Vanasti, enne võimendeid, digitaalseid kajamasinaid, volumeetrilisi diffuusereid, membraan-absorbereid ja fiiberklaasiga tugevdatud kipsi sõitsid inimesed konkreetsetesse kohtadesse ning tegid seal muusikat, sest neid huvitas, kuidas see koht kõlab. Esinemiskoht sai oma maine ja muusikud hakkasid seal käima. Nii kirjutab Michel Faber 2023 ilmunud raamatus "Listen: on Music, Sound and Us".

Jäneda kunagise sovhoostehnikumi õppehoones (arhitekt Valve Pormeister) pole enne muusika- ega kunstifestivale korraldatud. Sel nädalavahetusel toimuv Kikumu murrab selle tabu. Kolmeks päevaks on kunagise õppehoone ruumid ja ümbrus muusikat, kino ja kunsti ühendava festivali päralt. Artistide hulk ja stiilide kirevus ajab segadusse, kuid see ongi paratamatu, sest just selline žanripiire ületav segadus lubab moodustuda uutel lähenemistel ning ühendada pealtnäha ühendamatuid kategooriaid.

Esinejate nimekirjas on palju tuttavaid nimesid ja ka neid, keda ei pruugi teada. Põnevamatena paistavad esmapilgul need kooslused, kellest on isegi keeruline aimata, mida nad endast kujutavad – näiteks esimest korda üles astuv Pilot Abilene, kuhu kuuluvad Eestis elav USA kunstnik Zody Burke, Holy Motorsist tuntud Lauri Raus ja Gert Gutmann, Meelik Samel ja Psychoterrori Sven Liba. Country+punk = psychobilly oleks nagu välja töötatud valem, kuid arvestades, et elame aastal 2025, ei pruugi väljatöötatud mudelid alati kehtida. Nad on olemas, aga neid on hoopis huvitavam järgida neid vältides, neist üle olles. Seega võib tulem olla ettearvamatu, aga kindlasti väärt kogemist.

Kunstniku leiab ka duost Vana. Edith Karlson esindas Eestit läinud aastal Veneetsia kunstibiennaalil ja Jänedale toob ta osa sealsest Hora Lupi väljapanekust. See on ka esimene kord, mil Eestis seda väljapanekut näha saab. Taas tuleb siin rääkida ruumist, sest Veneetsias oli Hora Lupi väljas Santa Maria delle Penitenti kirikus. Jäneda endise sovhoostehnikumi ruumidel puudub pühakojale iseloomulik aura ning nüüd ongi küsimus selles, kuidas Karlsoni mõrudalt valus mälestuslik teos uues kohas kõneleb.

Duo Vana teine pool on Raul Saaremets, kes astub üles ka Röövel Ööbiku koosseisus. RÖ on paigas, kuna esitavad 1992. aasta avangardpopi klassikut "Popsubterranea", aga "paigas olek" tähendab siinkohal pigem seda, et kuulaja on albumiga tuttav, mitte aga seda, et keegi teaks, kuidas RÖ ja Tõnu Pedaru seda taasesitavad. Me võime aimata, aga me ilmselt eksime.

Sama kehtib elava muusika kohta ka üldisemas plaanis, sest kohapeal sündiv helielamus moodustub mitmest komponendist, muuhulgas ka publikust.

Austraalias elav ja tegutsev Olev Muska on Eesti folktroonika legend, keda siin palju esinemas ei näe. Muska suhtub Eesti pärimusmuusikasse ja käsitleb seda austava mängulisusega. Muska muusika väljendab maailma, kui planeedi Maa on vallutanud lõbusad robotid, kelle mälupangas on vaid Eesti rahvalaulud.

Avemaria on samuti mäluartist - ta jätkab sealt, kus hevi ja hardcore Eesti pungi üle võtsid. Avemaria kõlab nagu Juhan Viiding + Siouxsie Sioux, vahetades sealjuures stiiliregistreid mängleva kergusega ning nende kontsertesinemised on nakatavad.

Mitte vähem huvitav pole teada saada, kuidas kasutavad Jäneda õppekeskuse ruumide omapära näiteks ka Maria Faust ja Maarja Nuut või Tõnu Naissoo Freeform Quintet. Millist lisa annavad festivalil üles astuvad kunstnikud Kris Lemsalu, Flo Kasearu või Riina Varol. See, kas tekib sellest erinevate kunstiditsipliinide kohtumisest uus traditsioon suvisel festivalimaastikul või jääb Kikumu ainult ühekordseks mänguks, sõltub üpris suuresti ka vaatajast. Ilma jääda sellest aga ei tahaks.