivi, ülioluline on olla rahulik, analüüsivõimega ja võtta kõiki muudatusi ja ootamatusi kui paratamatust.

Vahel jääb mulle küll mulje, et tänapäeva noorem põlvkond on hästi õrn ja hell. Nad põlevad kiiresti läbi, vajavad kogu aeg puhkust. Aga siin, selles töös, karastud ja lihtsalt ei ole ruumi virisemiseks. 

Mul on ka olnud läbipõlemisi, muidugi. Aga sa pead leidma mingi oma tee välja. Mingisuguse ravi, metoodika, ükskõik, mis sind aitab. Sest ausalt – keegi ei huvitu sellest, kas sul on raske. Keegi ei tule ja ei hoia su kätt.

Mulle tundubki, et diagnoose pannakse tänapäeval väga kiiresti ja kergelt. Võib-olla meie põlvkond lihtsalt on pidanud endaga ise hakkama saama. Meil ei olnud varianti minna kuskile nutma või abi otsima. Jäid ellu ja oligi kõik.

Muidugi, tihti ongi vaja toetust ja abi, seda ma ei eita. Aga see töö muudab sind muidugi tuimemaks ka. Sa ei saa kogu aeg siin murduda. Samas – seekord olin ausalt öeldes üsna emotsionaalne. Need kaebused on tegelikult väikesed asjad – kui sa mõtled, et 60 000 külastaja kohta võib-olla 10 inimest kurdab –, aga need viisid ikka mind rivist välja.  

Poisid lohutasid, ütlesid, et pole midagi. Samal ajal ma ise räägin siin, kui tugev ma olen, aga no ei saa üle sellest asjast. Väga väike asi ja viibki rööpast välja.  Tõrvatilk meepotis – aga see läheb mööda. 

See furoor vaibub, kontserdid saavad läbi, elu läheb edasi. Ja sa oled jälle natuke targem. Järgmine kord tead, millega võib arvestada – oled selle võrra paremini valmis.

Aga kontserdisuvi ei ole üldse läbi ju veel. 

Juba peab mõtlema AC/DC'le. Kylie jäi kahuks haigeks ja see kontsert lükatakse edasi. Aga tööd jagub. Alustame jälle otsast peale.

Hakkab jälle pihta: ala planeerimine ja elektriarutelud – mu lemmikteema, tehnilised erilahendused, turvakoosolekud, catering, platsi ülesehitus. Ühesõnaga, väljakutseid jagub. Aga see ongi äge ja selles mõttes tore, sest see hoiab vaimu värske. See hoiab sind ärkvel.

Meie töö ongi ju kontserte korraldada: olla promootor, teha show'sid. See kõik on väga huvitav ja see suvi on eriline. Tegelikult on meil veel Leedus Guns'n' Roses, Lätis ja Leedus Robbie Willams, Leedus Post Malone – kõik suured staadioni-show'd. Meie tõeline suur proovikivi on aga muidugi AC/DC. Erakordne suvi . 

Miks AC/DC on proovikivi? Kas nad tahavad midagi erilist?

See on kõige suurema rahvaarvuga kontsert sel suvel – selles mõttes. Ja bänd on ikkagi legend. Samas AC/DC puhul on tegelikult üllatav see, kui vähe nad midagi erakordset nõuavad. Nad ei taha mingeid eritingimusi, kõik on üsna normaalses võtmes. Kuna nad on aastakümneid tuuritanud, on nende tööprotsess äärmiselt selge, täpne ja läbi töötatud.

Meie tehnikameeskond juba teab täpselt, milline lava tuleb, kuhu miski paigutub. Kõik on eelnevalt läbi mõõdetud ja kavandatud. Tegelikult on see ühelt poolt isegi lihtsam, sest info, mis meile ette antakse, on nii põhjalik ja täpne, et eksimisruumi jääb vähe.

See meenutab veidi Rammsteini täpsust: iga sekund ja detail on paigas. Kui sul on selline eeltöö tehtud, siis ei saa ka suuri möödapanekuid tekkida. Meil käivad juba ettevalmistused, plaanid joonistatud, lava mõõtmed on teada, ajagraafikud paigas, millal miski üles läheb või alla tuleb. Selles mõttes polegi midagi väga üllatavat ega erakordset. See on aus ja otsekohene rokk-kontsert. Pole VIP-ala, kõik on võrdsed.

Pileteid on ka kindlasti juba palju ostetud.

Pileteid on palju ostetud ja AC/DC on selle suve kõige suurema publikuarvuga kontsert – 65 000 inimest. 

Aga kuidas te selle AC/DC siis ikkagi Eestisse saite? Ma usun, et teil oli lähipiirkonnaga kõva konkurents.

Jah, huvi AC/DC vastu oli Põhjamaades tohutu ja kõik tahtsid neid saada. Aga tõsi on see, et bändi liikmed on soliidses eas ja nad ei tee enam 30 kontserti järjest. See tähendas, et show'de arv oli rangelt piiratud. Kõik regioonid said pakkuda, aga protsess venis ja kõik käis üles-alla.

Nagu olen ka varem öelnud, siis see oli närvide mäng. Vahepeal tundus, et saame kontserdi, siis jälle öeldi, et ei saa, siis justkui tuli jälle tagasi, aga lauluväljakul polnud siis enam kuupäevi. Nii ta läks. Sa ei tea lõpuni, millised riigid lõpuks valitakse. Kui sa pead võistlema näiteks Taani või Rootsiga, siis on positsioon üsna ebavõrdne. Siis tuli mingi hetk veel Soome vahele.

Lõpuks öeldi, et marsruut on paigas, aga siis venis jälle. Ei saanud aru, miks. Ootasime kinnitust. Lubati septembris, siis oktoobris, siis novembris, lõpuks lootsime, et küll jõuludeks tuleb kingitus, aga ei tulnud midagi. Kõik olid pinges, kõik küsisid, mis saab, ja vastus oli ikka üks: ootame veel.

Kui lõpuks saadki kinnituse, siis tuleb hakata saladust hoidma. Mis pole Eestis just lihtne. Meil on väike turg ja kõik tahavad kohe näidata, et nad teavad midagi. Seekord oli eriti tunda, et infot hakkas kuskilt tilkuma. Mujal riikides sellist muret pole, kui midagi usaldatakse, siis partneri ärisaladust hoitakse ka. Aga kui midagi lekib ja see jõuab bändi management'ini, siis võib juhtuda, et kontsert võetakse üldse ära.

Aga eks igas äris on paratamatu, et mõne asjaga läheb kergemalt, teisega pead kõvasti vaeva nägema.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.