Olles kunagi olnud suur festivalisõber – justnimelt, kunagi, sest viimastel aastatel olen suurtest festivalidest pigem eemale hoidnud –, püüdis pretensioonika nimega Kikumu (kino-, kunsti- ja muusikafestival) kohe mu pilku. Tekkis lootus, et ehk on mu kunagine lemmikfestival Mägede Hääl mantlipärija leidnud. Liita omavahel kino, kunst ja muusika tundub ju igati hea mõte ja tegelikult on mu salasooviks juba pikalt olnud sattuda taas mõnda paika, kus see oma hinge valitud kolmainsus taaskohtuks ning ühtses taktis meelt lahutaks ja liidaks. Niisiis olin positiivselt meelestatud ning ootused olid pigem kõrged.

Festivali juhatas minu jaoks sisse The Boondocks ja nad said sellega väga hästi hakkama – õhtupäikses festivalialale sisenedes oli selline kergemeelselt nooruslik indie-rock täpselt "see". Pikalt aga malbeks sisseelamiseks aega ei jäänud – järgmiseks seadsin sammud Röövel Ööbiku suunas, kus sain ootuspäraselt raputatud. Ööbik esitas oma uut-vana plaati "Popsubterran", publik nautis ja elas valjult kaasa, lausa sedavõrd, et isegi ühikarottide "Kids Stuff Rokist" ei tuntud puudust. Sealt edasi liikus kava sujuvalt õhtusemaks, pidusemaks ja kolis välilavalt sisse.

Väljapaistvam öine tantsutaja oli Lu:k – artist, kes kunagi tuppa ära ei mahu. Tabasin end mõttelt, et kuidas tal küll live'i ajal õhk otsa ei saa, teistel kõigil kindlasti sai. Inimestest õhkuva sooja melu sees tekkis lämmatav tunne, nagu hakkaks õõtsuv publik varsti ruumi paksudele kiviseintele konkurentsi pakkuma, kuid see ei morjendanud kindlasti kedagi.

Põhipäev oli – nagu kombeks – siiski laupäev. Artiste ja erisugust meelelahutust jagus festivalil igale maitsele, sedasi algas mu päev akustilise Vaiko Eplikuga, kuid veeres siis eemal järve ääres mängivate Haigla Peo poisteni. Nad on alati head ja sobisid Kali järve äärde päiksetuju looma nagu valatult. Jälgisin seal veidi ka maleturniiri, kuid osaleda ei julgenud. Siis kaalusin saunaminekut, kuid lõpuks otsustasin siiski sellistest suvistest rõõmudest loobuda ja kõmpisin tagasi pealava juurde.

Festivali üheks uueks ja kuumaks oli minu jaoks Pilot Abilene, kes astus avalikkuse ette lausa esimest korda. Kujutan ette, et bändi taak saab olema kindlasti varsti sageda nähtusena tekkiv võrdlus ansambel Holy Motorsiga. Piloti koosseisus on lausa kolm Motorsist tuntud muusikut ning ka kõla on tõepoolest sarnane, kuid helgem, ehk ka tempokam ja kuidagi elujaatavam. Võib muidugi ka olla, et mu taju oli tookord läbi ja lõhki päiksest ja melust mõjutatud, eks seda kuuleb hiljem. Pilot Abeline'is teevad kaasa Lauri Raus, Zody Burke, Gert Gutmann, Meelik Samel ja Sven Liba.

Viimane, keda õues kuulata sai, oli Meisterjaan, kes avas portaali minevikku ja pakkus tagasivaadet lihtsamatele aegadele. Õhtu oodatuim artist oli ilmselt paljude jaoks Nazar, pettuma ei pidanud ja edasi kulges festival tehnopõksude saatel taas öhhe.

Pühapäev oli eilse võrra ootuspäraselt raskem, mistõttu tegi tugev programm isegi veidi nukraks, jõudsin päriselt kuulama vaid Naissoo Freeform Quintetti, kuid jaksu oli vaid umbes poole kontserdi jagu. Oleksin palju parema meelega neile kaasa elanud laupäeval, kuhu nad tempo ja energiataseme poolest paremini oleks sobitunud. Viga polnud ei peas ega kehas, vaid üleüldises kurnatuses, kus meel igatses midagi kerget ja rahulikku. Päriselt kuulata ja midagi intensiivset jälgida oli minu jaoks liig.

Üldistavalt veel selliseid mõtteid:

Kiidan festivali toimumispaika – üheks läbivaks peategelaseks oli kindlasti Pormeistri projekteeritud Jäneda õppekeskus, endine sovhoostehnikum, teiseks seda ümbritsev idülliline loodus – tiik luikedega ja üleüldine rahulik ja meeldiv atmosfäär. Muusikaelamustest kantuna oli tore käia pop-up Biit Me's vinüüle valimas.

Kui rääkida festivali nimest, siis nagu lubatud, pakkus silmailu ja mõtteainet festivaliala ümbritsev kunst, mis tõsi küll, kõige muu taga veidi varju jäi. Eredamalt paistsid välja suurepärased Ave Vellesalu, Edith Karlson ja Flo Kasearu, kelle teosed sobitusid ja samas ka eristusid üleüldisest.

Kinoga peab festival veel vaeva nägema, seal oli nihu nii üht kui teist, millest oli väga kahju. Filmiinimesena kõlas võimalus muu melu keskel paus võtta ja kinno minna nagu unistus. Kahjuks unistuseks see ka jäi.

Viimaks, kuid mitte hapupiimaks – kuivõrd kõikjale ei jõua, ja ka tunded-arvamused on igaühel erinevad, otsustasin, et annan sõna rahvale. Seda lootuses ja ootuses, et lisaks objektiivsemale ja laiahaardelisemale tagasisidemele, on sedatüüpi formaati põnevam lugeda ja emotsioonid vahetumad.

Ja rahvas ütleb:

"Kui muidu saab kümnel kuul aastas õlts käes põksuda DJ puldi lähistel mõnes industriaalhoones, siis Jänedal tuletati meelde, et järve beach party on ülekohtuselt unustuse hõlma vajunud peoformaat. Pikutasime jalad vees muuli peal, ümberringi ujusid mingid jõmpsikad, Haigla poisid mängisid mussi, inimesed hüppasid saunast vette ja lõugasaamise tõenäosus oli vaatama tõsiasjale, et Musta Täku tall oli kilomeetri kaugusel, nullilähedane. Tore suvine üritus, nii nagu võikski olla. Kõike Tallinnas olemasolevat ei pea ka Lääne-Virumaale kaasa võtta, miskit võib pealinna ka jätta. Näiteks subtiitriteta hispaaniakeelse lühifilmi, mida umbses toas näidata."

*

"Üldiselt oli ju väga lahe festar, koht oli super nii arhitektuuri kui looduse poolest, ööbimine oli väga hästi korraldatud, toitlustuse osas oli küll arenemisruumi – publik ju pigem maksejõuline ja hea toidu huviline, mitte noored, kes vaid peo peal väljas on.

Esinejate hulgas oli palju head (Maria Faust, Brodsky ja Panfilov, Vana jne), mõnusalt hoomatav kava – igale poole jõudis ja jooksma ei pidanud. Kikumu mõjus peresõbralikuma ja rahulikumana kui Saund. Festivalimelust veidi eemal asuv järvelava oli väga super, oleks lausa soovinud, et ka sealne programm oleks olnud täidetud kõigil kolmel päevil.

Kinoprogrammi vaadata ei jõudnud, paraku oli kommunikatsioon selle osas veidi kehv – täpset kava polnud väljas, mistõttu ei julgenud ust avada, sest äkki seanss käib. Muidugi ei tahtnud ka toas ilusa ilmaga istuda, aga üldiselt oli väga lahe, et kino oli kaasatud, tõsi, järgmisel aastal aitaks kaasa veidi selgem info.

Kunstiprogramm oli nii ja naa. Edithi, Flo ja Ave installatsioonid olid superlahedad ja sobisid sinna arhitektuuri aga sellist "valge kuubi maalinäitust", mis ereda valgusega galeriis seisis, väga vaadata ei viitsinud. Kiwa AI-ga tehtud seksikate teismeliste tulnukatüdrukute kollektsioon oli juba väga maitselage ja isegi piinlik."

*

"Lavad tundusid kohati nii asukoha kui programmi mõttes eraldiseisvad, ei tekkinud ühtset vaibi, programmi osas mõjus kõik natuke liiga hajutatult. Kõigile midagi, aga lõpuks ikka kõigile natuke liiga vähe. Näiteks kui reedene klubimuusika programm oli mahlane, ei jätkunud igale poole tantsijaid, sest muud tegevused tõmbasid huvi muusikalt ära. Laupäeval, kui õhtul rahvast oli, tundus, et muusikat ei olnud.

Järgmine kord võiks selgeks teha ka selle, et festivali põhimajutuskohas, Nelijärve puhkekeskuses, ei oleks samale päevale teist festivali book'itud. Üsna valus on paari tunni une pealt ärgata Balti Spooni suvepäevade päevajuhi võimendatud hõigete ja terve päeva kestva Shakira "Waka-Waka" peale."

*

"Rumal on ju see, kes põhjust ei leia. Neile, keda ajalugu või spioonimängud veel huvitavad, võis Vaiko Eplikut kuulava publiku seas põnev olla iseenesest juba ka sellepärast, et kunagi kuulus see maa ühele krahvinnale, keda tunti Venemaa Mata Harina, ning kelle sõber, või miks mitte ka armuke, oli Oktoobrirevolutsiooni päevil kahtlusalune Leninile korraldatavas atendaadis. Nagu teada, siis seda mõrva siiski ei toimunud, kuid nüüdseks on nad kõik sellele vaatamatagi surnud. Ja kui Kikumu festival mulle midagi näitas, siis ikka seda, et elu läheb edasi."

*

"Festivali kõrghetk oli Kris Lemsalu moe-show, kus laval olid festivali prominentsemad tegelased ja esinejad riietatud festivalirahva rolli: seljas olid neil naljakad riided ja kõlaritest mängis sültmuusika. Mõned tantsisid laval hullunult möllutades, teised jällegi olid ebakindlamad, jäädes kohmetult tagaplaanile puusa nõksutama. Aga üks oli kindel – pidu käis kõigest hoost. Tõeline pidu peo pärast. Rambivalgus oli halastamatu ja Lemsalu troll toimis hästi. Usun, et paljud esinejad said oma esinemisvajaduse ilusti rahuldatud. Lõpupoole kõlas ka poliitiliselt laetud loosungeid, mis olukorra veel kentsakamaks tegi. Seda kõike jälginud publik jagunes mitmesse leeri: kes oli naerukrampides, kes ei suutnud laval toimuvat uskuda ega mõtestada ning kes jällegi möllas festivali eliidiga kaasa."

*

"Mis oli teiste festivalidega võrreldes positiivne üllatus, oli festivali lokatsioon. Festivaliala oli suur, peategelaseks sai kindlasti maja, kus festival toimus, arhitektuuriline pärl! Iga žanri jaoks oli tehtud oma lava, mis oli positiivne üllatus, ja kõiki žanreid kuulda ka sai. Oli naljakas näha nii palju tuttavaid nägusid ja positiivne oli neid kõiki koos värskes õhus näha! Teenindus oli hea, järjekorrad lühikesed.

Suurimad muusikalised elamused tulid Röövel Ööbikult, mis ajaga aina paremaks muutub, The Boondocksilt, kellel kunagi midagi valesti ei lähe ning Lu:k, kes, nagu alati, pani tantsima kogu saali. Palju oli ka üllatajaid, kellest paljude nimed kohe ei meenugi, millest on kahju, sest kuulaks neid hea meelega veel. Eks ma otsin nad varsti üles. Vanad tegijad olid head nagu ikka. Festivaliala täitis kontseptuaalne kunst, kuid minu jaoks oli võitja lõpuks ikkagi hoone ise. Kriitikana võin välja tuua vaid selle, et pühapäeval lavale astunud Naissoo Freeform Quintet oleks paremini sobinud pigem laupäeva õhtusse kui raskesse pühapäeva."